Kihelkondlike kinnaste kudumine Suure-Jaanis
Koostaja: Merike Saaremets (2016)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Labapeosed (labakindad), käetulbad (randmekindad)
Valdkonnad
KÄSITÖÖ
KÄSITÖÖ > Tekstiilide valmistamine, parandamine ja töötlemine
Maakond
Viljandi maakond
Linn / vald
Suure-Jaani
Kirjeldus
Kirjeldus

Kindakudumine on Suure-Jaanis suhteliselt levinud oskus, mis on järjepidevalt tänasesse päeva kandunud. Seda õpitakse nii emadelt-vanaemadelt kui ka koolis. Ent vahepeal oli peaaegu täiesti unustatud kudumisviis ja kindakujundus, mida siinkandis tunti XIX sajandil. Tänu huvi kasvamisele omakultuuri ja traditsiooniliste töövõtete vastu on kihelkondlike kinnaste kudumine viimastel aastatel taas levima hakanud. 2013. aastal kudus peamiselt vanemaealistest naistest koosnev Suure-Jaani käsitööring näitusejagu Suure-Jaani kindaid. Selle kaudu teadvustasid kinnaste omapära ka teised kohalikud. Erinevust tänaste ja endisaegsete kinnaste vahel mõistetakse hetkega, kui need korraga kätte tõmmata.

 

Suure-Jaanis on kootud labapeoseid (labakindaid), sõrmkindaid ja käetulpi (randmekindaid). Labakinnastele on iseloomulikud suured geomeetrilised sinivalged või (lamba)must-valged kirjad. Sageli leidub vahtralehekirja erinevaid variante. Kirjamotiivid on paigutatud ühe- või kahekordsesse diagonaalvõrestikku. Pöidlakiri kootakse reeglina kolmel vardal ja teistsugune, väiksem. Kindavars on lühike, umbes 2 cm pikkune ja enamasti sama lai kui labaosa. Iseloomulik kudumisvõte on keerukord, mida varres leidub 1-3. Keerukordade vahel võib olla täpilist pinda, soonikuid, kirjatud vööndeid.

 

Esineb nii koekirjalisi (pitsilised, vikkelkirjad), kirjatud (kaks värvi vahelduvad parempidipinnal) kui roositud (kaunistuslõng liigub tausta ees ja taga, nagu kiri nõuab, sarnanedes madalpistetikandiga) sõrmkindaid. Põhivärv on olnud (lamba)must, lilla, sinine, ka valge, kirjad  aga geomeetrilised. Randmekinnastes on kasutatud erinevaid tehnikaid, näiteks valelapiline, soonik.

 

Tänapäeval saab XIX sajandist pärit kinnastele lähedase tulemuse, kasutades vardaid nr 1,25-1,5 ja lõnga nr 8/2, harvem 8/3. Kududa tuleb tihedalt, korraliku pingega, kuid mitte liiga tugevalt. Silmuste arv ringil ei tohiks jääda tugevasti alla 100. Autentsed kindad mahutavad päris palju lõnga: suurem kirikindapaar võib kaaluda 100 g ringis. Autentsuse määr sõltub kuduja kavatsustest. Kas eesmärgiks on koopia või kantav kindapaar? Autentsus väljendub mitmes aspektis: naturaalne materjal, kuduja vastutustunne (panustatav aeg tagab parema vastupidavuse, tihedus annab parema külmakaitse), suure tiheda geomeetrilise kirja efektsus ja esinduslikkus.

 

Kihelkondlike kinnaste kudumine lubab heita pilku esivanemate mõtlemisse: tehakse tarbeese, mis on põlvkondade katsetuste ja kogemuste tulemus, ilumeele ja praktilisuse optimaalne ühendus. See on võimalus tunnetada oma juuri, luua kauneid ja kestvaid esemeid, edendada rohelist ja säästvat eluviisi ning väljendada oma loovust. Ajalooliste eeskujude järgi kootud kindapaar seob nii kudujat kui kandjat esivanematega, nende mõtestatud käsitöö ja traditsioonidega. Üks Suure-Jaani käsitööringi liige kuduski sõrmkindad, mille eeskuju oli Eesti Rahva Muuseumile annetanud tema isaema. Vastemõisa kindahuviline taasavastas ja kudus järele oma vanavanaema kootud kindad, mis on tallel Viljandi muuseumis.

 

Seni ei ole seda taaselustatud oskust võetud veel üldiselt kootavate kinnaste aluseks - tööd peetakse pingutavaks, tulemust harjumatuks. Müügiks kudumises ei nähta perspektiivi - kinnaste tavahind on madal ja ostjaid vähe. Poes Suure-Jaani kindaid ei müüda, valla sümboolikasse pole kindakirjad jõudnud. Mitmel puhul on kihelkondlikke kindaid hinnatud küll väärtusliku kingitusena, kuid igapäevase kandmiseni on pikk tee käia. Rahvarõivakandjadki on alles poolel teel ülerõivaste hankimisel, kindad veel komplekti ei kuulu. Trükitud andmeid on vähe ja need piirduvad sageli kindakirjaga. Kudumishuviline aga vajab rohkem teavet.
Ajalooline taust

Talurahvas kudus minevikus oma kindad tihedalt peentel varrastel parimast oskuslikult (potisinine, kübaramust, ka aniliinvärvid) värvitud ja valgest lõngast. Nii saadi kulumisele vastupidav, kestev, soe ja esinduslik käekate. Kudumisele kulus palju aega. 

 

Kihelkondlikud kindad olid traditsioonilise kujundusega. Tehnoloogiliste võtete ja sageli ka kasutatud värvide põhjal saab kudumiskohta lokaliseerida. Suure-Jaani kindad kooti Põhja-Viljandimaal levinud võttestikuga. Labakinnastel olid suured geomeetrilised motiivid, mille asetusel ja seostamisel väljakujunenud tavad. Kindavarred olid lühikesed, neisse kooti kuni kolm rida keerukordi, soonikkoe variante, kirjatud pindu. Pöidlakiri valiti väiksem. Sõrmkindad tulid moodi XIX sajandi teisel poolel, nende kujunduses on kihelkondlik äratuntavus juba nõrgem. Suure-Jaani sõrmkinnastel leidub ühisjooni Pärnumaa ja ülejäänud Viljandimaa kinnastega, seda nii värvide kui kasutatud kirjade osas. Valgeid koekirjalisi kirikukindaid kanti samuti üldiselt. XX sajandi künnisel ilmusid kinnastele õied, lehed ja väädid ehk taimornamentika nagu mujalgi Eestis.

 

XIX sajandi talutütar õppis kuduma enne kümneaastaseks saamist ja sealtpeale kudus igal aastal kuni kümneid paare kindaid - igale pereliikmele 4-5 paari talve kohta.

 

Kinnastel oli palju märgilisi tähendusi seoses inimelu üleminekuriitustega, eriti pulmade ja matusega. Kõige peenemad ja nõudlikumad kindad kooti pulmadeks. Värvierinevusi ei ole - peiu võis pulmas kanda vägagi värvikaid käekatteid. Kinnastega seostati endeid. Näiteks on Suure-Jaani kihelkonnast üles kirjutatud hoiatus: kui lööd kindaga, kaob lambaõnn.

 

Traditsioonilisi Suure-Jaani lastekindaid ei ole säilinud. Samas ütleb muuseumikogus oleva kinda suurus kandja kohta vähe: teada on, et ülisuured kirikindad tõmmati suure külmaga ühe-kahe lihtsama paari peale.

 

XX sajandi alguses teisenes kinda kuju (pikenes vars), pind muutus lõdvemaks, lõng ja vardad jämedamaks. Kudumistempo tõusis, kihelkondlik äratuntavus taandus. Põhjusi: elulaadi muutused, kus tööstus asus käsitöö asemele, lõng koos lõngavärvidega odavnes, asuti linnadesse ja hakati kandma linlikke rõivaid. Moetööstuse mõjuvõim suurenes ajakirjade ja mustrilehtede levides. Kindakudumise tava jätkus, ent sootuks muutunud kujul. 
Seosed
Isik
Merike Saaremets
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine

Suure-Jaani käsitööringi liikmed kudusid Merike Saaremetsa juhendamisel 2013. aastal tosina paari kindaid vanade eeskujude põhjal. Koostatud kindanäitus, mille kujundas Liis Pihlik, oli samal aastal üleval Pilistveres, Tarvastus ja muidugi Suure-Jaanis. Kudumise käigus selgus, et keegi neist polnud varem selliseid kindaid kudunud ega ka näinud. Tunti vaid mõnd vana kindakirja, mis oli ajakirjas ilmunud.

 

2016. aasta seisuga oskavad Suure-Jaani kindaid kududa näitusel osalenud käsitööringi liikmed, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli tekstiili erialal vastava kursuse läbinud, Vastemõisa ja Soomaa käsitööhuvilised. Suure-Jaani kindaid on uurinud ja kudunud ka Viljandi Kultuuriakadeemias toimunud kursustel osalejad, kel reeglina puudub side Suure-Jaaniga, aga kindahuvi on laiem ja hõlmab erinevaid paikkondi. Oskus seega levib. Kindlasti on olemas arvuliselt määramatu ja ilmselt kasvav MuISi kasutada suutvate kudujate hulk. Neil on erinevad taotlused ja tulemused - alates vaid kindakirja kasutamisest kuni umbes tosina iseloomuliku eritunnuse teadmise ja rakendamiseni kudumisel.

 

Koolitustöös tutvustab Merike Saaremets nii oma uuringute tulemusi kui ka töömeetodeid: kuidas lugeda vanu kindaid, mida tähendab autentsus, koopia, rekonstruktsioon. Ta soovib julgustada osavõtjat ise nägema, avastama ja seostama.


Tingimata on vaja teha koostööd ka käsitööõpetajatega, et viia teadmine kohalikust traditsioonist ka noorte teadvusse. Kas kinnaste läbikudumine on koolis võimalik, selgub edaspidi.
Võimalikud ohud
Tihe ja peentel varrastel kudumine eeldab kudujalt teadlikku valmisolekut ja arusaamist sellise töö väärtusest. Tehniliselt on see üldlevinud kudumisviisist pingutavam. Hääbumise vastu töötab vaid jätkuv selgitustöö ja uute koolituste kaudu teadmise levitamine.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud

2013. aastal kohalikus käsitööringis kootud kindad ja neist koostatud näitus on olnud senised tähtsaimad toetussammud.

 

Merike Saaremets on koostanud ülevaated Suure-Jaani sõrmkinnastest (2013, Olustvere TMK lõputöö) ja labakinnastest (2014, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lõputöö). 2017. aastal valmivas magistritöös Põhja-Liivimaa vanadest kinnastest asetuvad Suure-Jaani kindad ajas ja ruumis laiemale taustale ning väärtustuvad kui ainulaadne andmestik ühest pärandoskusest ja -traditsioonist.

 

Suure-Jaanis, Viljandis, Soomaal ja Vastemõisas toimunud koolitustel on Merike jaganud oma teadmisi ka teistega. 2014. aasta kodukandipäevade raames pidas ta vastavasisulise ettekande. Suure-Jaani kinnaste kursused on toimunud ka Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis (2013/14) ja Viljandi Kultuuriakadeemias (2015).

 

Sügisel 2015 alustas Suure-Jaanis tööd Põhja-Viljandimaa rahvarõivakool, mille programmis on ka kindakursus, et levitada arusaamist täielikust rahvarõivakomplektist. Eesmärk on kudujate, kohalike ja teiste asjahuviliste varustamine vajadust mööda teadmiste, oskuste ning väärtuslike käsitööesemetega. Kindatöö on osa paikkondlike väärtuste avastamisest, teadvustamisest ja turundamisest. Järgmise tasandi eesmärk on tõendada Suure-Jaani näitel, et Eestis pole rahvakultuurilises mõttes ebahuvitavaid kohti, on vaid seni põhjalikult uurimata paikkondi.
Lisainfo
Galerii
Perekond Kalmus 1922. a paiku. Pereema koob kindaid juba uue moe järgi
Perekond Kalmus oli Suure-Jaani kihelkonnast, vaene ja liikuv. Küllap kudus ema kindaid ka müügiks. Vanad kirjad (karukäpakiri) on äratuntavad. Soonikranne ja mitmevärvilisus näib aga juba läbiv. Kudumine toimub siiski traditsiooniliselt üleviskamisega. Varasemast traditsioonist võeti üle kasutuskõlblik osa (kirjamine), linnamoeline rõivas aga kirjutas ette vajaduse teistsuguse kinda järele. Kui pikk-kuue ajastul piisas lühikesest ja laiast kindavarrest, siis linnamoelise rõiva napp varrukas eeldas rannet kaitsvat ja soojendavat kitsast soonikut.
Allikas: Eesti Rahva Muuseumi Heimtali muuseum, ERM HM Fk 37.
ERM 10/ab järgi kootud labakindad
Suure-Jaani kinnaste kirjamotiivid on paigutatud ühe- või kahekordsesse diagonaalvõrestikku. Hele ja tume pind moodustavad põimunud kombinatsioone, alati pole kerge määratleda, kumb on taustaks. Kirja ei paigutatud arvestusega, et täismotiiv lõpeks kinda tipus tervikuna, vaid nii, kuidas kuduja heaks arvas - kirja ülesanne oli pinda täita.
Foto: Sandra Urvak, 2014.
ERM 15371/ab järgi kootud labakindad
Foto: Sandra Urvak, 2014.
Labakindad
Foto: Sandra Urvak, 2014.
Labakindad
Foto: Sandra Urvak, 2014.
Valged sõrmkindad
Foto: Sandra Urvak, 2013.
Sini-punased sõrmkindad
Foto: Sandra Urvak, 2011.
Roositud kindad
Foto: Sandra Urvak, 2013.
Randmekindad
Parempoolne kindapaar on hoiul Viljandi muuseumis.
Foto: Merike Saaremets.
Kindakursuse kuulutus
Kindakursusel osalejad
Foto: Merike Saaremets, 2015.
Kasvav kirjakogu
Foto: Liis Pihlik, 2013.
Kindavarre tööproov
Iseloomulik kudumisvõte on keerukord (pahempidirida vaheldumisi kahe lõngaga, mida vahetatakse töö ees, keerates kogu ringil samas suunas), mida varres leidub 1-3.
Foto: Merike Saaremets, 2015.
Kindavarre tööproov
Foto: Merike Saaremets, 2015.
Kindavarre tööproov
Foto: Merike Saaremets, 2015.
Kindaid kudumas
Foto: Maren Suurna, 2014.
Käsitööring kudumas
Foto: Liis Pihlik, 2013.
Kudujad kindanäituse avamisel Suure-Jaanis
Foto: Merike Saaremets, 2013.
Kindanäituse avamine
Foto: Merike Saaremets, 2013.
Kudujad oma kinnaste taustal
Foto: Merike Saaremets, 2013.
Tööproovi kogu, kindamapp ja kindad Tarvastus näitusel
Foto: Merike Saarmets, 2013.
Näitus Olustvere raamatukogus
Foto: Merike Saaremets, 2014.
Bibliograafia
Pink, Anu; Reimann, Siiri; Jõeste, Kristi 2014. Eesti silmuskudumine I. Tavad ja tehnikad. Türi: Saara Kirjastus.

Saaremets, Merike 2013. Suure-Jaani kihelkonna sõrmkindad. [Lõputöö.] Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool.

Saaremets, Merike 2013. Ülevaade Suure-Jaani kihelkonna vanadest kinnastest XIX sajandist kuni 1920. aastani. [Seminaritöö.] Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.

Saaremets, Merike 2014. XIX sajandi labakindad Suure-Jaani kihelkonnast. Tehnoloogilised võtted ja kudumine. [Lõputöö.] Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia.
Internetiallikad
TÜ VKA rahvusliku tekstiili eriala lõputööd: Merike Saaremets - Merike Saaremetsa lõputöö "XIX sajandi labakindad Suure-Jaani kihelkonnast" (Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, 2014).