Kihnu troi kudumine ja kandmine
Koostaja: Annika Annuk (2015)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Kihnu troi kuduminõ ning kandminõ (kihnu keel)
Valdkonnad
KOMBESTIK JA USUND > Kehaga seotud teadmised ja tegevused
KOMBESTIK JA USUND
KÄSITÖÖ
KOMBESTIK JA USUND > Kehaga seotud teadmised ja tegevused > Riietumine
KÄSITÖÖ > Tekstiilide valmistamine, parandamine ja töötlemine
Maakond
Pärnu maakond
Linn / vald
Kihnu vald
Kirjeldus
Kirjeldus
Kihnus nimetatakse troiks villasest lõngast kootud ülepea selga aetavat meestekampsunit, mis on valge-musta- või valge-sinisekirjaline. Arvatakse, et troi nimetus tuleb rootsikeelsest sõnast tröja, mis tähendab silmkoelist või ka riidest õmmeldud jakki. Oma tiheda koe tõttu kutsutakse troid ka Kihnu kuulikindlaks.
 

Tänapäeval kootakse troid käsitsi või masinaga. Käsitsi kudumine võib aega võtta mitu kuud. Kiiremad tegijad ütlevad, et troi valmib ühe kuuga, kuid muuks siis aega üle ei jäägi. Praegu Kihnus masinaga troikudujat ei ole. Troid kootakse mandril masinaga valmis ja müüakse turgudel, laatadel, käsitööpoodides nii mandril kui Kihnus.


Ühe keskmise suurusega troi kudumiseks kulub poolteist kuni kaks kilo lõnga, olenevalt lõnga jämedusest. Pool lõngast on valge ja pool must või sinine. Eelistatud on naturaalsed lambavillast valge ja lambamust või -pruun, -hall. Alläärde, varrukaotstele ja kaela äärde läheb vaja ka paarkümmend grammi punast, soovitavalt madarast lõnga. Madarajuurtega lõnga enam ei värvita, kasutatakse keemiliselt värvitud lõnga. Tänapäeval üldiselt enam madara kaitsvasse jõudu ei usuta.


Troi mustriks sobib väike kiri, mida kootakse ka sõrmkinda sõrmedele. Säilinud on komme kududa kirja sisse kaitsemärke, näiteks on väga levinud kaheksakand ja rist. Moes on ankrutega kirjad - mustrid, kus kujutatakse ankruid.


Troi kootakse ringselt 10-15 vardaga kuni käeavadeni, seejärel tehakse sissevõtted varrukate jaoks. Varruka kudumisel järgitakse samuti tänapäevast moodi (sissevõtted ja varrukakaar). Kaelaava on sissevõttega, et pea läbi mahuks.


Kihnu naistele meeldib kudumine, kuid suure troi tegemist igaüks ette ei võta. Saarel on välja kujunenud kaks-kolm meistrit, kelle juurde selle sooviga minnakse. Tellijaid on nii kohalike hulgast kui mandrilt. Ostjale on käsitsi kootud troi päris kallis, kuni 800 eurot, kuid asjatundjate sõnul on see masinal kootuga võrreldes vastupidavam ja soojem. Masinatöö saab endale soetada vähem kui saja euroga.


Troid kantakse aastaid ning kui see on hästi säilinud, pärandatakse põlvest põlve. Tänapäeva Kihnu noored troid eriti kanda ei taha, pidades seda ebamugavaks ja torkivaks. Vanemaks saades õpitakse seda väärtustama ja kantakse uhkusega. Igapäevaselt troid selga ei panda, seda peetakse rohkem peoriideks. Peaaegu igal Kihnu mehel on troi või ka kaks. Uue troiga minnakse pidudele, vana jääb tööriideks. Päris vana ja kulunud troiga tehakse mustemaid töid.


Kihnu troid tuntakse ja kantakse mujalgi Eestis. Mitmed rahvatantsurühmad on omaks võtnud troikirjalised vestid. Kihnu mehed kannavad sellist vesti hea meelega. Uuendusena on naised viimase 30 aasta jooksul endale troikirjalisi eest nööpidega kampsuneid kudunud, kuid Kihnus ei ole see trend levima hakanud. Rohkem on selliseid kampsuneid näha mandrinaistel.

Ajalooline taust
Kihnu mehed hakkasid troisid kandma 19. sajandi lõpu poole. Vanemad troid olid ühevärvilised, aga ka neid kooti kahe lõngaga - tulemus oli tihedam ja soojem. 20. sajandil muutus troi valge-sinisekirjuks - lambavalge, potisinine, äärtes kandja kaitseks madarapunast. Lõnga saadi oma lammastelt ja kedrati käsitsi. Värvid olid naturaalsed.
 

Meestele troide kudumine oli naistel esimeseks käsitööks peale sügisesi põllutöid. Troi kooti peenikeste varrastega, lõpuni ringselt. Kuskil ei olnud sissevõtteid, lõige oli kandiline. Pärast lõigati käte jaoks augud sisse ja kooti varrukad. Kaelaauk tehti sirge joonega, seetõttu olid kinnituseks õla peal nööbid. Võrreldes tänapäevase troiga oli kaelaauk kitsam. Mustrid olid lihtsad ja väikesed, samad, mis sõrmkinda sõrmedel. Alati kooti sisse ka kaitsemärke.


Müügiks hakati troisid kuduma 20. sajandi lõpus, kui nende järele tekkis suurem nõudlus ja neid hakati rohkem väärtustama. Kui troid hakati taas rohkem kandma, muutus see kandja jaoks mugavamaks: tänapäevasel troil on kaelaava sissevõttega, et pea läbi mahuks.

Seosed
Teadmine, nähtus, oskus
Kihnu kinnaste kudumine ja kandmine
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Kõige olulisemaks troi kudumise ja kandmise tava edasiandjaks on esivanemad. Nende kõrval omandatakse vajalikud oskused ja teadmised. Kooli käsitöötunnis saavad lapsed teadmisi troi kudumisest ja kandmisest. Suure troi kudumist lastega veel ette ei võeta, kuid väikest nukutroid tehakse ikka. 
 

Rahvariiete kandmise tava on oluline nii kihnlase kui ka mandriinimese jaoks. Troi kui praktilise ja nägusa riideeseme kandmine aitab hoida ühtsustunnet saare väikeses kogukonnas. Kohalikke rahvariideid kannavad hea meelega ka Kihnus elavad mandrilt pärit inimesed. Saare külastajate positiivne suhtumine kohalikesse riietesse aitab samuti kaasa rahvarõivaste kandmise traditsiooni püsimisele.

Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Selleks, et noortes tugevdada troi kandmise harjumust, korraldatakse koolis rahvariide kandmise konkursse. Tublimat rahvariidekandjat ootab kooliaasta lõpus tunnustus. Käsitöötundides omandavad 12-13-aastased noored põhiteadmisi troikudumisest ja selle kandmisest.

Antakse välja käsitööalast kirjandust. Viiakse läbi õpitube, kus õpitakse troikudumist.

2003. aastal kanti Kihnu kultuuriruum UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja 2003. aastal. 2008. aastast on Kihnu kultuuriruum UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas. See on toonud positsiivset tähelepanu Kihnu käsitööle ja toetanud kohalike rõivaste kandmise tava püsimist.
Lisainfo
Galerii
Urga Elly koob troid
Foto: erakogu, 2013.
Folklooriansambel Kihnumua 1970. aastatel
Foto: Kihnu muuseum.
Kihnu poisi parmupilli mängimas
Foto: Annika Annuk, 2011.
Annika kootud troi
Foto: Annika Annuk, 2014.
Kihnu mees Elly kootud ankrutega troid kandmas
Foto: Elly Karjam, 2013.
Bibliograafia
Kõiva, Ottilie; Rüütel, Ingrid 1997. Kihnu regilaulud. Vana kannel VII:1. Tartu: Eesti Keele Instituut, 29.

Tomberg, Riina 2007. Vatid, troid, vamsad: silmkoelisi kampsuneid Lääne-Eesti saartelt. [Tallinn]: Eesti Kunstiakadeemia.

Uus, Ingrid (koost) 2012. Noppeid Kihnu näputööst. Mõnõd noppõd kihnu njäputüest. Viljandi: OÜ Eesti Loomeagentuur, 68-73.

Ärma, Roosi [Karjam, Rosaali] 2009. Elumõnu: [kogumik Kihnu käsitöömustritest.] Pärnu: Kihnu Kultuuri Instituut, 134-135.
Internetiallikad
Kihnu mehe rahvarõivad - Kihnu mehe rõivastuse kirjeldus. Autor: Maie Aav, portaal „Eesti Rahvarõivad“