Kakuam on Jaapani päritolu kalapüügivahend, mida kihnlased kasutavad põhiliselt kevadise räime püügiks. Sügisräime püütakse võrkudega, kuna kardetakse, et sügistormid lõhuvad hinnalisi kakuame. Kakuamiga püütakse ka tuulehaugi ehk tänapäevase nimega euroangerjat, see kala tuleb võrku koos räimega. Mõnikord käivad ka naised kala püüdmas, kuid kakuamipüügist võtavad osa ainult mehed, kuna see on raske füüsiline töö.
Kakuami nimetatakse ka seisevnoodaks või kastmõrraks. Maismaal on seda noota, kui võrk, ankrud ja muu kokku arvata, terve autokoorem, tonnijagu vähemalt - merele minnes on paat raskes lastis. Noodakasti võib võrrelda kolme-neljakorruselise võrgust majaga: see on üle 30 m pikk, 11 m lai, 11-12 m või 18 m kõrge, ainult katus puudub. Nagu seinad, nii ka kasti põhi ehk põrand on võrgust. Kasti hoiavad vees püsti - ülaserva veepinnal - nelja nurka seina selise külge kinnitatud poid ja meres paigal igast nurgast põhja heidetud kaks ühekäärulist, ligi 50 kg kaaluvat ankrut. Kasti ühes küljeseinas, veepinnast kolm meetrit allpool, on mõne meetri laiuselt sein madalam. Selle osa juurde tõuseb alt põhjast, mõnekümne meetri kauguselt lai trapetsikujuline karjaaed. Selle keskelt viib umbes 400 m kaugusele merre põhjas olevate raskuste ja ujukite abil veepinnani ulatuv võrksein. Kasti seinu ning vesiaeda kannavad kerged, selise külge nööritud penoplastist klobad. Ankruid, mis kogu kakuami ehitise kinnitavad, lastakse merre harilikult 32. Madalikule üles seatud seisevnoot on lõks kudema tuleva räimeparve teel: püüab parve kasti, kust see ei oska enam välja tulla.
Kalurid kasutavad esivanematelt päritud renoveeritud või mandrilt paadimeistrite käest ostetud paate. Kakuami tühjendamiseks on vaja kahte paati - kakuami ja lappajat. Kakuamiks kutsutakse 75-hobujõulise mootoriga laeva. Lappaja on 10-12 hobujõulise mootoriga paat. Selliste paatidega minnakse, pardal 8-10 meest, seisevnoota nõudma ehk kalast tühjendama.
Kala nõudmisel kinnitatakse kakuamipaat külgepidi merre ankrustatud kakuamikasti ääre külge. Seejärel läheb enamik mehi kakuamipaadist lappajapaati ja sõidavad sellega kasti teise ääre juurde. Sealt alustatakse ühiselt seisevnooda tagumisest otsast selle lappamist kuni kasti esimese ääreni. Kui kalad on võrguga kahe paadi vahele lapatud, tõmmatakse saak vintsiga suurde paati. Sel moel tühjendatakse kõik kastmõrrad, tipphooajal mitu korda päevas. Üheks nõudmiskorraks arvestatakse üks tund. Kakuamis olevaid räimi mõõdetakse tonnides. Üks-kaks tonni on vähe. Korraga võib olla 10 või 20 tonni, siis tuleb vahepeal kalad kokkuostjale ära viia. Kakuamipaat võtab korraga peale kuni 10, lappaja paar tonni räimi.
Nõudmisele minnakse hommikul kella neljast-viiest, tagasi Kihnu jõutakse peale lõunat. Kõik oleneb püügiplatside kaugusest, kakuamide hulgast, kokkuostja asukohast ja ilmast.
Kihnlased viivad oma kala enamasti mandrile. Kihnus on samuti külmhoone ja kala vastuvõtt, kuid saarel on kokkuostuhind madalam. Hooaja lõppedes tuuakse kakuam merest välja, kuivatatakse ja parandatakse rannakarjamaal ning viiakse kuuri hoiule.
Kihnus on alles veel kolm tegutsevat kaluribrigaadi, igas kaheksa meest. Rannakalureid on kokku 32. Mehi on igas vanuses, 30-70-aastaseid. Kakuamipüük on kollektiivne töö, kus tööjaotus on välja kujunenud aastate jooksul. Kui juhtub, et keegi meestest ei saa merele tulla, peab ta ise endale asendaja leidma, sest iga kätepaar on vajalik. Kihnu kalur armastab oma tööd ega kujutata elu ilma mereta ettegi, see on tema elustiil. Kalurite arvates jätkub Kihnus kakuamipüük niikaua, kuni on räimel turgu. Enda tarbeks piisab võrkudega püüdmisest. Räime kokkuostuhind on aga madal, püügivahendid ja paadid kallid.
Püügikohad, aeg ja kogus määratakse õigusaktidega. Näiteks 2015. aasta oktoobris vähendati Liivi lahes räimepüügikvooti 10% võrreldes 2015. aastaga. Püügi algusaeg sõltub ilmastikust. Püük lõpeb, kui kvoot on täis püütud.