Sokujooksmine Saaremaal Haeska, Metsküla ja Randvere külas
Koostaja: Merit Karise (2016)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
sokku jooksma, sokku tegema, sokku käima
Valdkonnad
KOMBESTIK JA USUND > Aastaringiga seotud teadmised ja tegevused
KOMBESTIK JA USUND
Maakond
Saare maakond
Kirjeldus
Kirjeldus
Saaremaal on paiguti tänini elujõus kristluse-eelne sokujooksmise komme: sokuks maskeerunud mees käib koos saatjatega uusaastaööl perest perre, mökitab, puksib, tantsib, soovib uueks aastaks õnne. Pererahvas pakub talle meelehead (õlut, viina, õunu, pirukaid, komme jms). Lahkudes kirjutab sokk kriidiga maja uksele uue aasta numbri. Kui eri peredest tulnud sokud teel kohtuvad, puksitakse omavahel. Vahel võib juhtuda, et puksimine läheb üle suuremaks raginaks ja jõukatsumiseks, mille käigus sokud purunevad. Täpseid andmeid selle kohta, millistes Saaremaa nurkades uusaastaööl sokku joostakse, ei ole teada. Küll aga on kindel, et näärisokku võib kohata Pihtla vallas Haeskas, Leisi vallas Metskülas ja Laimjala vallas Randveres. Oma sokk on ka igal Saaremaa vallavalitsusel.
 

Iga mees teeb endale soku ise vastavalt oma oskustele ja leidlikkusele. Isalt või onult saadud sokku parandatakse, kulunud osad vahetatakse välja. Näärisoku pea on tehtud puust või soku pealuust, mille küljes on kas puidust või ehtsad sokusarved ning käepärastest materjalidest silmad, kõrvad, keel ja habe. Osa materjale on aja jooksul samaks jäänud (puit, lambanahk, takk, sokusarved), osa aga muutunud. Näiteks viimastel aastakümnetel on kasutusel olnud nõukogude sõjaväevormi nööbid, õllepudeli korgid, pioneerirätt, kaabel, lambid, patareid, taskulambid, kotike-põis looga küljes, millest põrandale vett pritsida jms. Soku lõug võib lõksuda ehk olla liigutatav, suus on nahast või riidest keel. Silmad on kas nööpidest või korkidest. Pea on kinnitatud puust kepi või looga külge. Looga otsas võib olla saba, st kadakaviht. Sokul peab kindlasti olema kell, kas pea juures looga või kepi küljes, või looga teises otsas, kandja jalge vahel. Kell on vajalik selleks, et pimedas oleks kaugelt kuulda, kui sokud tulevad. Look on rihmaga üle õla või jalge vahel. Sokutegijal on seljas pahempidi pööratud kasukas, mis on vööga kinni seotud. Kuna sokuga tundide viisi lumel ja jääl ringi käies hakkab kiiresti palav, on kasuka all ainult T-särk. Peas on kas läkiläki või villane müts.


Sokud on külati erinevad, sest traditsioon on külakeskne: sokujooks toimub enamasti ainult ühe küla piires uusaastaööl. (Vahel käiakse ka kodukülast väljas, näiteks sõidetakse autoga naaberkülla.) Nii ongi Haeskas, Metskülas ja Randveres erinevusi soku maskeeringus ja tegevuses. Pihtla vallas Haeska külas, kus on 2016. aasta seisuga üks sokutegija, käivad sokuga kaasas ajaja, kes hoiab ulakaks minevat sokku vaos, pillimees ja üks-kaks saatjat ehk uusaastapoissi. Sokk käib kaablist tehtud traksidega tegijal seljas. Traksid on kinnitatud soku selgroo ehk puust kepi külge, soku pea ulatub tegija pea kohale. Selgroo tagumisse otsa on seotud väike kimp kelli, mis jäävad sokutegijal seljas oleva pahupidi pööratud kasuka varju. Kasuka krae on üles tõstetud, et sokutegija nägu oleks võimalikult vähe näha. Sokk toetub liikudes ja tantsides kõmpidele (u 50 cm puust kepid).


Laimjala vallas Randvere külas käib sokkude grupp (kolm-neli sokku, viis-kuus saatjat, keda kutsutakse samuti sokkudeks,) majast majja, kaasas ka ühe sokutegija algkooliealine poeg enda tehtud sokuga. Pärast perede külastamist kogunevad sokud ja külarahvas Laimjala kultuurimajja tantsima. Sokud tulevad sinna kokku üle Laimjala valla. Sokupea ja kell on kepi otsas, mida hoitakse käes. Kasukad on seljas vanematel meestel, nooremad on tavaliste riietega.


Leisi vallas Metskülas on 2016. aasta seisuga kaks sokutegijat. Külarahva ühine uusaastapidu toimub seltsimajas, keskööl minnakse välja küla jõulukuuse alla ilutulestikku vaatama ja üksteisele head uut aastat soovima. Platsile tuleb sokk või sokud, kes puksivad omavahel ja inimesi ning õnnitlevad neid uue aasta puhul. Seejärel minnakse koos külarahvaga (kuni 100 inimest, ka lähedalasuvatest küladest) perest perre käima. Sokupea on looga otsas, mis käib rihmaga üle õla. Soku kaela ümber on kell, looga teises otsas on kadakaviht sabaks. Sokutegijail on seljas pahupidi kasukad, käes või kaelas taskulambid. Sokud laulavad teel, repertuaaris võib olla nii „Õllepruulija" kui „Lambada".


Sokukombe tähendus on jäänud üldiselt samaks - tuua peredele uueks aastaks õnne. Tõenäoliselt usuti varem rohkem viljakusmaagiasse, tänapäeval on olulisem uueks aastaks õnne soovimine ja meelelahutus. Metsküla näitel võib väita, et varasemast olulisemaks on muutunud soku roll külakogukonna liitjana. Kui aastavahetus peetakse kodus, ootavad eriti vanemad inimesed ja lastega pered sinna ka sokku, kes lisaks õnnesoovimisele tekitab oma puksimise ja tantsimisega nalja ning elevust.

Enamik tänastest sokutegijaist on üle 30-aastased mehed, kes käivad jätkuvalt sokku jooksmas, sest nende isad on seda teinud. Kui sokkusid ei kasutata, hoitakse neid pööningul, garaažis, lakas, aida peal jms hoiuruumis. Tõenäoliselt on Saaremaa kodudes alles palju sokkusid. Sokutegijad ei käi sokku jooksmas igal aastal, sest aastavahetus veedetakse vahel kodust eemal või eelistatakse perega kodus olemist. Enamike sokutegijate sõnul ei tea nad poisse ega noormehi oma külas, kes tahaksid sokutegemise neilt üle võtta.

Ajalooline taust
Sokutegemine on peamiselt saarte ja Lääne-Eesti traditsioon, mis on pärit kristluse-eelsest ajast ning seotud talvise pööripäeva uskumuste ja rituaalidega. Sokk on viljakusmaagia kandja, kes toob majapidamisse õnne. Folklorist Ülo Tedre arvates liikus sokk algselt talvise pööripäeva ehk jõulude paiku, hiljem aastavahetuse ehk nääride paiku. Tõenäoliselt võisid saarlased kombe viia mandrile, kui töötasid seal ehitusmeeste ja kraavikaevajatena. Sokukomme on levinud ka Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Iirimaal, Ungaris, Sloveenias, Bulgaarias, Portugalis.

Sokku tegid poisid ja noormehed. Kui Mandri-Eestis käis sokk arvatavasti enamasti üksinda, siis saartel liikusid sokud mitmekesi või mitmesuguste saatjatega. Saaremaal võisid sokuga kaasas käia karjane/taltsutaja, pillimees, hani, kurg, karu.
 

Saaremaalt on üles tähendatud järgmisi soku õnnesoovimisloitse (Eesti Rahvaluule Arhiiv):
„Tüdrukud mehele, poisid kosja, sead sigima, kanad munema!" (Püha kihelkond)
„Head uut aastat, kallist ihulikku tervist, tarka meelt ja mõistust, sigigu sikuksed, kasugu karujaluksed, tüdrukud mehele, kanad munele, üks õuest mingu, üheksa õue tulgu!" (Kaarma kihelkond)
„Tere hommikust, näärihommikust, head õnne uie aasta vasta! Tüdrukud mehele, kanad munele, hobustel hiirud varsad, lehmadel leedid vassikad, lammastel laugid talled, sealse seitse põrsast, vanatüdrukud vastu põhituult! Erguks, erguks, erguks!" (Kaarma kihelkond)


Sokule pakkus peremees õlut, perenaine „ube" ehk pähkleid, õunu, muud magusat. Saaremaal anti sokule ka suuremaid kinke, nagu käpikud ja sokid, need riputati soku sarvede otsa. Sokk võis visata õlgi õhku, et head viljasaaki ennustada. Ta hüppas, tantsis ja kargas lõbusalt, mökitas ja määgis, tegi nalja, puksis, laulis, mängis pilli, kastis sabaks oleva viha veeämbrisse ja pritsis pererahvast, eriti lapsi ja neide. Sokk käis vahel ka külast väljas. Nõukogude ajal kasutati naaberkülas käimiseks nii mootorratast kui liinibussi.

Seosed
Isik
Ando Ansperi
Eiki Samlik
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Sokutegemise kommet on edasi antud isalt pojale, vanemalt vennalt nooremale, küla vanematelt meestelt noorematele. Isad, vanemad vennad ja külamehed õpetavad tänapäevalgi noorematele soku valmistamist ning võtavad nad sokujooksule kaasa. Näiteks Randveres käib isa ja onudega sokku jooksmas algkooliealine Robert Pihl. Metskülas aga õpetas Ando Ansperi sokku jooksma sama küla noorema mehe Arli Toompuu. Üle 40-aastased mehed käivad sokku jooksmas, sest nii on harjutud uusaastaööd veetma. Ando Ansperi ütleb, et uue aasta vastuvõtt pole õige, kui istud toas ja vaatad televiisorit. Sokujooksmine on hea võimalus toast õue minna ja end välja elada. Nooremad, alla 30-aastased mehed on teadlikud pärimuskultuuri olulisusest ja hoiavad ka sel põhjusel sokutegemise kommet alal.

Sokukombe püsimine sõltub asjaolust, kui palju inimesi on sellest teadlikud, ootavad sokku ja oskavad teda vastu võtta. Kombe elujõulisust mõjutab külade tühjenemine ja maaelanikkonna vananemine, noorte lahkumine töö, hariduse jm põhjustel mandrile ja kaugemale. Näiteks Kuressaares sokku ei joosta, seda tehakse ainult maal.
Võimalikud ohud
Sokutegemine on Saaremaal hääbumas. Ando Ansperi nimetab noorte meeste huvipuudust - lihtsam on sokutegemisel kaasas käia, kui seda eest vedada ja mõelda, millisesse perre järgmiseks minna ja mida teha. Meestel, kel on naine ja väikesed lapsed, pole lihtne iga uusaastaöö kodust väljas veeta. Arli Toompuu sõnul sõltub kombe jätkumine sellest, kui palju on külas talusid, kus sokku oodatakse. Mida vähem selliseid talusid on, seda kiiremini võib sokujooksmine lakata. Samuti mõjutab kombe püsimist see, kas aastavahetusel viibitakse kodu(küla)s või minnakse seda välja veetma.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
MTÜ Saaremaailma üks asutajatest Merit Karise, tallinlasest saaremaalane ja Kuressaare ametikooli disainisuuna õpetaja, luges sokkude kohta etnoloog Ants Viirese koostatud „Eesti rahvakultuuri leksikonist". Nii tärkas huvi uurida sokkusid kui maskeeringuid ja sokujooksjaid. Selgus, et komme on veel elujõus, kuid hääbumas. Sellest tulenevalt viis MTÜ aastatel 2011-2012 läbi projekti, mille raames valmistasid Kuressaare Ametikooli disainisuuna rahvusliku puutöö ja tekstiili eriala õpilased ning skulptor Elo Liiv Rahvakultuuri Keskuse toel kõigile Saaremaa valdadele sokud ja kaltsu- ning lambanaharibadest tekid. Need anti vallavanematele üle palvega rakendada sokkusid oma valdade aastavahetuse pidudel, anda jõuluvanale kaaslaseks või pakkuda tema asendajaks koolidesse ja lasteaedadesse. MTÜ on saanud tagasisidet, et aastavahetuse pidudel on kingitud sokkusid liikumas nähtud.

2015. aastal valmis MTÜ Saaremaailma eestvedamisel 30-minutiline dokumentaalfilm „Kuidas teha Saaremaal sokku". Aastail 2013-2015 üles võetud film tutvustab uusaastaöist sokujooksu Haeskas, Metskülas ja Randveres. Filmi tegemist kajastas kohalik meedia. MTÜ üleskutsele anda teada oma külas elujõus olevast sokukombest või jagada mälestusi vastas paarkümmend inimest. Kohalik esilinastus püstitas Kuressaare kuursaali vabaõhukinos publikurekordi, filmile reageeriti elavalt ja naerupahvakutega. Loota võib, et film julgustas seniseid sokujooksjaid oma tegevust jätkama ning teisi pööningutelt vanu sokkusid üles otsima, korda tegema ja kasutusele võtma.
 

24. detsembril 2016. aastal näitas dokumentaalfilmi ETV. MTÜ-l on kavas panna film avalikuks vaatamiseks youtube'i, et sokujooksmise kommet võimalikult laialt tutvustada. Sokukombe kandmine Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse on samuti üks sammudest, mis aitab seda tava mõtestada ja sellele tähelepanu juhtida.

Lisainfo
Galerii
Sokud (Arli Toompuu ja Heljus Saks) puksivad Metskülas 1. jaanuaril 2014. aastal
Dokumentaalfilmi võtetele Metskülla tulid sokku tegema 20. eluaastates Juhan Kanemägi Veskest, Markus Toon Laadjalast ning Heljus Saks Triigist. Juhan ja Markus olid varem Veske külas koos sokku tegemas käinud. Heljus oli maskeeritud sokuks, tal oli vanaisa kasukas ja Juhan Kanemägi onult saadud sokk. Juhan ja Markus olid enne Metskülla tulekut Heljusele õpetanud, kuidas sokku teha. Pärast filmimist on nad kolmekesi igal aastal üheskoos Karjas sokku tegemas käinud, ka 2016. ja 2017. aasta vahetusel on see plaanis. Juhani sokule lisaks on neil nüüd ka teine sokk, mille Heljus ise tegi.
Foto: Pilvi Karu.
Sokud puksivad Metskülas 1. jaanuaril 2014. aastal.
Vasakult: Juhan Kanemägi (saatja), Heljus Saks, Arli Toompuu.
Foto: Pilvi Karu.
Sokud lepivad ära
Vasakult: Juhan Kanemägi (saatja), Ando Ansperi, Heljus Saks.
Foto: Pilvi Karu, 2014.
Sokud (Ando Andperi, Heljus Saks) koputavad Metskülas uksele, et sisse pääseda
Foto: Pilvi Karu, 2014.
Kuressaare ametikooli Upa puutööklassi toodud vana sokk
Foto: Merit Karise, 2011.
Vana sokk pööningult
Foto: Merit Karise, 2011.
Mati Schmuul oma Nasva kodus sokumaskeeringut näitamas
Mati Schmuul enam sokku ei tee.
Foto: Merit Karise, 2013.
Mati Schmuul koduõuel sokumaskeeringut näitamas
Mati Schmuul enam sokku ei tee.
Foto: Merit Karise, 2013, Nasva.
Puutööõpetaja Kaido Kalf äsja valminud sokuga Kuressaare ametikooli Upa puutööklassis
Sokul on LED-lampidest silmad, mis töötavad patareiga.
Foto: Merit Karise, 2011.
Puutööõpilane Reinis Pihl Kuressaare ametikooli Upa puutööklassis äsja valminud sokku näitamas
Sokul on LED-lampidest silmad. Pea sees on jõulukaardilt võetud mehhanism, mis mängib jõulumuusikat.
Foto: Merit Karise, 2011.
Videod
Sokk räägib sokupea tegemisest, puidust ja sarvedest. Eiki Samlik ja Raimo Kald, Haeska, Saaremaa, sügis 2013.

Eiki Samlik, Haeska, Saaremaa, sügis 2013

Ando Ansperi, Metsküla, Saaremaa, sügis 2013

Eiki Samlik, Haeska, Saaremaa. 01.01.2014

Eiki Samlik, Haeska, Saaremaa. 01.01.2014

Eiki Samlik, Haeska, Saaremaa. 01.01.2014

Metsküla, Saaremaa. 01.01.2014

Eiki Samlik tantsib, Haeska, Saaremaa, sügis 2013.
Pilli mängivad Raimo Kald ja Ain Hannus. Räägib Markus Toon, Metsküla, Saaremaa
Video: Margus Muld.

Ando Ansperi, Metsküla, Saaremaa. 01.01.2014 ja sügis 2013
Audio
Ain Hannus, sokuga kaasas käiv pillimees, meenutab esmakordset kohtumist sokuga.
Intervjuu: sügis 2013, Haeska, Pihtla vald, Saaremaa.

Mati Maripuu, sokujooksja kuni 1980. aastateni, meenutab, kuidas kord sokk puksimisel katki läks.
Intervjuu: sügis 2013, Metsküla, Leisi vald, Saaremaa.

Raimo Kald jutustab, kuidas üks mees pärast sokujooksu oma saapad vorstide vahele kuivama pani.
Intervjuu: sügis 2013, Haeska, Pihtla vald, Saaremaa.

Arli Toompuu jutustab, kuidas sokk auto alla jäi.
Intervjuu: sügis 2013, Kuresaaare, Saaremaa.

Mati Maripuu meenutab, millal ja miks sokujooks lõppes. Intervjuu: sügis 2013, Metsküla, Leisi vald, Saaremaa.
Bibliograafia
Tedre, Ülo 2007. Masks and Mumming traditions in Estonia: A Survey. – Terry Gunnell (toim) Masks and Mumming in the Nordic area. Acta Academiae Regiae Gustavi Adolphi 98. Uppsala: Swedish Science Press, 367-448.
Internetiallikad
Eesti maskeerimistavad. Eesti jõuluaja sanditajad - Ülo Tedre ülevaade eesti sanditamiskommetest jõulu- ja aastavahetuse ajal. Allikas: Eesti maskeerimiskombestik. Tartu 2015. ©EKM FO 2015, Raido Kuus 2015.

Saarlased väntavad näärisokkudest dokfilmi - Kertu Kalmus tutvustab MTÜ Saaremaailm ideed jäädvustada näärisoku kombestikku ning vahendab üleskutse saarlastele anda teada praegustest sokujooksjatest ja sokujooksu mälestustest. Allikas: Saarte Hääl, 21. september 2013.

Kuressaare ametikooli õpilased valmistasid valdadele jõulusokud - Margus Muld teeb ülevaate Kuressaare ametikoolis valminud sokkude üleandmisest kohalikele vallavanematele. Allikas: ERR, 12. detsember 2011.

Saaremaal hoitakse au sees näärisoku tegemise traditsiooni - Margus Muld tutvustab Metsküla näärikombestikku. Allikas: ERR, 1. jaanuar 2014.

Saaremaal esilinastub film sokutegemisest - Anni Viskus avab sokukombestikku tutvustava filmi valmimise tagamaid. Allikas: Saarte Hääl, 8. juuli 2015.
Allikad
Teema uurimise käigus kogutud materjalide asukoht
Saaremaa Muuseum