Korvid on käsitööna valmistatavad tarbeesemed, mida kasutatakse majapidamistes asjade või saagi hoidmiseks ning kandmiseks. Korve valmistatakse kas laastudest, vitstest või puujuurtest. Lõuna-Eestis, peamiselt Võrumaal ja Setomaal, on laastukorvide valmistamine ja kasutamine olnud laialdasem kui mujal Eestis.

 

Laaste korvi tegemiseks saab sirge ja tiheda süüga ja oksteta männipalgist. Sellest lõigatakse paraja pikkusega korvipakud ehk jupid, mis lõhutakse kirve ja nuia abil lõmmudeks. 3 – 10 cm laiuseid lõmmusid hoitakse painduvuse säilitamiseks leos. Korvi tegemiseks lõhutakse lõmm kirve või kiiniga 1 – 2 cm paksusteks laastudeks (lõunaeesti nimetused: sugardama – sugarek), millest igast saab kiskuda 5 – 10 peergu. Korvi alustatakse nelinurkse põhja tegemisest, siis keeratakse pirruotsad täisnurgi või 45-kraadise nurga all üles. Järgnevat korvikülgede punumist nimetatakse korvi ülestõstmiseks. Üleskäänatud pirruotste vahele punutakse uued küljepirrud, kuni sobiv kõrgus käes. Siis korv võrutatakse ja lõpuks pannakse korvile sang kas paksemast laastust, tugevamaks punutud nöörist või põimitakse vitstest.

 

Tänapäeval on Kagu-Eestis vaid üksikuid korvitegijaid, sest korvide punumine on ajamahukas ning ei anna suurt rahalist teenistust. Korvi tegemine alates laastupuu otsimisest kuni valmis korvini on pikk ning nõuab täpsust, kannatlikkust ning vilumust. Nõudlus korvide järele on vähenenud võrreldes varasemate aegadega, sest plastist vabrikutooted on odavamad ja kättesaadavamad. Kuna laastudest punutised on väga ilusad ja vastupidavad, ostavad inimesed neid ikka. Laastukorvid on väga hinnatud kaup just maainimeste jaoks ja Vana Võrumaa suurematel laatadel võib aegajalt korvimeistrite toodangut müügil näha. Esmalt ostetakse ikka ära kartuli- ja seenekorvid. Suuremaid korve pruugitakse vähem, neid kasutatakse pigem disainiesemetena nt turisminduses. Eks traditsioon muutub vastavalt nõudlusele ning laastupunutised leiavad uusi rakendusi nii pesukorvidena, leivakorvidena, toidualustena, madalate ja laiade kaubakorvidena. Järjest enam hinnatakse laastupunutise keskkonnasõbralikkust.

Varasemal ajal on Võrumaa ja Setomaa taludes, kus põllumaa oli kehvem, talud väiksed ning pered suured, tehtud müügiks käsitöötooteid, sh peenemat puutööd. Suurte männimetsade kasvualadel Vastseliina kihelkonnas ja naabruses Setumaal Meremäe kandis tehti männipeergudest korve. Korve võis kududa kas üks pereliige või oli töö pereliikmete vahel jagatud. On teada ka korvide tegemist tervete külade kaupa.

 

Laastukorvide valmistamise oskusi on põlvest põlve antud edasi nii isalt või vanaisalt pojale kui ka meistrilt õpipoisile. Peergudest on tehtud kõiki vajalikke korve: kartuli- ja marjakorve, suuri seljakorve heina või õlgede kandmiseks. Korve tehakse enamasti talvel, aga ka suviste suuremate tööde vaheajal. Korvide müügikohtadeks olid lähiümbruse laadad, kus sügisel oli korvidel kõrgem hind kui kevadel. Nõudlus laastukorvide järele kasvas 19 sajandi keskpaigas seoses kartulikasvatuse laiema levikuga. 20. sajandi teisel poolel on inimesed  järjest enam kasutanud  tööstuslikult toodetud platsmassist või plekist anumaid. Korve kasutakse vähem.  

Praegusel ajal teevad traditsioonilisel moel laastukorve vaid üksikud vanemad meistrid. Oma korve müüvad nad ise lähiümbruse laatadel, kus ostjaid on piisavalt. On teada üks meister, kes on oma oskusi nõus ka huvilistele õpetama. Töö on keerukas, nõuab keskendumist ja püsivust. Vähe on noori, kes oleksid huvitatud korvipunumise koos kaasnevate teadmistega ära õppima. Maapoistele oleks korvide valmistamine ja müümine väikseks rahateenimise võimaluseks. Viimasel ajal on vanad käsitööoskused taas inimesi huvitama hakanud ja tegusate kodanike eestvõtmisel korraldatakse käsitöö õpitubasid ning õppelaagreid, kus on olnud võimalik laastukorvi tegemisega põgusalt tutvust teha. Töö selgeksõppimine eeldab meistriga koos töötamist.

Käsitööoskused ei anna tänapäeval piisavat teenistust, sest käsitsi valmistatud esemete ostmisele eelistavad inimesed osta poest tööstuslikult toodetud tarbeesemeid, kuna need on odavamad ja kättesaadavamad. Käsitöö elab edasi vaid oskajate hobina. Kadumas on praktiline vajadus laastukorvide järele näiteks kartulikorvidena. Laastupunutisi valmistatakse tänapäeval ka pool-tööstuslikult (laastude lõikamine masinatega), nende toodete hind on madalam kui täiskäsitööna valmistatud korvidel, seega on täiskäsitööna tehtud korvide müügivõimalused vähenemas. Keeruline on ka korvide valmistamiseks sobivat puumaterjali leida, sest see eeldab head koostööd metsade omanikega ning vastutulelikkust nende poolt.  

Seoses muude vanade oskuste väärtustamisega on hakatud tähele panema ka laastukorvide tegemise oskusi ja tööd tundvaid meistreid. Teavet vanade oskuste kohta võib leida ajakirjandusest ja internetist, korvide valmistamist saab õppida õppepäevadel (nt RMK teemapäevad). Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis on avatud rahvusliku puutöönduse eriala.