Sepatöö Valtu piirkonnas
Koostaja: Haldi Ellam, Anne Ummalas (2015)
Valdkonnad
KÄSITÖÖ
KÄSITÖÖ > Metalli töötlemine
Maakond
Rapla maakond
Linn / vald
Rapla vald
Kirjeldus
Kirjeldus
Kunagises õitsvas sepatööde piirkonnas Raplamaal Valtus tegutseb kaks sepikoda teine teisel pool teed. Mõlemad sepikojad hoiavad elus traditsioonilisi seppade töövõtteid luues tavapäraste esemete kõrval ka täiesti uusi tooteid. Kuigi tänastel seppadel on võimalus oskused omandada koolis, nt Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis, on suur osa sepaharidusest siiski saadud praktilise töö käigus kogemusi hankides ja teistelt seppadelt õppides.
 

Põhiline sepatöö puhul - metalli, tule ja inimese käe koostöö - on aastasadade vältel jäänud muutumatuks, nagu ka suurelt jaolt sepikoja sisustus. Tehnoloogia areng on toonud sepikodadesse siiski moodsamaid tulekoldeid ja töövahendeid, mis hõlbustavad töö tegemist. Kui varem vajas sepp abiliseks lõõtsatõmbajat või pealelööjat, siis nüüd teevad need tööd ära masinad, näiteks suruõhuvasar, mis on kaasaegse sepikoja üks vajalikumaid seadeldisi.


Peamine erinevus võrreldes varasema ajaga on sepatöö muutumine eksklusiivseks käsitöövaldkonnaks, mis ei baseeru enam praktilistel vajadustel, vaid loomingulisusel. Enam ei ole vaja teha tööriistu, vikateid, konksusid, vankreid, rautada hobuseid (seda teevad nüüd hobusekasvatajad ise), valmistada masinaid jne. Neid asju saab tööstuslikult toota ja poest osta. Tänaste seppade toodang on dekoratiivset laadi, kallis, eksklusiivne ja pigem silmailuks kui eluliselt vajalik.


Sepatöö juures on praegu kõige suuremaks kuluks tööjõud. Raud ise moodustab kuludest väga väikse osa. Varasematel aegadel aga oli raud kallis ning sellega käidi kokkuhoidlikult ringi. Tööriistad olid lihtsad ning säästlikult valmistatud. Nii kasutati suuremate esemete jaoks raua kihiti kokkukeetmist, neetimist, mida praegu enam keegi ei teeks. Tänapäeval on kasutusel palju erinevaid tehnikaid ning masinaid.


Valtu sepad on oma töödega au sees nii Raplamaal kui kaugemal. Aktiivselt tegutsevaid seppi on neli. Lisaks nendele ja Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli õpilastele on Raplamaal mitmeid inimesi, kes tegelevad sepatööga hobikorras. Kodudes olevaid sepiseid väärtustatakse ning stiilse kingituse leidmiseks pöördutakse ikka sepa poole. Üsna palju tellitakse tooteid sepikodades kohapeal. Sepatöid saab näha ja osta ka laatadel ja erinevates käsitöökauplustes. Kalli ja väärika käsitööna kasutatakse sepiseid kingitusteks ja meeneteks. Paljudel laatadel on antud külastajale võimalus ka ise naela või muu pisieseme valmistamist katsetada.

Ajalooline taust
Sepatööoskus oli tänase Raplamaa aladel nagu ka mujal Eestis laialt levinud. Keskuseks kujunes ajaloolise Harjumaa Rapla kihelkonna Valtu piirkond. 19. sajandi lõpust 20. sajandi keskpaigani oskas pea iga sealne taluperemees sepatööd ning taluõuel oli sepapada. Piirkonna üheks oluliseks sissetulekuallikaks olid hobuvankrid, mida valmistati igas talus. Suurtes taludes toodeti vankreid põlluharimise kui põhitöö kõrvalt, kasutati ka palgalisi abilisi. Väiksemates, vähese põllumaaga taludes ja nn saunikutel oli see tihtipeale ainus aastaringne elatusallikas, kogu vanker tehti enamasti ise. Talvel tehti toas puutööd, muul ajal sepatööd. Toimis ka koostöö puuseppade ja seppade vahel, nii et üks tegi puuosad, teine aga raudosad ning rautamistööd.
 

Vankrite valmistamine sai hoo sisse ilmselt 18. sajandi keskpaigas, kui hakati laiemalt kasutama rautatud vankreid. Massiliselt hakati neid tegema ning müüma 19.-20. sajandi vahetusel nii ümbruskonna laatadel kui ka kaugemal - Keilas, Viljandis, Paides, Pärnus, kuhu oli lihtne rongiga minna. Põhitoodanguks olid töövankrid, vähem valmistati sõiduvankreid, regesid ja saane. Ühe vankri hind 1920. aastatel olevat olnud 10 krooni, selle eest sai osta lehma. Täideti ka üksikuid tellimusi, mis tulid kohalikelt taludelt ja mõisatelt.


1920.-30. aastatel tegeles Valtu kandis vankrite valmistamisega ligi 80 vankrimeistrit, neist 20 Saunakülas, 30 Kumma külas, 12 Kaereperes, 6 Valtu Nurme külas, 11 Põrsaku külas. Rapla kihelkonna põllumajandus- ja käsitöönäitusel 1929. aastal olid väljas saare- või kasepuust valmistatud raudtelgedega vankrid Noti talust Valtu-Nurmest, Männiku talust Kaereperes, Pohla talust Kumma külast. Piirkonna kogutoodanguks 1920.-30. aastatel hinnati 1000 vankrit aastas. Üks tuntuimaid vankrimeistreid oli olnud Noti Aadu (Pikhof) Valtu-Nurmest, kes külajuttude kohaselt suutis aastas valmistada 100 vankrit. Vankrimeistrite keskmine toodang oli 20 vankrit aastas.


Pärast II maailmasõda Valtu sepad enam müügi tarbeks sepistada ei võinud ning neid sunniti artellidesse koonduma. Artellides aga mindi järk-järgult üle tööstuslikule tootmisele. Seppade põhitööks jäi tööriistade parandamine. Kuna traditsiooniliste seppade järele enam vajadust polnud, jäi soiku ka isalt pojale teadmiste vahendamine. Vanad sepad surid, ilma et keegi oleks nende teadmiste talletamist vajalikuks pidanud.

Seosed
Isik
Aira Heiste
Alvar Heiste
Liisimari Randjärv
Toomas Tõnisson
Asutus/ühendus
Puraviku Tuuleveski OÜ
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Kui talupere pidi veel kõik vajaliku omaenda kätega tootma, oli loomulik, et peremees ka sepatöid ise teha oskas. Oskused anti edasi isalt pojale. Tänapäeval on selline järjepidevus katkenud. Küll aga on Raplamaal igas külas veel talu, mille hoonete hulgas on sepikoda või mälestus kunagisest sepikojast. Valtu piirkonnas on sepikodasid olnud pea igas talus. Tänaseks on töökorras neist kaks-kolm. Seda arvestades võime rõõmustada olukorra üle, et Raplamaa kaks aktiivsemat sepapada on sattunud taas Valtu piirkonda tegutsema. Kõige otsesemaks kohaliku järjepidevuse kandjaks võib lugeda Liisimari Randjärve, kes on sepatööd õppinud küll Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis, kuid sepistab esiisade sepikojas.
 

Sepatöö eriala avati Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis 2001. aastal. Valtu piirkonna sepikojad on sealsete õpilaste praktikakohaks. Sepakunsti saab õppida ka Eesti Kunstiakadeemias ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ning kaasaegsetes sepikodades töötades praktiseerides.


Sepatöö pakub huvi nii meestele kui naistele. Sepatööd õppima suunduvatel inimestel on üldjuhul kunstiannet. On ju sepis tänapäeval nii kunst kui ka käsitöö. Kuna töö on siiski raske, ei ole kõik õppurid alati sepana tööle jäänud. Sepiste suhteliselt kõrge hinna tõttu on ostjate hulk piiratud. Ilmselt ka seetõttu on seppadena tuntud oma ala parimad meistrid, kes tänu töö heale kvaliteedile on konkurentsis püsima jäänud.

Võimalikud ohud
Nagu teiste käsitööliikide puhul, on ohuks raske majanduslik olukord, kus sepiste ostjaid jääb väheks ja sepad peavad elatusallikaks valima mõne muu ala. Valdkonna hääbumiseni võib viia ka noorte huviliste puudumine ja koolides eriala sulgemine.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Eesti Vabariigi taasloomise ajal elustati mitmeid suikunud käsitöövaldkondi, taastati enne teist maailmasõda tegutsenud seltse. Nii on ka sepatöö Eestis, sh Raplamaal, taas märgatavalt kanda kinnitanud. Näiteks Alvar Heiste hinnangul on Eesti seppadest üleküllastunud ning valdkonnas valitseb tihe konkurents. Sestap on uutel koolist tulnud seppadel raske tööd leida või oma sepikoda rajada.
 

Võib öelda, et üheks Eesti sepatöö taaselustajaks on kahtlemata olnud mitmekülgne Ülo Sepp, kelle käe all on paljud Eesti sepad õppinud. Raplamaal on sepatööd Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli õpetajana edendanud Gunnar Vares.


Valtu sepad väärtustavad ja tutvustavad oma tööd, nt käsitöösündmusest näituste ja töötubadega osa võttes. Puraviku sepikojas on püsinäitus aegade jooksul kasutusel olnud tööriistadest ning valminud sepistest.

Lisainfo
Galerii
60 aastat kasutuseta olnud sepapada Kumma külas
Kunagi Valtu kandis tegutsenud sepapadasid on praegu teada vähemalt 25, kusjuures kõige rohkem, peaaegu igas talus, oli neid Kumma külas, mis on piirkonna vanim. Kumma külas praeguses Kiio talus olevat sepapada olnud juba 17. sajandil. 1950.-60. aastatel jäid enamik piirkonna sepapadadest kasutuseta. Funktsiooni kaotanud sepapadade sisustus on üldjuhul hävinud. Hooneid on kasutatud lautade, puukuuride või panipaikadena. On siiski ka üksikuid sepapadasid, mis on aastakümneid puutumatuna püsinud. Isegi lõõts on alles, kuid kolle kokku kukkunud.
Foto: Haldi Ellam, 2013.
Valtu vankri ratas
Foto: Haldi Ellam, 2013.
Puraviku sepikoda
Foto: Haldi Ellam, 2013.
Lauri Laiapea Puraviku veski sepikojas rauda tagumas
Foto: Haldi Ellam, 2013.
Kukemetsa talu taastatud sepikoda
Foto: Haldi Ellam, 2013.
Liisimari Randjärv esivanemate sepikojas naela sepistamas
Foto: Haldi Ellam, 2013.
Heiste sepikojas tules hõõguvast spiraalseks painutatud terastraadist saab peagi kaelaehe
Foto: Haldi Ellam, 2013.
Bibliograafia
Ellam, Haldi 2013. Sepatöö ajaloost. – Raplamaa Sõnumid. 24. aprill.

Viires, Ants 2006. Eesti rahvapärane puutööndus: ajalooline ülevaade. Tallinn: Ilo, 266–267.
Internetiallikad
Sepatöö ajaloost - Haldi Ellami artikli "Sepatöö ajaloost" (24.04.2013) kokkuvõte ajalehe Raplamaa Sõnumid veebiküljel.