Leivategu Kihnus
Koostaja: Annika Annuk (2015)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Levätegemine Kihnus (kihnu keel)
Valdkonnad
TOIT JA TOITUMINE > Toidu valmistamine ja säilitamine
TOIT JA TOITUMINE
Maakond
Pärnu maakond
Linn / vald
Kihnu vald
Kirjeldus
Kirjeldus
Üheks põhiliseks teraviljakultuuriks odra ja kaera kõrval on Kihnus olnud rukis. Rukkijahust tehti suppi, putru ja leiba, tänapäeval veel enamasti vaid leiba. Rukkileib on kihnlase toidulaual ikka aukohal, kuigi vanu uskumusi kuni 30-aastased noored enam ei järgi. Vanadel inimestel on ütlemine: "Piäasi, et mitte levätä jäe...", sest kihnlastel oli maapuudus ja hirm leivata jäämise ees.
 

Vaatamata poodides olevale rikkalikule leivavalikule, eelistatakse Kihnus ka täna kodus valmistatut. Üldist kohustust tingimata isetehtud leiba lauale panna ei ole, aga seda perenaiselt siiski oodatakse. Kindlasti leiab kodus tehtud leiva pulma- ja matuselaualt, siis on kombeks leiba maitsta ja küsida, kes on meister.


Leiva tegemiseks peab olema aega. Tänapäeval valmib Kihnu leib ühe, kahe või kolme päevaga, oleneb tegija maitsest ja oskustest. Ühepäevaleiva jaoks võetakse juuretis eelmisest leivateost või saadakse see naabrinaiselt. Juuretis segatakse leige vee ja rukkijahuga ning jäetakse rätiku alla hapnema. Kui on piisavalt soe tuba, hapneb taigen juba kuue-seitsme tunniga piisavalt. Seejärel segatakse juurde jahu, maitsestatakse soola ja suhkruga ning jäetakse taigen veel tunniks või kaheks kerkima. Siis tõstetakse taigen pannile, silutakse märja käega ja kergitatakse veel pool tundi. Kui peres on lapsed, jääb nende tööks leibade kaunistamine - kahvliga mustrite tegemine. Nii saavad nemadki sellest tööst osa. Leiba küpsetatakse ahjus 200-230 kraadi juures tund aega. Vanad naised nimetavad seda leiba hapuks leivaks. Ühe päevaga tehakse ka peenleiba.


Kahepäevasel leival on töökäik ja koostis sama, mis ühepäevasel, aga hapendatakse ja segatakse pikemalt. Kolmepäevane leib on rukkipüülileib, mille tegemisel suhkrut ei kasutata. Rukkipüülijahust, soolast ja köömnetest koosnev taigen pannakse esimesel päeval kuuma veega suhkurduma. Teisel päeval hakatakse jahu juurde segama ja hapendama. Kolmandal päeval sõtkutakse ja küpsetatakse.


Kombeks on teha ka täidetud leiba. Täidiseks kasutatakse räimi või liha. Täidisega leiba nimetatakse pulliks, vastavalt siis räime- ja lihapulliks. Laiemalt on levinud lihaleib. Harvem kasutatakse lisandina kuivatatud puuvilju ja seemneid.


Noorem põlvkond armastab leiba küpsetada elektriahjus, kus temperatuure on parem jälgida. Osatakse kasutada ka vanu ahje, kuid kindlamalt tuntakse end elektriahju kasutades. Vanemate küpsetajate arvates saab õige leiva ikka puuahjus. Puuahjud on alles igas majapidamises. Päris vanu reheahjusid on aga vaid üksikuid alles jäänud.


Leiba tehakse oma tarbeks või müügiks. Praegu müüakse Kihnu poodides kohalikku leiba aastaringi, kuna saarel käib palju külalisi, kellel on soov seda osta. Pihlaka pere viib oma toodangut mandrilegi müügiks.

Ajalooline taust
Leivaküpsetamine oli tähtis toiming, millega olid seotud oma tavad ja uskumused. Päts tuli voolida pealt siledaks, siis sünnivad ilusad tütred. Kui leib ahjust välja võeti, pandi puuhalg asemele, siis ei saa leib otsa. Kui päts oli lõhki küpsenud, siis pere väheneb. Kui aga põnn kasvas välja - sünnib peret juurde. Leiba ei tohtinud lauale panna lõigatud poolega ukse poole, siis pidi keegi perest lahkuma. Kui leivatükk maha kukkus, tuli suud anda - leiba pidi austama.
 

Veel 20. sajandi alguses käidi leivavilja mandrilt juurde toomas. Seda vahetati räimede vastu. Põhiliselt küpsetati odra- ja rukkileiba, kuhu lisati aganaid. Kihnus on leiva hulka tambitud ka keedetud kartuleid. 20. sajandi teisel poolel oli peenleib ainult peo- ja peielaual. Igaüks peenleiva tegemist ette ei võtnudki - kardeti, et ei tule välja.


1970.-1980. aastatel hakati mandrilt leiba ja saia tooma. Auto tõi leiva Pärnust Munalaiu sadamasse, sealt laeti see kalapaati ja toimetati Kihnu, kus seda siis sadama kioskis müüdi. Kogu leib ja sai müüdi kohe ära ja tuli puudugi, sest leiba osteti koduloomade toitmiseks. See oli periood, kus kodus tehti leiba harva, sest poeleib oli odavam kui jahu. Kodus hakati jälle rohkem leiba küpsetama käesoleva sajandi alguses, kuna nõudlus suurenes seoses turistide jõudmisega saarele. Ka kohalikud hakkasid oma leiba rohkem sööma.

Seosed
Teadmine, nähtus, oskus
Räimede suitsutamine ja söömine Kihnus
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Kõige olulisemaks järjepidevuse kandjaks on kodu ja esivanemad. Lapsi kaasatakse kodustesse töödesse, nii omandatakse ka leivategemise oskus. Peo- ja peielauale küpsetatakse rukki- ja rukkipüülileiba ning saia.
Koolis õpetatakse leiva küpsetamist kodunduse tundides. Korraldatakse Kihnu toidu koolitusi, kus õpetatakse ka leiba tegema. Leiba müüakse poodides ja laatadel. See kõik on vajalik, sest Kihnus on peresid, kus kodus leiba ei valmistata. Teadlikult noori leivategemise juurde tuues õpivad nad seda ka ise tegema.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Kooli õppekavasse on sisse viidud Kihnu toitude tegemine ja tutvustamine. Sellega tehti algust 2005. aastal. Viiulifestivali ajal viiakse läbi Kihnu toidu koolitusi, kus küpsetatakse ka leiba. Kihnu Viiulifestival toimub SA Kihnu Kultuuriruumi kultuuriürituste sarja raames igal aastal oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel.
Lisainfo
Galerii
Annabel teeb kahvliga leivale mustrit peale
Foto: Annika Annuk, 2015.
Bibliograafia
Mätas, Mare 2009. Kihnu kokaraamat. Kihnu: SA Kihnu Kultuuriruum.

Pärnat, Annika 2005. Leivategu Kihnu moodi.- Eesti Naine, august, 36-38.

Ruubel, Jana 2014. Armastusega Kihnust, uut ja vana saareköögist. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus.

Rüütel, Ingrid 2013. Naised Kihnu kultuuris. Tartu: [Eesti Kirjandusmuuseumi] Teaduskirjastus.
Internetiallikad
Leivategu Kihnu moodi - Annika Pärnat kirjeldab Kuraga talu perenaise Elvi Vesiku leivategu. Allikas: Eesti Naine, 2005, august, 36-38.