Haabja ehitamine Soomaal
Koostaja: Vadim Svjatkovski (2016)
Valdkonnad
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND
KÄSITÖÖ
KÄSITÖÖ > Puidu töötlemine
KÄSITÖÖ > Transpordivahendite ehitamine ja parandamine
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND > Transport ja sidepidamine
Kirjeldus
Kirjeldus

Ühest puust õõnestatud paate kasutati Põhja-Euraasia ja Ameerika sisevetel juba kiviajal. Algselt oli robustne ruhe, hiljem õhukesepardaline haabjas hädavajalik kalapüügi- ja transpordivahend. Tänapäeval haabjal enam siinmail otseselt sellist tähtsust pole, kuid haabja ehitamise traditsiooni hoitakse siiski alal. Enamasti kasutatakse neid kergeid ja liikuvaid paate turistidele elamusretkede korraldamiseks. Vesisel ja suurte üleujutuste poolest tuntud Pärnu jõe lisajõgede alamjooksul - Soomaal - on haabjas aga tänaseni liikumis- ja transpordivahendina kasutusel, olles suurvee ajal sobilik sõiduriist. Samas on haabjas muutunud justkui omamoodi vaatamisväärsuseks - Pärnu ja Viljandi maakondade piirile vahele jääva Soomaa Rahvuspargi sümboliks.

 

Haabja ehitamise traditsioon on Soomaal järjepidevalt tänasesse päeva kandunud. Ühepuupaatidega seonduva elulaadi ja käsitööoskuste püsimisele aitavad kaasa MTÜ Eesti Haabjaseltsi kuuluvad Aivar Ruukel, Jaan Keerdo ja Priit-Kalev Parts.

 

Haabja valmistamisel osaleb sageli mitmeid inimesi, kes töötavad kogenud meistri juhtimisel. Ehitamine algab sirge ja piisavalt jämeda haavapuu väljavalimisega. Talvel see langetatakse ja viiakse ehitusplatsile. Sobiva tüve läbimõõt peab olema vähemalt 50 sentimeetrit ladvapoolses otsas, pikkus aga üle 5-6 meetri.

 

Kui pikkus on määratud ja palk kooritud, antakse sellele paadi kuju. Seejärel algab tüve õõnestamine kirvega. Parda paksuse määramiseks puuritakse sellesse sadu auke, mis aitavad kirvetööd kontrollida. Haavatüve tühjaks raiumine vältab umbes nädala. Kui paadikere valmis saab, suletakse augud puupunnidega. Sellele järgneb haabja ehitamise kõige huvitavam ning emotsionaalsem etapp - laotamine ehk parraste laiali painutamine tule ning vee abil. Õõnestatud tüve hoitakse esmalt mitu päeva vee all. Laotamise ajal tehakse parraste äärde tuli. Liigse kuivamise ja pragunemise vältimiseks valatakse valmivasse haabjasse vett, et niiskusrežiimi normis hoida. Pardaid kastetakse ka väljastpoolt vältimaks süttimist või pragunemist. Kui pardad muutuvad pehmeks, koolutatakse ehk pressitakse ja painutatakse need pehmete pajupulkade abil laiali. Tänapäeval antakse laotamise käigus paadile ka nimi. Sobiva laiuse saavutamise järel lastakse haabjal jahtuda. Seejärel lohistatakse see rullide abil kuivamiseks varju alla. Sellele järgneb lõppviimistlus ja kaaretamine. Kui varem liigeldi haabjas püstises asendis, siis kaasajal kinnitatakse kaarte külge istmed. Nii muutub paadisõit mugavamaks. Enne vette laskmist haabjas tõrvatakse, et kaitsta seda niiskuse eest, ja valmistatakse mõla.
Ajalooline taust

Eestis oli levinud kaks ühepuupaadi tüüpi - ruhi ning haabjas. Ruhi, mis võeti kasutusele mesoliitikumis, kui mitte varem, on künataoline ühepuupaat, mille laius nii otstest kui ka keskosas on peaaegu ühesugune. Kui märgati, et pehmest puidust tehtud paati saab tule ääres kuumutades ning pardaid laiali painutades laiemaks teha, sündis haabjas, mis ei ole mitte ainult ruhest laiem, vaid ka märksa kergem ja lamedama põhjaga. Veel eelmise sajandi esimesel poolel asus haabjas väga tähtsal kohal paljude Pärnu jõe lisajõgede alamjooksul elavate perede igapäevaelus. See oli hädavajalik nii kaubaveol kui ka omavahelises suhtlemises, seda eriti siis, kui üleujutuste tõttu katkes liiklus hobuvankritega mitmeks nädalaks. Haabjaga ületati jõge, veeti vilja, loomi, vajadusel teostati ka pikemaid reise. Heinakuhjade vedamiseks seoti kaks haabjat kokku. Lisaks Soomaale kasutati haabjat Kasari jõe suudmealal - Matsalu lahe piirkonnas ja Ahja jõe alamjooksul Võnnu kihelkonnas. Väiksemas mahus valmistati haabjaid Soomaal ka pärast teist maailmasõda. Tasapisi hakkas aga vajadus nende järele vähenema seoses plastik-, plank- ja vineerpaatide kasutuselevõtuga. Nagu on kirjas Hans Väre lasteraamatus „Lootsiku loomine" (2010): „Nende pardad moodsate leiutiste poole pöördunuile... kitsaks jäid".

 

Lisaks haabja rolli teisenemisele on aja jooksul muutunud ka ehitamisel kasutatavad tööriistad. 1950. aastatel võeti puu langetamisel ning esmasel töötlemisel tarvitusele mootorsaag. Moodne tehnika tuli appi ka puu metsast väljavedamisel. Kasutatakse ka teisi tänapäevaseid tööriistu nagu näiteks elektrihöövlit, akudrelli, tahmanööri, loodi ja nurgikut, mis lihtsustavad ehitustööd ning säästavad aega. Asendamatuks töövahendiks on jäänud künakirves. Erinevalt varasemast ajast on tänapäeval hakatud haabjaid seest hööveldama. Nii on neid kergem puhtana hoida.

 

Haabjaehitusega olid seotud mitmed uskumused ning traditsioonid, mida järgiti. Näiteks puu langetamisel oli tähtis tuulesuund: puu võeti maha siis, kui puhus põhjatuul. Seejuures langetati puu vastu tuult, uskudes, et haabjas ei lähe siis hiljem mädanema. Oluline oli ka see, kui kaugele ja mis suunas puu langes. Arvati, et kui puu langeb kännust kaugemale, tuleb kiire käiguga paat. Jälgiti, et puu viiks metsast välja mära. Paadiehitus polnud tegevus, kuhu teisi inimesi uudistama oodati. Igal meistril olid oma nipid, mida ta hoidis saladuses. Oskusi anti edasi meistrilt õpilasele.
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
1996. aastast alates on Soomaal läbi viidud haabja ehitamise laagreid. Kodukandi ökoturismi algatuse toel, Soomaa rahvuspargi ning Eestimaa Looduse fondi eestvedamisel Saarisoo turismitalus toimunud laagrites jagasid oma teadmisi ja oskusi kaks meistrit - Jüri Lükk (1929-2001) ja Jaan Rahumaa (1928-2000), kes igapäevaselt haabjaid kasutasid. Nooremal põlvkonnal õnnestus see oskus viimaseid vanu meistreid jälgides ja nende õpetussõnu kuulates üle võtta. Nüüd antakse neid teadmisi omakorda teistele edasi. MTÜ Eesti Haabjaseltsi õpitubadest ja laagritest võtavad teiste seas osa ka Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse eriala üliõpilased. Laagreid on toetanud nii Soomaa rahvuspark kui Eestimaa Looduse Fond. Haabja ehitamise laagrites on aastate jooksul osalenud üle 30 huvilise nii Eestist kui välismaalt. Haabjaid valmistatakse huvist traditsioonilise paadiehituse ja sellega seotud elulaadi vastu.
Võimalikud ohud

Haabjas ei ole enam igapäevane ja hädavajalik tarbeese, vaid pigem vaatamisväärsus ja elulaadi osa. Aastas tellitakse meistritelt keskmiselt üks või kaks haabjat. Seega võib öelda, et haabja valmistamine ei taga stabiilset ja püsivat teenistust. Mõningal määral viitab tellimuste nappus ka vähesele huvile selle traditsiooni ja paaditüübi vastu. Paljud neist, kes on kord isiklikust huvist lähtuvalt juhendaja abil haabja ehitanud, ei pruugi seda enam uuesti teha, unustades seega sageli ka selle oskuse. Kuigi see traditsioon ei ole hetkel ohustatud, võib siiski juhtuda, et mõne aastakümne pärast oskab haabjat ehitada ainult paar inimest, nagu see oli 1990. aastate keskpaiku.

 

Haabja ehitamise traditsiooni püsimist ohustab ka selle valmistamiseks sobilike puude vähesus. Eestis raiutakse üha rohkem ja rohkem metsa. Kuna metsaraie käigus langetatakse ka peenemaid tüvesid, ei jõua haab saavutada paadi tegemiseks vajalikku jämedust.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud

Oskuste püsimiseks ja edasi andmiseks korraldatakse Soomaal haabja ehitamise laagreid. Haabjatraditsiooni on Aivar Ruukeli ja Jaan Keerdo eestvedamisel tutvustatud erinevatel suurüritustel, näiteks Hansapäevadel Pärnus, Viljandis ja Tartus, Tallinna vanalinnapäevadel ja ka Rootsis. 2009. aastal osalesid haabjad üldlaulu- ja tantsupeo tule viimises Tallinna.

 

Haabjakultuuri hoidmiseks ja edendamiseks lõid Jaan Keerdo, Aivar Ruukel ja Priit-Kalev Parts 2008. aastal MTÜ Eesti Haabjaseltsi. Selts tutvustab haabja ehitust ja kasutusalasid, korraldab õpitube ja laagreid, väärtustades ühepuupaatidega seonduvat elulaadi ja käsitööoskusi. Jaan Keerdo kaitses 2011. aastal Tartu Ülikoolis haabja ehitamist käsitleva magistritöö.

 

Muuseumid tellivad endale haabjaid. Näiteks Priit-Kalev Parts on ehitanud mitu haabjat Käsmu meremuuseumi ning Rannarootsi muuseumi jaoks.

 

Haabja ehitamist Soomaal on teiste seas jäädvustanud ka Mark Soosaar („Emavene" (1993)) ja Vello Mäss („Soomaa ühepuupaat" (2001)).

 

2010. aastal andis Soomaa Sõprade Selts välja Hans Väre raamatu „Lootsiku loomine: pühendatud vanadele meistritele". Soomaal elava haabjameistri ja tema lapselapse haabjaehitusest kõnelev teos pakub huvi nii lastele kui täiskasvanutele.
Lisainfo
Galerii
Puutüve ettevalmistamine õõnestamiseks
Foto: Vadim Svjatkovksi, 2015.
Puutüvele kuju andmine
Foto: Vadim Svjatkovski, 2015.
Hööveldamine
Foto: Vadim Svjatkovski, 2015.
Bibliograafia
Keerdo, Jaan 2011. Haabjaehituse teoreetilised põhimõtted ja praktilissed lahendused. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool. Käsikiri.

Raudsepp, Anu; Sepp, Marju; Järs, Anu; Tammela, Hiljar; Keerdo, Jaan 2009. Esemelised allikad ajalootunnis. Tartu: Raudpats.

Väre, Hans. 2010. Lootsiku loomine: Pühendatud vanadele meistritele. [Viljandi]: Soomaa Sõprade Selts.
Internetiallikad
Soomaa ühepuupaat (1. osa) - Ülevaade haabja ehitamisest. Vello Mässi dokumentaalfilm (2001), üles võetud aastatel 1999-2000. Montaaž Ahti Tubin. ©Eesti Meremuuseum. Allikas: www.youtube.com, 2007.

Soomaa ühepuupaat (2. osa) - Ülevaade haabja ehitamisest ning selle kasutamisviisidest. Vello Mässi dokumentaalfilm (2001), üles võetud aastatel 1999-2000. Montaaž Ahti Tubin. ©Eesti Meremuuseum. Allikas: www.youtube.com, 2007.

Ühepuulootsiku sünd (1. osa) - Haabaehituse laager Saarisool 1996. aastal. Aime Jõgi ja Tõnis Möldre dokumentaalfilm, üles võetud aastatel 1996-1997. Allikas: www.youtube.com, 2007.

Ühepuulootsiku sünd (2. osa) - Haabaehituse laager Saarisool 1996. aastal, ühepuulootsiku vettelaskmine 1997. aasta kevadel. Aime Jõgi ja Tõnis Möldre dokumentaalfilm, üles võetud aastatel 1996-1997. Allikas: www.youtube.com, 2007.

Eesti loodus. Haabjas (1. osa) - Haabjaehituse laager Soomaal. ©Eesti Loodus. Allikas: www.youtube.com, 2007.

Eesti loodus. Haabjas (2. osa) - Aivar Ruukel kõneleb haabjast ja selle ehitusest. ©Eesti Loodus. Allikas: www.youtube.com, 2007.

Haabjas – Estonian dugout canoe - MTÜ Eesti Haabjaseltsi blogi

Soomaa haabjas - Ülevaade Soomaa haabjast Eesti Vanalaevade Ühingu kodulehel.

Haavapuust sünnib haabjas - Anu Saare kirjutab Saarisool toimunud haabjaehituse laagrist. Allikas: Eesti Päevaleht, 30. juuni 1997.