Rõhtusid peetakse Eestis 16. sajandi kohalikust linnamoest ülevõetud talupojaehteks. Veel 17. sajandil kandsid rõhulaadseid vööilustusi mitme Eesti piirkonna naised. 19. sajandi päris alguses leidus neid veel vaid üksikutes kohtades (näit. Põhja-Eestis). Ainukesena jäid rõhud rahvariiete kandmise aja lõpuni 19. sajandi viimase kümnendini, kasutusele Hiiumaal. Ka praegu kuuluvad rõhud endiselt hiiu rahvariiete juurde.
Muuseumidessse (Eesti Rahva Muuseum, Eesti Ajaloomuuseum, Hiiumaa Muuseum, Läänemaa muuseum) kogutud rõhud pärinevad üldjuhul 19. sajandist. Täpselt dateeritud vanimad näited on 1823 ja 1838. aastaist. Praegu hiiu rõhtudele iseloomulik kolmetahuline kett ilmus Eesti kettehetesse arvatavalt just 17. sajandil. Varasemad ketid on enamasti kas rõngaslülidest või muul moel Hiiumaa omadest erinevate lüliühendustega. Vanemad Hiiumaa rõhud olid vähema kettide arvuga ja enamasti kahe poolega. Mälestuste kohaselt olevat olnud ka ühe- ja kolmeosalisi rõhtusid.
Tuntumad rõhumeistrid elasid Lõuna-Hiiumaal Käina ja Emmaste kandis. Neilt osteti sageli valmis kette, mida siis mujal ise muude vajalike osadega täiendati. 19. sajandi 80. aastatel muutusid just Lõuna- Hiiumaa rõhud lopsakamaks, nii et ketikordade arv kasvas 12-16-ni ja rõhupooled muutusid võrdsemaks. See tõi kaasa ka vajaduse lappühenduse asemel rõngasühendust kasutada. Lapid ja oluliselt väiksem parempoolne lapivahe jäid siiski valdavaks Pühalepa kihelkonnas.
Ehkki rahvariie oli pidurõivana kasutusel ka 20. sajandil, hakkas rõhumeistrite arv saarel järsult vähenema. Esialgu kasutati alleshoitud vanu rõhueksemplare, kuid 1920.-30. aastatel kerkis mõnikord vajadus ka uute rõhtude järele. On teada üksikud mehed, kes enne Teist Maailmasõda neid veel valmistada oskasid. Nõukogude ajal kasutati rõhutegemisel sageli poest ostetud kette, sest need olid odavamad. Korralike rõhtude tegemine on endiselt käsitöö, sest õige rõhuketi valmistamine masina abil pole siiani õnnestunud.