Õlle tegemine ja joomine Kihnus
Koostaja: Annika Annuk (2015)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Õllõ tegemine ning juõminõ Kihnus (kihnu keel)
Valdkonnad
TOIT JA TOITUMINE > Joogi valmistamine ja säilitamine
TOIT JA TOITUMINE
Maakond
Pärnu maakond
Linn / vald
Kihnu vald
Kirjeldus
Kirjeldus
Kihnus tehakse koduõlut valdavalt jõuludeks, on säilinud tava perest peresse liikuda ja õlut maitsta. Õlut pruulitakse ka jaanipäevaks ja suuremateks perekondlikeks sündmusteks: pulmadeks, juubeliteks, talguteks. Käesoleval sajandil on moodi läinud õlle müümine kohalikel ja ka Kihnust väljapool toimuvatel üritustel.
 

Kihnu pulmas on kombeks õllekannud kogu aeg täis kallata. Selle eest hoolitseb kink - pulma ametimees, kelle ülesandeks ongi kannude täitmine õllega. Pulmalauas saadetakse edasi õllekannu, kust kõik juua võivad. Pulmadeks tehtavad õllekogused on võrreldes varasema ajaga väiksemaks jäänud, õlu on asendunud kangema alkoholiga. Suuremate pulmade jaoks tehti varem sadades liitrites õlut. Tänapäeval ehk veel sada, oleneb sellest, kui palju inimesi on kutsutud.


Pea igas peres osatakse valmistada õlut. Õllemeistriteks on enamasti mehed, kuid ka naised ei ole kehvemad tegijad. Igal perel on oma ajalooline retsept, mida pärandatakse suuliselt edasi põlvest põlve. Mõnikord kuulatakse ka naabri häid nõuandeid. 


Tänapäeval enam linnaseõlut Kihnus ei tehta, sest see on aeganõudev ja keeruline. Praegune kodune õlletegu on lihtne: kõik vajalik ostetakse poest. Mõnes majapidamises kasvavad siiski humalad veel koduaias. Õlle kääritamiseks ja hoidmiseks kasutatakse alumiiniumist või roostevabast terasest nõusid, mis on alles hoitud eelmisest sajandist. Sooja vette lisatakse maltoosa, suhkur, pärm ja humalaviha, mis saadakse humalate vees keetmisest. Kõik see segatakse hoolega läbi ja jäetakse sooja kohta käärima. Suhkru kogusest ja käärimise ajast oleneb õlle kangus. Õlu valmib kuni nädal aega. Paaripäevast õlut nimetatakse naisteõlleks, sest selles eriti kraade ei ole. Mehed armastavad kangemat jooki. Valmis õlut säilitatakse jahedas ruumis - sahvris või keldris.

Ajalooline taust
Koduõlut on Kihnus ikka valmistatud, arvatakse, et Kihnu saare esmamainimise ajast peale. Veel 20. sajandil oli Kihnus suur tähtsus odrakasvatusel, kuna saare mullastik on selleks sobiv. Otra kasvatati inimeste ja loomade toiduks. See oli teatud määral seotud ka vana pulmatraditsiooniga, kuna pulmadeks tehti linnaseõlut. Linnaste saamiseks idandati odrad, mis seejärel kuivatati ja jahvatati. Edasi leotati jahvatatud linnaseid kuumas vees mõned tunnid. Saadud segu tõsteti spetsiaalsesse nagaga puunõusse, kust õlu naga kaudu välja jooksis. Õllele lisati humalaviha ja pärmi, lasti käärida ühe päeva ja pandi seejärel kinnisesse nõusse ehk õlleankrusse.
 

Lisaks pulmadele, jõuludele ja talgutele pruuliti õlut ka matusteks, ristseteks, tähtsamateks sünnipäevadeks, nii riiklikeks kui ka kiriklikeks pühadeks. Kanget alkoholi joodi vähe.


20. sajandi teises pooles hakkas linnaseõlle tegemine vähenema. See võeti ette 1980. aastatel veel paaris talus. Linnaseõlle tegemise pikk protsess asendus lihtsalt valmistatava maltoosaõllega. Sajandi lõpukümnenditel, kui hakati poest mandriõlut ostma, vähenes ka maltoosaõlle osakaal. Tänapäeval on peolaual juba ülekaalus kangem alkohol. Kui vanasti pulmas joodi õlut ja rüübati viina, siis tänapäeval on vastupidi: õlut rüübatakse ja viina juuakse. See kehtib meeste kohta.

Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Õlletegemise traditsioon kandub edasi põlvest põlve. Kihnus enam linnastest õlut ei valmistata, küll aga maltoosast. Õlut tehakse peamiselt oma tarbeks, paaris peres ka müügiks. Vanemad inimesed on harjunud koduõlle maitsega ja peavad oluliseks selle tegemist kindlasti jõuludeks. Just nende pühade ajal käiakse üksteisel rohkem külas ja on kombeks maitsta koduõlut ning seda siis ka kiita. Hiljem kokku saades arutatakse veel, kes oli ise õlut teinud ja kuidas see maitses. Müügiks pakutakse õlut suveüritustel, nt jaanipäeval ja merepeol.
Võimalikud ohud
Õlletegemise traditsioon kestab, kuid see ei ole enam nii elujõuline kui möödunud sajanditel. Hoopis lihtsam on minna poodi ja sealt õlut osta.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Kihnu kultuuriruum on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. See on toetanud ka kohaliku toidukultuuri elujõulisust.
2009. aastal ilmunud „Kihnu kokaraamat" sisaldab õlleteo retsepti.
Lisainfo
Galerii
Õlle kääritamise nõu
Foto: Annika Annuk, 2015.
Maltoosa lisamine
Foto: Annika Annuk, 2015.
Suhkru lisamine
Foto: Annika Annuk, 2015.
Pärmi lisamine
Foto: Annika Annuk, 2015.
Segamine
Foto: Annika Annuk, 2015.
Valmis õlu villitakse õlleankrusse
Foto: Annika Annuk, 2015.
Bibliograafia
Kalits, Vilve 2006. Kihnlaste elatusalad XIX sajandi keskpaigast XX sajandi keskpaigani: [kandidaaditöö: lühendatud]. Kihnu: Sihtasutus Kihnu Kultuuriruum.

Mätas, Mare (koost) 2009. Kihnu kokaraamat. Kihnu: Kihnu Kultuuriruum.
Internetiallikad
Kihnu ajalugu - Ülevaade Kihnu ajaloost Kihnu valla kodulehel.

Õlletegemine - Ülevaade õlletegemisest Eestis Eesti Rahva Muuseumi kodulehel.

Õlle ajalugu - Wikipeedia artikkel õlle ajaloost.