Kihnu sitsijaki õmblemine ja kandmine
Koostaja: Annika Annuk (2015)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Kihnu sitsijaki õmblõminõ ning kandminõ (kihnu keel)
Valdkonnad
KÄSITÖÖ
KÄSITÖÖ > Tekstiilide valmistamine, parandamine ja töötlemine
Maakond
Pärnu maakond
Linn / vald
Kihnu vald
Kirjeldus
Kirjeldus
Sitsijakk on naiste ja tüdrukute riietusese, mida kantakse Kihnus koos rahvariideseeliku ehk kördiga. Lapsed saavad kördid ja jakid selga siis, kui juba iseseisvalt kõnnivad - kahe-kolme aastaselt. Mandrimoodi seeliku ja pükste kõrvale jakki ei seata. Ainult suviti, kui on väga palav, kannavad vanemad naised sitsijakiga ka sitsikörti.
 

Täna panevad nooremad põlvkonnad sitsijaki selga kodust välja minnes - kas peole, tööle või niisama poodi. Mandrile minnes Kihnu riideid üldiselt ei kanta. Noored, kes soovivad mandrimoega kaasas käia, ei pea seda mugavaks. Koduseks riietusesemeks on jakk jäänud vaid vanematele pensionieas inimestele, kes kannavad seda igal pool.


Sitsijaki õmblemisega saavad paljud ise hakkama. Kellel aga puuduvad oskused või kellel ei ole selleks aega, see tellib jaki meistri käest.


Sitsiriie jaki õmblemiseks ostetakse kangapoest, tellitakse e-poest või tuuakse reisilt kaasa. Mõnel on riidekirstu põhjas veel aastakümnetetagust kangastki. On kindlad reeglid, mida peab kanga valikul jälgima. Eelistatakse väikesemustrilist kangast. Rõõmsamad sündmused nõuavad punaseid-roosasid toone. Mure ajal neid värve Kihnu naise riietuses ei kohta. Mure toob kangastesse sinise, musta, rohelise, kollase ja valge. Peetakse sobilikuks, et vanem inimene ei kanna erkpunaseid toone. Suveks valitakse heledad toonid. Jakk peab olema kooskõlas teiste riietusesemetega.


Jaki lõikeid nimetatakse Kihnus papriteks. Kui isiklikke papreid veel pole, tuuakse need naabrinaise käest ja kohandatakse enda järgi.


Kihnlased ei viska minema ühtegi riideriba. Pisikesed ruudukujulised tükid sobivad sitsijakile sakkide ehk tjõppõ tegemiseks. Hõlmale, suunaga ülevalt alla, õmmeldakse nöörvoldid. Nende abil saab reguleerida jaki laiust.

Tänapäeva noored soovivad jakki, mis on liibuv ja taljesse töödeldud. Eelmise sajandi jakid õmmeldi avaramad, kuna neid kanti igapäevaselt tööriidena. Samal põhjusel olid ka varrukad poolpikad, täna eelistatakse pikemaid varrukaid. Varrukate õlapealsed voldid on maitse asi. Krae ja kandid ei ole lõikekohased, vaid lõigatakse välja sirgelt, et riiet kokku hoida. Nööbid valitakse kontrastsed, kaunistustega või tagasihoidlikud, kangaga harmoneeruvad. Jaki siseservale erilist tähelepanu ei pöörata: neid ei ääristata, kuna sitsiriie ei hargne. Jaki suvisema variandi võib õmmelda lühikeste varrukatega. Sitsijaki juures on palju pisidetaile, millele tähelepanu pöörata ja millega saab mängida, aga põhilõige ei muutu.

Ajalooline taust
Sitsiriie on kuulunud Kihnu naiste rõivastuse juurde sellest ajast, kui meremehed hakkasid oma reisidelt kaasa tooma kaunist trükimustrilist puuvillakangast, s.o alates 19. sajandi keskpaigast. Meremeeste toodud kangast kasutati esialgu pearättideks ja põlledeks, kuni 19. sajandi lõpus saabus saarele rätsep ja ühes temaga ka mandril levinud, enamasti küll villasest kangast meeste jaki lõige. Kihnus hakati jakki õmblema kirjust sitsist. Algselt olid jakid valged, väikesemustrilisest riidest, kuna see oli kõige rohkem levinud ja ka hinna poolest sobilikum.
 

Poolpikkade varrukatega avarat sitsijakki kanti igapäevase riietusesemena, kuna poeriideid ei olnud saarel saada ja need olid kallid. 20. sajandi esimesel poolel õmmeldi tjõpud ainult piki jakihõlma ning harva varrukaliistu äärde. Sajandi lõpus alustati tjõppõ õmblemist kaelusele.


Eelmise sajandi lõpukümnenditel kandsid nooremad naised kördiga põhiliselt poest ostetud pluuse. Vanemad olid harjunud jakki kandma. Viimasel kahekümnel aastal on sitsijaki kandmine uuesti moodi läinud.

Seosed
Teadmine, nähtus, oskus
Kihnu kördi kandmine
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Jaki õmblemise ja kandmise oskust ning tava antakse edasi põlvest põlve. Vajadusel pöördutakse meistri poole, keda on praegu Kihnus neli-viis. Kihnu jaki, nagu ka teiste riiete kandmine, toimub kogukonna valvsa pilgu all. Tehakse märkus, kui midagi on valesti. Traditsioone aitab elus hoida ka külaliste heakskiit. Tunnustatakse kohalike riiete kandmise tava püsimist.
Võimalikud ohud
Ohuks võib pidada noorte vähest huvi jaki õmblemise vastu: noorimad jakimeistrid on neljakümnendates aastates.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Antakse välja Kihnu käsitöö alaseid trükiseid. Viiakse läbi sitsijaki tegemise õpitube. Käiakse koos käsitööd tegemas. Koolis õpetatakse noortele Kihnu käsitööd.
 
Kohalike traditsioonide püsimist on toetanud Kihnu kultuuriruumi kandmine UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja 2003. aastal. 2008. aastast on Kihnu kultuuriruum UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas.
Lisainfo
Galerii
Sitsijaki lõikamine papritõ järgi
Foto: Annika Annuk, 2015.
Sitsijakile tjõppõ tegemine
Foto: Annika Annuk, 2015.
Tjõpud tehakse hõlmale ja kraele
Foto: Annika Annuk, 2015.
Kihnu sitsijakk
Foto: Annika Annuk, 2015.
Kihnu tüdrukud lasteaias sitsijakke ja körte kandmas
Foto: Annika Annuk, 2013.
Kihnu naised üläljõstmas
Foto: Kihnu muuseum.
Bibliograafia
Annuk, Annika; Jõeste, Kristi 2013. Kihnu sitsijakk. – Käsitöö. Kevad, 28-29.

Uus, Ingrid (koost) 2012. Noppeid Kihnu näputööst. Mõnõd noppõd kihnu njäputüest. Viljandi: OÜ Eesti Loomeagentuur.

Ärma, Roosi [Karjam, Rosaali] 2009. Elumõnu: [kogumik Kihnu käsitöömustritest.] Pärnu: Kihnu Kultuuri Instituut.