Silmude püük Narva-Jõesuus
Koostaja: Tiiu Toom (2015)
Valdkonnad
LOODUSVARADE MAJANDAMINE > Kalandus
LOODUSVARADE MAJANDAMINE
Maakond
Ida-Viru maakond
Linn / vald
Narva-Jõesuu
Kirjeldus
Kirjeldus
Silmud on tänapäeval Narva jõe kalurite tulusaim püügiartikkel. Neid püütakse Narva hüdroelektrijaama paisust Soome laheni. Silmu püütakse jõe põhja paigutatud torbikutega. Narva jõgi on tänapäeval Eesti ja Venemaa vaheline piirijõgi. Eesti poolel on lubatud 15000, Vene poolel samuti 15000 torbikut. Eesti poolel paigaldatakse torbikuid Narva jõe suudmest kuni paisuni, Vene poolel jõe suudmes püügiks sobivaid tingimusi pole, püütakse üleval pool. Jões asuvast piirist peab mõlemale poole piiri 20 m torbikutest vaba vett jääma, st jõe keskel on 40 meetrit torbikutest vaba ala. Torbikuid ei tohi panna laevateele.
 

Püügiks tuleb taotleda ja välja osta maaeluministeeriumist püügiluba. Silmutorbikute püügiload on jaotatud kaluritele ajaloolise püügiõiguse järgi. Kalurid kasutavad seda õigust ise, rendivad välja või müüvad edasi. Ajaloolise püügiõigusega käib kaasas ka püügikoht.


Püügivahendid - silmutorbikud - valmistavad kalurid ise või lasevad need kellelgi teha, müügivõrgus neid pole. Plastiklehest lõigatakse šablooni järgi torbik välja, seejärel puuritakse sellesse augud ja õmmeldakse traadiga kokku. Torbik koosneb kahest lehtrist. Suurem on u 70-80 cm pikk, suu ümbermõõduga u 76 cm. Lehtri sabas on augud vee väljavooluks. Sisemine väiksem lehter avaneb suuremasse lehtrisse. Torbik suletakse sabas lepapuust prundiga. Silmud sisenevad torbikusse esimese lehtri avast ja jäävad lehtritevahelisse ruumi lõksu.


Silmude püük torbikutega käib tänapäeval nagu vanastigi. Piki jõekallast seotakse nöör, mille külge kinnitatakse 50 torbikuga jada. Jada viiakse paadiga risti üle jõe ja kinnitatakse ankruga jõe põhja. Torbikud asetsevad jõe põhjas 2-12 meetri sügavusel avausega mere poole, kust tulevad silmud. Torbikud on üksteisest u 60 cm kaugusel. Jadade vahemaa on kuni 10 m, olenevalt püügikohast. Tihedamalt paigutatud jadades on püük parem. Iga püügikomplekt on märgistatud püügiloa numbri ja torbikute arvuga. Märgistusi käivad kontrollimas kalandusinspektorid, kes toovad märgistamata torbikud jõest välja ja lasevad torbikutes olevad silmud jõkke tagasi. Kuni 2014. aastani võis torbikud ilma korgita püügihooaja vahepeal jõkke jätta. 2015. aastast on nõue need peale hooaega jõest välja võtta.


Silmu püütakse juulist kuni 1. märtsini, parimad silmud püütakse alates oktoobrist kuni jõe jäätumiseni. Kalurid kontrollivad torbikuid 1-2 korda nädalas. Külmas selges vees ei juhtu silmudega selle aja jooksul midagi, kuid soojas ja sogases vees võivad nad surra.


Silmud valgust ei armasta. Nad kogunevad merre jõesuudme lähedale ja pimedal tormisel ööl sisenevad jõkke. Torm viib vee jõkke, silmud kanduvad edasi vähese energiakuluga ja jõuavad nii kalurite püünistesse. Kui on täiskuu, siis silmud liiguvad vähe.


Silmude püügile mõjub teatud laineline looduslik tsükkel - mõnel aastal on neid vähem, mõnel rohkem. Hooajaga püütakse Narva jõest välja kuni 50 tonni silmu. 1000-1200 torbikuga kalur püüab keskmiselt 3-4 tonni silmu aastas. Silmud müüakse edasi suurtootjatele (OÜ Kirderand, OÜ Vitarsis), väiketootjatele ja vabaturule.

Ajalooline taust
Jõesilm elab rannikumeres ja jõgedes Lääne-Euroopas Itaaliast kuni Põhja-Norrani. Narva jõgi on Eesti tähtsaim silmude kudejõgi, kust on silmu püütud sajandeid. Silmu on püütud mõrdade ja torbikutega. Mõrrad pandi ööseks madalikule ja päevaks korjati ära, kuid laial jõel ei ole see tulus. Tänapäeval enam Narva jões mõrdadega püüda ei tohi.
 

XX sajandi alguses on torbikutega püüki kirjeldatud järgmiselt: „Torbikutega püük toimub kogu püügiala ulatuses Narva puusillast mereni. Varemalt valmistati need kuusekoorest, nüüd aga kasetohust ja männi õhukestest lauakestest ning ka papist, mis on värnitsaga immutatud vastupidavuse suurendamiseks. Neid valmistavad kalurid ise. Torbikud seotakse nende küljes olevate „kandmete" abil ühisele „seljanöörile" 50-60 tükki, jalg vahet üksteisest. Mõlemal pool seljanööri otsas on ankur ehk „mõrraparts", s.o kivi. Paepõhjaga jõel „torbik" ehk „toru" ei saa teisi ankruid tarvitada. Peale ankru on aga ühes seljanööri otsas „kupunöör" nii pikk, et selle otsa seotud „kupp" ehk vaias ulatub vee peale ujuma ja tähistab püüniste asukohta ja algust. Iga peremees tarvitab kupuvaia eraldamiseks eri kupumärki ehk „kleimat". Nii näiteks kalur Joh. Nõmm ja tema vennad tähistavad omad püünised märgiga H I, H II, H III - kolm venda, täht H on vene keeles, mis eesti keeles on N(õmm). Neid lõigatakse noaga väiksemalegi püünise puuosale. Enamikus värvivad igaüks eri värviga „kupu" otsa ühe jala pikkuselt või keskelt jne. Püüdma minnakse kahe-mehe paadiga, milles üks „rait" (60 tk. torbikuid ühel seljanööril). Üks kalur, „sõudja", sõuab paadiga risti üle jõe, kuid arvestades Narva jõe „käredat" voolu, paat kaldub kiirelt voolu suunda, mispärast peab teine kalur, „viskaja", kiirelt torbikuid jõkke tõstma või viskama." (Pruuli 2013)


Kalurid on oma torbikuid ikka ise valmistanud. Lisaks kuusekoorele, männilaastudele, kasetohule ja papile on torbikuid tehtud puust ja plastikust. Katsetati ka plekist torbikutega, kuid need osutusid liiga raskeks. Puust ja männilaastudest torbikutel oli sisemine lehter tehtud kasetohust. Kolhoosi ajal maksti kaluritele torbikute valmistamise eest ja iga kalur kasutas oma torbikuid. Kaluritel olid ka neile kinnistatud paadid, mille eest nad ise hoolt kandsid.


Kolhoos jagas kaluritele nn püügilube torbikute arvuna, olid olemas ka abipüüdjad, põhiliselt veterankalurid. Kolhoosi antud püügiload läksid majandi likvideerimise järel sujuvalt ajalooliseks püügiõiguseks üle. Heiki Kranichi juhitud keskkonnaministeerium (1999-2003) müüs püügilube oksjonil, võttes ajaloolise püügiõigusega kaluritelt 5-10% võrra lubasid vähemaks. Nii tekkis püügiõigusi kokku ostnud vahendajaid ja 50-100 torbikuga püügiõigusega silmupüüdjaid. Kalatöötlemise ettevõtted ja vahendajad ise oma püügiõigusi tavaliselt ei kasuta, vaid rendivad need kaluritele välja. Vahendajad on valmis oma püügiõigusi ka kallilt edasi müüma. Väikepüüdjad häirivad elukutselisi kalureid, sest jõkke tahetakse viia ikka rohkem torbikuid. Neid salatorbikuid käivadki inspektorid ära korjamas. On jõeäärseid kaluriperesid, kellel püügiõigus ja püügikohad pärinevad XX sajandi algusest.


Nõukogude ajal töötas kaks kaluribrigaadi Narva-Jõesuus, üks Narvas. Jões võis püüda kokku 15000 torbikuga. Venemaa pool oli lubatud 22000 torbikut. Kõik silmud anti artelli. Kalur võis panni jagu silmu koju kaasa võtta. Tegelikult oli silmu kalurite kaudu rohkem liikvel. Artellist sai hiljem kalurikolhoos Oktoober, sellest OÜ Viru Rand osakond ja sellest omakorda OÜ Kirderand, mis valmistab silmu- ja kalakonserve. Eesti taasiseseisvumise järel hakkasid kalurid iseseisvateks ettevõtjateks. Suurimad silmu kokkuostjad on OÜ Kirderand ja OÜ Vitarsis, kes ise püügiga ei tegele, kuid omavad püügilube, mille alusel kalurid neile püüavad.

Seosed
Teadmine, nähtus, oskus
Silmutoitude tegemine Narva-Jõesuus
Isik
Aleksandr Ivanov
Sergei Gordejev
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Silmupüük on rannakalurite päritav oskus, mis antakse isalt poegadele või teistele sugulastele edasi. Ajaloolise püügiõiguse järgi on rannakaluril õigus teatud arvule silmutorbikutele, millega ta võib ise püüda, mida võib välja rentida või edasi müüa. Koos püügiõigusega on kinnistunud püügikohad. Püügiluba tuleb igal aastal maaeluministeeriumis vormistada ja välja osta. Püügivahendid tehakse ise. Neid võib ka kelleltki tellida, kuid müügis neid ei ole. Nii kaua, kui on jões silmu ja silmutoodetele turgu, kandub püügioskus edasi. Silmude püük on kõige tasuvam rannakaluri tegevus.
Võimalikud ohud
1. Rannakaluri töö on hooajaline, lisaks füüsiliselt raske ning eeldab isiklike püügivahendite ja paadi olemasolu. Tegema peab kaluri- ja väikelaevajuhieksami, välja tuleb osta püügiload. Püütud saagi kohta tuleb kohe teha aruanne maaeluministeeriumile. Silmupüügi oskuste edasiandmine võib katkeda, sest noored ei ole füüsilisest tööst ja aruandlusest eriti huvitatud, hooajalisus ei taga stabiilset sissetulekut.
2. Piirijõe loodusvarude kasutamine eeldab tihedat piiriülest koostööd ja infovahetust, mis praegu Narva jõel on puudulik. Mõned kalurid kahtlevad, kas Vene poolel on püügikontroll sama tõhus kui Eestis.
3. Jää ja torm lõhuvad püügivahendeid.
4. Nõuetekohaselt märgistatud torbikud võidakse kurikaelte poolt tühjaks varastada.
5. Salapüük, st loata torbikutega püük, vähendab ametlike püüdjate saaki. Mitmed Narva-Jõesuu töötud elatuvad mitteametlikust silmupüügist. Jõesuudmest kaugemal Vaivara valla piires võib päevasel ajal vargust esineda, kui torbikute omanikke pole silmapiiril.
6. Kaluritööd sätestav seadusandlus on kohati ülereguleeritud. Lähtutud on kontrollijate mugavusest, mitte kalapüügi looduslikest iseärasustest.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
1. Rannakalurid saavad taotleda Euroopa Kalandusfondist toetusi, mis on abiks investeeringute tegemisel.
2. Piirivalvekordoni asukoht Narva jõe suudmes vähendab ametlikest märgistatud torbikutest varguste võimalusi, sest öösel ei tohi jõele minna ja jõge valgustatakse kordoni ümbruses prožektoritega.
3. Kalandusinspektorid korjavad märgistamata torbikud jõest ära. See suurendab ametlike püüdjate võimalusi saada suuremat saaki.
Lisainfo
Galerii
Silmupüük Narva-Jõesuus
Allikas: MM F 472/12, Eesti Meremuuseum, http://muis.ee/museaalview/137428.
Kalurikolhoosi "Oktjabr" silmutorbikud Narva-Jõesuus
Allikas: MM F 605/21, Eesti Meremuuseum, http://muis.ee/museaalview/427330.
Kalur silmufestivalil silmu müümas
Foto: Irina Kivimäe, 2010.
Silmutorbikud
Foto: Tiiu Toom, 2015.
Teised materjalid
Väljavõte Tiiu Toomi raamatust "Narva-Jõesuu maitsed" (2011), lk 31-45.

Oskar Looritsa kirjeldus silmude püügist raamatus "Endis-Eesti elu-olu" (1939).
Väljavõte raamatust „Hoiualadega jõed Virumaal 2. Narva jõgi" (2011, koost Anne-Ly Feršel ja Eva-Liis Tuvi), lk 45-46.
Bibliograafia
Feršel, Anne-Ly; Tuvi, Eva-Liis 2011. Hoiualadega jõed Virumaal 2. Narva jõgi. Kuru; Tartu: Keskkonnaamet, 43-46.

Pruuli, Tiit 2014. Haabjaga piirijõel. - GO Reisiajakiri, nr 3, 76-77.

Toom, Tiiu 2011. Narva-Jõesuu maitsed. Narva-Jõesuu: Narva-Jõesuu Linnavalitsus, 31–45.
Internetiallikad
Silmupüügist Narva jõel - ERA II 258, 12/51 < Narva - Meinhard Särg < Joosep Nõmm, s. 1869, Edgar Lätt, s. 1908, Arkadi Juga (1939). Allikas: Oskar Loorits 1939 "Endis-Eesti elu-olu I. Lugemispalu kaluri ja meremehe elust". Tallinn: Kultuurikoondis. E-versioon EKM FO 2001.

Silmude püük - Silmude püügist Narva jõel, selgitusi jagab Sergei Gordejev. Salvestatud 2013. aastal, monteeritud 2015. aastal. Autor: Bruno Uustal.

Eesti vete kalu: jõesilm - Ralf Mae artikkel jõesilmust ja tema eluviisist ajakirjas Kalastaja, nr 22, 2001.a.

Jõesilm - Jõesilmu ja tema eluviisi kirjeldus. Allikas: Vikipeedia.

Haabjaga piirijõel - Tiit Pruuli kirjutab paadimatkast Narva jõel, sh silmupüügist ajakirjas GO reisiajakiri, nr 3, 2014, 76-77.