Haabja ehitamine Soomaal
Koostaja: Aivar Ruukel, Oliver Loode, Priit-Kalev Parts, Vadim Svjatkovski (2016)
Valdkonnad
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND
KÄSITÖÖ
LOODUSVARADE MAJANDAMINE
LOODUSVARADE MAJANDAMINE > Metsandus
KÄSITÖÖ > Puidu töötlemine
KÄSITÖÖ > Transpordivahendite ehitamine ja parandamine
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND > Transport ja sidepidamine
Kirjeldus
Kirjeldus

Soomaa ühepuulootsik on painutatud külgedega ja madalapõhjaline kanuutaoline ühest puust õõnestatud paat, mis on tavaliselt valmistatud haavapuust. Ühepuulootsiku ehitus on terviklik ja tehniliselt keerukas protsess, mis algab sobiva puu leidmisega ning lõpeb paadi vettelaskmisega. Haabjaehituse keskseks tegevuseks on külgede laialipainutamine (laotamine). Soojuse ja niiskuse koosmõjul, sh tule ja veega ning puuokste abil painutatakse haabja toorik umbes poole laiemaks. Seeläbi suurendatakse paadi mahtuvust, stabiilsust ning manööverdus- ja kandevõimet.


Vesisel ja suurte üleujutuste poolest tuntud Pärnu jõe lisajõgede alamjooksul Soomaal on ühepuulootsik tänaseni liikumis- ja transpordivahendina kasutusel, olles suurvee ajal sobilik sõiduriist. Tänapäeval pole Soomaal haabjal enam otseselt praktilist tähtsust, kuid lootsiku ehitamise traditsiooni hoitakse siiski alal. Enamasti kasutatakse neid kergeid ja liikuvaid paate turistidele elamusretkede korraldamiseks. Samas on haabjas muutunud omamoodi vaatamisväärsuseks ning Pärnu ja Viljandi maakondade piirile jääva Soomaa rahvuspargi sümboliks.


Haabjakultuuri asukohaks Eestis on Soomaa, maastikupiirkond Edela-Eestis. Soomaa (1545 km2) on tasase pinnamoega, aga väga elurikas ala. Soomaa maastikku kujundavad jõed ja metsad, sh soometsad, rabamännikud, vanad laanemetsad ning jõgede lammidel kasvavad lammimetsad. Domineerivateks maastikuvormideks on sood (32,3% Soomaast).


Soomaad iseloomustavad sageli mitu korda aastas esinevad üleujutusperioodid. Soomaa elanike identiteet ja piirkonna kuvand Eestis on tihedalt seotud just vee ning seeläbi ka ühepuulootsikuga, mida on Soomaal sajandeid kasutatud peamise sõidu- ja elatusvahendina. Soomaa ainulaadse looduskeskkonna ja kultuuripärandi kaitsmiseks asutati 1993. aastal Soomaa rahvuspark (398,4 km2), mis katab 26% Soomaa piirkonnast.


Haabjaehitus on traditsiooniliselt olnud kogukondlik tegevus, milles osalevad lisaks meistritele õpipoisid ja teised kogukonna liikmed. Haabjaehitusega kaasnes sageli ka haabjameistrite, paadiehituse- ja kasutusega seotud lugude vestmine ja traditsiooniliste teadmiste edasiandmine noortele.
Tänased haabjameistrid kannavad endas Soomaa haabjameistrite sajanditetagust kultuuripärandit. Nagu vanasti, on ka praegu haabja ehitamine meistrite jaoks kõrvaltöö või -tegevus. Kuna haabjaehitus nõuab suurt füüsilist pingutust, on haabjameistriteks tänini olnud mehed. Erinevalt traditsioonilisest mudelist, kus haabjameister oli tavaliselt Soomaal talupidaja, esindavad tänased haabjaehitajad eri eluvaldkondi talunikest õppejõudude ning ettevõtjateni ning elavad Eesti eri paigus. Siiski on tänased haabjameistrid säilitanud tugeva sideme Soomaaga, mis seisneb eelkõige Soomaa tüüpi ühepuulootsiku ehitamises. Haabjameistrid on vanuses 40-60, vajaka jääb noorema põlvkonna õpipoistest ja tulevastest meistritest. Kui ajalooliselt oli haabjameistri peamiseks ülesandeks valmistada häid lootsikuid, siis tänapäeval on haabjaehitajate ülesandeks ka haabjakultuuri teadvustamine ja populariseerimine Eestis ja rahvusvaheliselt. Paljud haabjameistrid on seda ka edukalt teinud ja tõstnud seeläbi teadlikkust Soomaa haabjast ning äratanud selle vastu huvi. Tegevus on kaasa aidanud haabjakultuuri säilimisele 21. sajandini. Lisaks viiele tunnustatud meistrile on Eestis ligi 20 haabjaehituse kogemusega meest, kelle seas on potentsiaalseid tulevasi haabjameistreid.

Soomaa kohalik kogukond kannab pärandit haabja kasutusest ja tähendusest. Soomaa piirkonnas elab umbes 850 inimest, kellest vähemalt pooled on Soomaa põliselanikud: nad on sündinud Soomaal ja on Soomaa põlistalude järeltulijad. Kuigi Soomaa elanike arv on oluliselt vähenenud, elab seal siiani mitmeid kümneid inimesi, kes mäletavad lapsepõlvest haabja igapäevast kasutust ning selle keskset tähendust kogukonnas. Vanemad põliselanikud on selle teadmise edasi andnud ka järgmistele põlvkondadele. Kui ajalooliselt olid haabjameistriteks mehed, siis haabjat kasutasid nii mehed, naised kui ka lapsed. Ka praegu on Soomaa elanikud haabjate kasutajad ja kannavad traditsiooni edasi, toetades näiteks iga-aastaste haabjapäevade korraldamist, osaledes haabjalaagrites jms.

Haabjaehitusega olid seotud uskumused ja traditsioonid. Näiteks oli puu langetamisel tähtis tuulesuund: puu võeti maha siis, kui puhus põhjatuul. Seejuures langetati puu vastu tuult, uskudes, et haabjas ei lähe siis hiljem mädanema. Oluline oli ka see, kui kaugele ja mis suunas puu langes. Arvati, et kui puu langeb kännust kaugemale, tuleb kiire käiguga paat. Jälgiti, et veohobune oleks kindlasti mära.


Ajalooline taust
Jõed olid minevikus põhilised liiklusteed, mida suurema osa aastast sai takistusteta kasutada. Seetõttu on ühest puust õõnestatud paat - lootsik - olnud Soomaa inimeste jaoks sajandeid üks tähtsamaid liikumisvahendeid. Jämedamad puud, millest Soomaa jõekallaste elanikud esimesed ühepuupaadid ehitasid, tekkisid umbes 6000 aasta eest. Sel ajal, atlantilisel kliimaperioodil, olid metsad lopsaka kasvuga ja temperatuur praegusest paar kraadi kõrgem. Kiviaegsed ühepuupaadid, mis kivist õõnestalvadega valmistati, olid tömpide otstega künad. Aja jooksul on tööriistad arenenud ja ühepuulootsiku ehitus täiustunud. Kogemused ja oskused on põlvest põlve edasi antud ning ühepuulootsik on saanud oma tänase voolujoonelise ja kiirekäigulise kuju.
 

Ühepuulootsikul on Soomaa elanike seas olnud harukordne tähtsus, see oli olemuslik osa Soomaa argikultuurist. Kuni 20. sajandi teise pooleni kasutati Soomaa haabjat jõgedel igapäevase sõiduvahendina (sõidud poodi, naabri juurde, meiereisse, veskile, heinamaale, kooli, kirikusse, kalmistule) ja kalapüügiks. Kevadiste suurvete ajal oli haabjas ainus liikumisvahend. Üleujutuste perioodil polnud tavapäraseid talutöid võimalik teha. Siis oli rohkem aega niisama seltskondlikuks läbikäimiseks ja lootsik oli seejuures asendamatu. Vahel sõideti haabjaga ka lõbu pärast, sh suuremate seltskondadega.


Tänaseks on haabja kasutusalad teisenenud: tänapäevasemate ja odavamate paaditüüpide tõttu, samuti maanteede võrgu ja autostumise tagajärjel ei ole haabjas sama hädavajalik liikumisvahend kui vanasti. Siiski kasutatakse haabjat vabal ajal (sh loodusmatkadel, harrastuslikuks kalapüügiks) ja sel on kultuuriline tähendus: haabjas on Soomaa kogukonna kollektiivses mälus ja identiteedis endiselt olulisel kohal. Soomaa põliskülades on alles sõidukorras haabjad ja kohalik kogukond edendab haabjakultuuri koostöös haabjameistritega üle Eesti. Lisaks haabja rolli teisenemisele on aja jooksul muutunud ka ehitamisel kasutatavad tööriistad. Muutunud ei ole aga haabja laotamine ehk parraste laialipainutamine tule ja vee abil paadile kuju andmiseks.


Ajalooliselt on ühepuulootsikuid kasutatud ka teistes Eesti piirkondades, sh mujal Pärnu jõgikonnas, Lääne-Eestis Kasari jõel ja Matsalu lahes ning Ida-Eestis Emajõe alamjooksul ja selle lisajõel Ahjal. Üldisemalt on painutatud ühepuulootsik kõigil kontinentidel levinud kultuuriilming. Ühepuulootsikud on tänaseni kasutusel põlisrahvaste seas Venemaal (sh handid, marid, vepslased), aga ka näiteks Kanada läänerannikul. Soomaa on ühepuulootsiku levila läänepiiriks Euraasias.

Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Haabjakultuuri säilimise peamiseks eelduseks on korrapärane ja regulaarne haabjate ehitus. See võimaldaks olemasolevatel meistritel hoida ja lihvida oma oskusi ning kaasata haabjaehitusse uusi huvilisi, kellest sirguksid tulevased meistrid ning kes tagaksid haabjakultuuri pikaajalise kestmise. Alates 2000. aastatest on Soomaal igal aastal suviti ehitatud 1-2 haabjat. Haabjaehituse käigus omandatakse nii haabjaehituse teooria kui ka praktilised võtted.
 

Haabjakultuuriga on seotud kaks kogukonda: meistrid ja Soomaa kohalikud elanikud.
1) Ühepuulootsikute meistreid on Eestis hinnanguliselt viis ja nad on ühepuulootsikuga seotud kultuuripärandi peamised kandjad. Ehituseks vajalikud teadmised ja oskused on nad vahetult omandanud Soomaa viimastelt tunnustatud lootsikumeistritelt. Tänased meistrid on 40-60-aastased mehed, kelle jaoks on haabjaehitus kõrvaltöö või harrastus. Haabjameistrid kannavad Soomaa ühepuulootsiku ehituse elavat kultuuripärandit ja aitavad kaasa haabja kasutuse populariseerimisele Soomaal, korraldades haabjaretki, -laagreid, ja -seminare.

2) Soomaa kohalikul kogukonnal on teadmised ja mälestused haabja traditsioonilisest kasutusest Soomaal, sh haabja funktsioonidest liikumisvahendina iga-aastaste üleujutuste ajal. Piirkonnas elab umbes 850 inimest. Ühepuulootsik on olulisel kohal Soomaa kohaliku kogukonna identiteedis, kuna seostub esivanemate eluviisiga, aga ka tänase Soomaa kultuurielu ja kuvandiga. Soomaa kogukond osaleb aktiivselt haabja ja selle uute kasutusvõimaluste edendamisel.

Haabjameistrite ja kohalike elanike kogukond täiendavad ja toetavad üksteist. Mitmed haabjameistrid on peresidemete ja töö tõttu Soomaa kogukonna aktiivsed liikmed, aidates seeläbi kaasa meistrite ja kohaliku kogukonna tihedamale koostööle.


Haabja kasutust toetavad tänapäevastes tingimustes haabjamatkad Soomaal, sh perioodilised haabjaomanike kokkutulekud. Haabjamatkad aitavad luua laiendatud haabjakogukonda, mis koosneb haabjameistritest, -kasutajatest ja -huvilistest.
Soomaa haabjakultuuri edasiandmisele on kaasa aidanud ka teaduslikud uurimused ja artiklid, sh Jaan Keerdo magistritöö haabjaehitusest.


1996. aastast alates on Soomaal korraldatud haabja ehitamise laagreid. Kodukandi ökoturismi algatuse toel ja Soomaa rahvuspargi ning Eestimaa Looduse fondi eestvedamisel Saarisoo turismitalus toimunud laagrites jagasid oma teadmisi ja oskusi kaks meistrit: Jüri Lükk (1929-2001) ja Jaan Rahumaa (1928-2000), kes igapäevaselt haabjaid kasutasid. Nooremal põlvkonnal õnnestus see oskus viimaseid vanu meistreid jälgides ja nende õpetussõnu kuulates üle võtta. Nüüd antakse neid teadmisi omakorda teistele edasi.


Eesti avalikkuse teadlikkust haabjast on aidanud tõsta haabjameistrite töötoad ja esitlused üle Eesti. Alates 1996. aastast on haabja töötube korraldatud Tallinnas, Narvas, Tartus, Pärnus, Käsmus ja mujal. Haabjameistrid on tutvustanud haabjakultuuri kooliõpilastele Soomaal ja üle Eesti. Eesti haabjaseltsi eestvedamisel on Soomaa haabjakultuurist ilmunud kirjandust ka laiemale lugejaskonnale, sh lastele.

Võimalikud ohud
Neli peamist ohtu:
1. Haabjaehituse oskuste järjepidevuse katkemine järgnevatel aastakümnetel haabjaehitajate järelkasvu vähesuse ja praeguste meistrite vanuse tõttu.
 

2. Haabjaehituse oskuse edasikestmine sõltub sellest, kui suur on nõudlus uute haabjate järele ja kui palju haabjaid tänapäeval kasutatakse.


3. Eesti metsades on intensiivsete raiemeetodite tõttu üha vähem haabjaehituseks vajalikke (60-120-aastaseid) haavapuid.


4. Soomaa piirkonna elanike arv on viimase sajandi jooksul märkimisväärselt langenud ja langustrend jätkub praeguste põliselanike vananemise tõttu.


Tänasel päeval ja järgneva 10-20 aasta jooksul ehk praeguste haabjameistrite aktiivse tegutsemise ajal säilib Soomaa haabjaehitus kindlasti, kuid seejärel võib see eri tegurite koosmõjul järsult langeda. Ilma haabjameistrite, kohaliku kogukonna, aga ka laiemalt Eesti ühiskonna ja riigi täiendavate pingutusteta võib seda pidada tõenäoliseks stsenaariumiks, mistõttu on haabjakultuur tõsiselt ohustatud ja vajab kiireloomulist kaitset.

Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud

Lähtuvalt oma põhikirjalistest eesmärkidest on 2008. aastal asutatud MTÜ Eesti Haabjaselts põhilise tegevusena korraldanud igal suvel ühepuulootsikute ehituse meistriklasse, kus huvilised on saanud haabjaehitust õppida.
Seltsi liige Jaan Keerdo kaitses 2011. aastal magistrikraadi tööga „Haabjaehituse teoreetilised põhimõtted ja praktilised lahendused. Magistritöö kultuuriväärtuste säilitamise erialal".
Suurimaks haabjasõitu tutvustavaks projektiks võib lugeda 2009. aastal XXV laulupeo tule viimise mööda ajaloolist veeteed Võrtsjärvelt Pärnusse.
2010. aastal panustas haabjaselts nõuga lasteraamatu „Lootsiku loomine" valmimisse.
2016. aastal väntas Lõunameedia (Imre Annus) keskkonnaameti tellimusel õppefilmi.
2016. aastal kanti „Haabja ehitamine Soomaal" Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.
2018. aastal korraldati Soomaa rahvuspargi keskuses rahvusvaheline seminar, kus osalesid ühepuulootsiku eksperdid Iirimaalt, Sloveeniast, Lätist ja Eestist.
2019. aastal algatati projekt „Soomaa lootsikukultuuri nominatsiooni ettevalmistamine UNESCO kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekirja".

Lisainfo
Galerii
Vanad ja noored meistrid
Legendaarsed vanameistrid Jüri lükk ja Jaan Rahumaa juhendavad noort meistrit Jaan Keerdot Saarisoo haabjalaagris.
Foto: Toomas Tuul, 23.06.1999
Pulmasõit haabjal
Liana ja Imre Arro pulmasõit haabjal Taagepera järvel.
Foto: Gerry Sulp, 16.08.2014
Haabja kasutamine üleujutuse ajal
Karuskose talus sõidab ujutuse ajal sauna lootsikumeister Aivar Ruukel.
Foto: Mati Kose, 04.12 2008
Tuli ja vesi
Haabja laotamine Saarisoo talus.
Foto: Mati Kose, 19.08.2015
Võidusõit
Võidusõit haabjatel Urumarja külas haabjameeste kokkutulekul, esiplaanil Reigo Neerut.
Foto: Annika Haas, 26.08.2000
Lootsiku laotamine
Haabjameister Priit-Kalev Parts laotamas Liivakingu talus Võrumaal.
Foto: Alexander Kamelhair, 15.08.2018
Haabjameeste kokkutulek
Haabjameeste kokkutulekul toimub sõit Meiekosel Raudna jõel.
Foto: Sandra Urvak, 18.08.2018
Noored lootsikuehitajad
Poldi talus Soomaal ehitavad lootsikut Uku Kübarsepp, Boris Vainu ja Marek Vainula.
Foto: Sandra Urvak, 24.05.2019
Haabjas jõel
Soomaa elanik Algi Martsoo sõidab haabjaga Raudna jõel.
Foto: Sandra Urvak
Haabja laotamine Karuskosel
Karuskose talus laotavad haabjat Jaan Keerdo, Aivar Ruukel, Ain Ruukel ja Aat Sarv.
Foto: Ülo Soomets, 10.09.2012
Teised materjalid
Haas, Annika 1997. Soome-ugri keelte seminaritöö. Tartu Ülikool

Rennu, Madis 2004. Proseminari töö, Tartu Ülikool.
Bibliograafia
Keerdo, Jaan 2011. Haabjaehituse teoreetilised põhimõtted ja praktilissed lahendused. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool. Käsikiri.

Koivusalo, Frederik 2002. Äspingen. Den forntida österlandsfararens färdmedel. Vaasa: Vaasa Yliopistopaino.

Manninen, Ilmar 1929. Soome sugu rahvaste etnograafia. Tartu: Loodus, 107–108.

Pärdi, Heiki 2018. Ürgne ühepuupaat – haabjas, lootsik, vene – Soomaal ja mujal Eestis. – Soomaa. Suurem kui vesi: kohanemine ja toimetulek. Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetised 6, 59–91.

Raudsepp, Anu; Sepp, Marju; Järs, Anu; Tammela, Hiljar; Keerdo, Jaan 2009. Esemelised allikad ajalootunnis. Tartu: Raudpats.

Väre, Hans. 2010. Lootsiku loomine: Pühendatud vanadele meistritele. [Viljandi]: Soomaa Sõprade Selts.
Internetiallikad
Soomaa ühepuupaat (1. osa) - Ülevaade haabja ehitamisest. Vello Mässi dokumentaalfilm (2001), üles võetud aastatel 1999-2000. Montaaž Ahti Tubin. ©Eesti Meremuuseum. Allikas: www.youtube.com, 2007.

Soomaa ühepuupaat (2. osa) - Ülevaade haabja ehitamisest ning selle kasutamisviisidest. Vello Mässi dokumentaalfilm (2001), üles võetud aastatel 1999-2000. Montaaž Ahti Tubin. ©Eesti Meremuuseum. Allikas: www.youtube.com, 2007.

Ühepuulootsiku sünd (1. osa) - Haabaehituse laager Saarisool 1996. aastal. Aime Jõgi ja Tõnis Möldre dokumentaalfilm, üles võetud aastatel 1996-1997. Allikas: www.youtube.com, 2007.

Ühepuulootsiku sünd (2. osa) - Haabaehituse laager Saarisool 1996. aastal, ühepuulootsiku vettelaskmine 1997. aasta kevadel. Aime Jõgi ja Tõnis Möldre dokumentaalfilm, üles võetud aastatel 1996-1997. Allikas: www.youtube.com, 2007.

Eesti loodus. Haabjas (1. osa) - Haabjaehituse laager Soomaal. ©Eesti Loodus. Allikas: www.youtube.com, 2007.

Eesti loodus. Haabjas (2. osa) - Aivar Ruukel kõneleb haabjast ja selle ehitusest. ©Eesti Loodus. Allikas: www.youtube.com, 2007.

Haabjas – Estonian dugout canoe - MTÜ Eesti Haabjaseltsi blogi

Soomaa haabjas - Ülevaade Soomaa haabjast Eesti Vanalaevade Ühingu kodulehel.

Haavapuust sünnib haabjas - Anu Saare kirjutab Saarisool toimunud haabjaehituse laagrist. Allikas: Eesti Päevaleht, 30. juuni 1997.

Haabjaseltsi veebileht - Artiklid ja muu materjal haabjaehitusest ja kasutamisest

Vikipeedia haabjast - Ülevaateartikkel haabjast ja selle ehitusest

Maailma ühepuupaadid - Google’i kaart ühepuupaatide levikust üle maailma

Ühepuulootsiku ehitus ja kasutamine Soomaal - UNESCO taotluse film, Eesti Rahva Muuseum 2019.

Lootsiku sünd - LõunaMeedia2016, filmi autor ja teostaja: Imre Annus. Film on valminud keskkonnaameti projekti „Rahvusparkide kultuuripärandi koolitused 2016–2017“ raames.

Haabjas - Haabjalaager aastal 2000. Tootja: Sihtasutus Eesti Loodus. Filmi autor: Kalle Mälberg

Lähme külla: Paadipoisid - Eesti Rahvusringhääling 1996. Saatejuht: Kati Murutar, režissöör: Maido Selgmäe.

Lootsikumeister Aleksander Oolepit intervjueerib Valdo Pant - RAMETO saade „Süsta ja mikrofoniga“. Reporter: Valdo Pant, eetris 20.08.1966 Eesti Raadios. Lootsikumeister Aleksander Oolepit intervjueerib Valdo Pant. Oolepi Aleks (sünd Olev) oli Soomaa legendaarne lootsikumeister, kelle õpilased olid lootsikumeistrid Jaan Rahumaa ja Jüri Lükk.