Seto leelo
Valdkonnad
KEEL JA POEETILINE FOLKLOOR
KOMBESTIK JA USUND
KEEL JA POEETILINE FOLKLOOR > Laulmine ja laululoomine
KOMBESTIK JA USUND > Sotsiaalse rühmaga seotud teadmised ja tegevused
Kirjeldus
Kirjeldus
Seto leelo (“setu laul”) on rohkem kui tuhande aastase ajalooga setode rahvalaul – traditsiooniline laulmisviis ja laulukultuur. Teksti ja meetrika poolest on tegemist läänemeresoome vanema nn runolaulutraditsiooni eripärase lokaalvariandiga. Iseloomulik on eeslaulja ja koori partii vaheldumine: eeslaulja laulab värsi, koor liitub rea lõpusilpidel eeslauljaga ning kordab värssi. Äärmiselt oluline on improviseerimisvõime: ilma selleta ei ole võimalik tunnustatud laulikuks saada. Lähtudes traditsioonilisest meetrilisest süsteemist ja poeesiast, loovad seto laulikud uusi tekste vastavalt olukorrale.

Kuigi seto traditsioonis ei puudu ka ühehäälne laul, teevad leelo eriliseks mitmehäälsus ning hääletekitamise viis. Kui läänemeresoome runolaul on koori esituses reeglina ühehäälne, siis seto traditsioonis kordab või varieerib eeslaulja partiid kahe-kolmehäälne koor. Enamik lauljaid laulab peahäält torrõt. Heterofoonsed kõrvalekalded peahäälest lisavad madalama saatehääle alumise torrõ. Tingimata peab kõlama ka ülemine saatehääl killõ, mida laulab üks eriti tugeva ja terava tämbriga laulja. Tavaliselt on eeslaulja laul kiirem, kõnelisem ja varieeruvam, kooripartii aga aeglasem, stabiilsem ja laululisem. Eelkõige vabas õhus ja peopaigas iseloomustab leelot eriline pingestatud tämber ja hääle tugevus.

Laulutraditsiooni arendajateks ja edasikandjateks on peamiselt naised. Paremaid, sõnaosavamaid ja suurema repertuaariga laulikuid, kes on kooris tavaliselt ka eeslauljaks, nimetatakse sõnolisteks, kaasajal ka lauluemadeks. Seto meestelaulu on ajalooliselt vähem dokumenteeritud ja uuritud, kuid ka nende repertuaaris on valdav mitmehäälne runolaul. 

Seto laulutraditsioon elab nii kogukondlikel üritustel ja tähtpäevadel kui ka organiseeritud esinemistel ja folklooriliikumise kontekstis. Selle olulisimaks kandjaks on leelokoorid. 2012. aasta seisuga on neid kokku 24. Organiseeritud esinemiste kõrval väärtustatakse taas üha enam spontaanseid laulmisi. Kuna pere ja külaühiskond valdavalt enam seto kultuuri õpetaja ja suunajana ei toimi, sobivadki selleks kõige paremini leelokoorid. Eriti oluliseks peetakse, et laulmisest saaks jälle perekondade igapäevaelu osa ja eluringi saatja. Side minevikuga on lauljatele väga oluline. Vanem põlvkond on pärinud laulud oma emadelt ja vanaemadelt. Nooremad õpivad nii vanematelt lauljatelt kui ka arhiivimaterjalidest.
 
Setod on uhked oma laulukultuuri üle, millega koos antakse edasi eluviisi, keelt, kombeid ja traditsioone. Leelo on üks seto kogukonna identiteedi ja ühtekuuluvustunde aluseid, mis saadab kõiki olulisi kogukondlikke sündmusi ja koosviibimisi.
Ajalooline taust
Kõik olulised setode perekondlikud ja kogukondlikud sündmused on olnud seotud laulmisega. Leelo kuulus nii töö kui ka puhkehetkede ja pidude juurde. Laul on saatnud rituaale ja tavasid ning andnud edasi kogukonnas kehtivaid reegleid, aga ka lihtsalt toimuvat (kriitiliselt) kommenteerinud. Lauluoskus oli seto naisele lausa kohustuslik – neiul, kes ei osanud korralikult laulda, oli raskusi mehelesaamisega. Laulmine on võimaldanud ka seto kogukonna marginaalsetel rühmadel (nt noored neiud, lesknaised jt) end väljendada ning öelda välja asju, mida muul moel ei saanud ega tohtinud.

Nii seto naiste laulmine kui ka vaikimine oli traditsiooniliselt vähemalt formaalselt seotud kirikukalendriga. Paastude ja pühade tsükkel jagas aastaringi laulurikkamateks ja -vaesemateks perioodideks. Suure paastu ajal oli laulmine ja noorte läbikäimine keelatud. Kirikupühade ajal lauldi ja tantsiti palju. Selline ilmaliku ja religioosse elu kooseksisteerimine on seto kultuurile väga iseloomulik.

20. sajandi sotsiaalsete ja poliitiliste muutustega kaasnenud moderniseerumine muutis seto kogukonna elukorraldust, mõjutades ka leelot. Kui traditsioonilises külaühiskonnas saatis leelo kõiki igapäevatoiminguid, siis tänaseks on mitmed traditsioonilised laulmissituatsioonid kadumas.
 
20. sajandi alguseni tähendas „koor” küllaltki spontaanseid, ühest perekonnast või külast pärit lauljate kooslusi. Seoses esinemistega väljaspool Setomaad institutsionaliseerusid aga leelokoorid aegamööda. Vähenes intiimsete ja spontaansete laulusituatsioonide osakaal ning laulmine muutus rohkem väljapoole suunatuks. Lavalaudadel sai leelost “isetegevus” ja “pärimuskultuur”. Kuna organiseeritud koori liikmed ei saa alati järgida traditsioonilist laulutsüklit, on elujõulisemad need laululiigid, mis pole seotud konkreetse aja, sündmuse või riitusega.
Seosed
Teadmine, nähtus, oskus
Seto kirmas
Seto rahvarõivaste kandmine
Tantsimine Setomaal
Seto keel
Seto Leelopäev
Seto Kuningriigi päev
Isik
Õie Sarv
Asutus/ühendus
Helmekaala'
Kuldatsäuk
Õiõ Seto'
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Kui traditsioonilises külaühiskonnas saatis leelo kõiki igapäevatoiminguid sünnist surmani, siis tänaseks on mitmed traditsioonilised laulmissituatsioonid kadumas. Seto keele kasutamise vähenemine ning koolis õpetatava, klassikalisele koorimuusikale omase laululaadi domineerimine on viinud leelotraditsiooni lihtsustumiseni. Kuna eri põlvkondade vaheline läbikäimine on jäänud harvemaks, ei toimi ka pärimuse suuline edasiandmine peredes nii tõhusalt kui varem.

Mainitud probleemide valguses soovivad setod pöörata erilist tähelepanu sellele, et laulmine juurduks taas perekondade igapäevaelus erinevate eluetappide saatjana. Tänapäeval, kui pere ja külaühiskond enam seto kultuuri õpetaja ja suunajana ei toimi, sobivad selleks kõige paremini leelokoorid. Leelokoorid on sageli keskused, mis koondavad enda ümber setokeelset kogukonda ja hoiavad ülal setode identiteeti. Ühendades ja lähendades erinevas eas naisi, toetavad koorid seto kultuuri järjepidevust ja loovad võimaluse teadmiste edasiandmiseks traditsioonilisel viisil. Kuna kodudes räägitakse seto keelt üha vähem, on seto lastekoorid ühed vähestest kohtadest, kus lapsed selle keelega kokku puutuvad.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Seto kogukonna kultuuriline ja poliitiline aktiveerumine on tugevdanud leelotraditsiooni, lisades sellele kandepinda ja elujõudu. Alates 1990. aastatest on loodud mitmeid uusi (sh meeste ja laste) koore.  Leelo sotsiaalkultuurilist tähendust on suurendanud nii uudsed kui ka pärimuslikud kogukondlikud pidustused, mille lahutamatuks osaks on laul. 2008. aastal tuli kokku kõiki leelokoore ja lauljaid ühendav Seto Leelotarku Kogo, et arutleda leelo ning laiemalt seto kultuuri oleviku ja tuleviku üle ning ka üheskoos laulda.

Kogukonna tegevuste kõrval on olulisel kohal ka riigi ja kohalike omavalitsuste tugi. Setomaa regionaalprogrammi toel tõusis kogukonnaliikmete aktiivsus. 2003. aastal loodi kultuuriprojektide paremaks rahastamiseks Setumaa kultuuriprogramm, mis on aidanud oluliselt kaasa mitte ainult leelo, vaid seto kultuuri kui terviku püsimisele. 2006. aastal käivitatud Setomaa arengu programmi eesmärk on toetada piirkonna elujõulisust, investeerides ettevõtluskeskkonda ja inimkapitali. Setomaa säästev areng ja seto kogukonna jätkusuutlikkus on kaudselt ka leelo kandepinna laienemise eelduseks. 2009. aastal tunnustas UNESCO setode pingutusi oma kultuurpärandi hoidmisel – seto mitmehäälne laulutraditsioon kanti inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.
Lisainfo
Galerii
Seto Leelopäeval laulavad emad ja vanaemad tütardega

Värska laululaval on Värska naiste leelokoorid Leiko (1964), Kuldats´auk (1988) ja lastekoor Laanõtsirk.

Foto: Janika Oras, 2007. 

Seto kuningriigi päev Obinitsas
Laulmine seto lauluema kuju juures.
Foto: Ain Sarv, 1994.
Teised materjalid
2009. aastal kandis UNESCO valitsustevaheline vaimse kultuuripärandi kaitse komitee seto leelo inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.
Bibliograafia
Arukask, M. 2003. Jutustava regilaulu aspektid. 19. sajandi lõpu setu lüroeepiliste regilaulude žanr ja struktuur. Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis 3. Tartu: Tartu Ülikool.

Hagu, P. (koost, toim) 2004. Leeloantoloogia I. Lüroeepika. Tartu: Tartu Ülikool.

Honko, L. 2003. The Maiden's Death Song & The Great Wedding: Anne Vabarna's oral twin epic written down by A.O. Väisänen. FF Communications 131 (281). Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.

Kalkun, A. 2003. Seto naiste eluloolaulud. Autobiograafiad ja utoopiad. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.

Kalkun, A. 2005. The World of Seto Female Autobiographers. – Pro Ethnologia 17, 11-30.

Runnel, P. 2002. Traditsiooniline kultuur setude enesemääratluses 1990ndatel aastatel. Studia Ethnologica Tartuensia 7. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Sarv, V. 1998. Uurimusi setu lauludest ja laulikutest: etnomusikoloogiline aspekt. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.

Sarv, V. 2000. Setu itkukultuur. Ars Musicae Popularis 14. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum; Tampere.
Internetiallikad
Seto mitmehäälne laulutraditsioon - Rikkalike heli- ja videonäidetega varustatud ülevaade seto laulude eripärast. Karaoketoas on võimalik proovida nii laulmist koos seto leelotajatega kui ka kuulata iga laulja partiid.

Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi retseptsiooniloole - Andreas Kalkuni 2011. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö.

Aastak UNESCOh: Kas om leelo lepäst tett, vai om tammõst tahvtsõt? - Elvi Nassar kirjutab UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas olemise mõjust seto leelole. Setomaa nr 21, 8. november 2010.

Muusikat ja laulutekste - Suur valik lindistusi koos laulutekstidega.

Seto Leelo, Seto polyphonic singing tradition - Leelot tutvustav inglisekeelne lühivideo. 2009. aasta sügisel kanti seto leelo inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Video on osa UNESCOle esitatud taotlusest.