Muhulaste põhilisteks töö- ja peojalanõudeks olid kaua aega pastlad. Pätte hakati tööjalatsiteks valmistama 20. sajandi alguses. Need tehti tumedast villasest riidest pealsete ja tugeva takunööriga läbiõmmeldud taldadega. Seejärel olla kastetud need taldupidi tõrva ja liiva või tuha sisse. Sääraseid pommpätte kanti kündmisel ja muudel põllutöödel, talvisel ajal ka metsatööl. Tihti õmmeldi pätid sokkide külge, siis ei pääsenud sodi ja lumi sisse.
20. sajandi esimeste kümnendite kasinates majanduslikes oludes oli ummiskingade soetamine paljude saareelanike jaoks liiga kallis lõbu. Pidulikumaks puhuks hakati valmistama parknahast taldadega ilupätte, mille ninad kaunistati geomeetriliste ristpistes ornamentide või nimetähtedega ning ääristati värvilise kaleviriba ja vinkpaelaga (siksakpael). Seejärel hakati pättidele tikkima ristpistes lilli, eriti populaarseks said aga veelgi hilisemad lillkirjaga pätid.
1920. aastatel oli igapäevaselt pättide kandmine pisut põlu all ning neid, kes nöörsaapaid või kontsakingi enesele soetada ei jaksanud, nimetati halvustavalt pättjalgadeks. Koos Muhu kollase rahvariideseeliku moega said aga lilltikandiga kaunistatud pidulikud roositpätid 1930. aastatel hinnatud jalavarjudeks. Pätiroosimise meisterlikkusega sai üksteist üle trumbata. Pättide lilltikand arenes väga peeneks ja viimistletuks. II maailmasõja järgsetel aastatel oli tavaline, et Muhu peredes tehti igapäevaseks kasutamiseks kaunistusteta pätte, eriti lastele, kelle kasvab ju jalg kiiresti. Vanu ilupätte hoiti kui mälestust möödunud kaunitest aegadest.
1966. aastal asutatud rahvakunstimeistrite koondis UKU toodete nimistus olid Muhu pätid aukohal - neid sai endale soetada vaid tutvuse kaudu ja leti alt. Tootmises valitses väga otstarbekas tööjaotus - üks käsitöömeister ei pidanud sugugi kogu pätipaari ise valmis tegema. Ühed töötajad kandsid kangale kunstnike poolt selleks otstarbeks kohandatud rahvusliku lillkirjalise mustri, teised olid tikkimistöö peal, kolmandad aga osavad liistule tõmbajad ja tallutajad. Muhu pättide tootmine UKU põhimõtete järgi tõi turule küllaltki suure koguse küll väga ilusaid ja meisterlikult teostatud, kuid üsna üheülbalise mustriga pätipaare. Tekkis mulje, et õiged Muhu pätid ongi just sellised. Tegelikult on pätid olnud väga mitmekesiste mustrite ning igale perele ja meistrile omaste tunnusjoontega. See teadmine on muhulasi julgustanud vanemate ja omapärasemate pätimustrite poole tagasi pöörduma.