matidsõ´

matjatsi´

puhtõ´

puhtidsõ

(võru keeles)

Matusekombestik on üks iidsemaid kultuuritavasid, mis seob inimesi põlvest põlve ja põhineb kogukonna uskumustel ning maailmapildil. Võrumaa matusekombestik erineb paljuski naabrite tavadest. Matusteks võetakse palju aega, et kõik vajalik kombe järgi ära toimetada. Matuse päeval pööratakse tähelepanu ennetele ja märkidele, mille põhjal tehakse järeldusi ka lahkunu meelerahu kohta. Usutakse, et ta peab ka teispoolt maiste elujärge silmas. Teekond teispoolsusse peab lahkunule olema tuttav ning meelepärane. See uskumus on kujundanud pika aja jooksul välja matusetavad.

Tähtsamad kogu Võrumaal tuntud kombed:

• Surnu pesemine ja riietamine on valdavalt lähisugulaste või naabrite ülesanne. Riided on lahkunu enamasti ise muretsenud ning tema soovist tuleb kinni pidada.
• Rikkalikud kirstupanused.
• Öine surnuvalvamine on veel tavaks vaid maal. See asendub vaatamas käimisega päeval või matmispäeva eelõhtul.
• Maal on kutsutakse matustele palju inimesi: sugulasi, naabreid ja külarahvast, linnas vähem.
• Teel kalmistule on endeline tähendus esimesel vastutulijal ning talle antakse ka rituaalne toidukomps.
• Teel kalmistule lõigatakse lahkunu mälestuseks puusse rist.
• Võimaluse korral avatakse viimaseks hüvastijätmiseks surnuaial kirst, mis hiljem enamasti kaetakse.
• Paljukordne rituaalne toidu pakkumine: enne kodust viimsele teekonnale asumist istutakse lauda, pärast matmistseremoonia lõppu toimub lühike mälestussööming kalmistu väravas, kodus ootab peielisi matuselaud.
• Peielauas on lahkunu koht selgesti eristatud.
• Hiljem kohtuvad hõimlased kalmistul surnuaiapühadel ja erinevatel tähtpäevadel. Kalmu korrastatakse, sinna viiakse lilli, seal põletatakse küünlaid ja istutakse kadunut meenutades. Mõnes peres pakutakse haudade juures sugulastele-tuttavatele sööki ja jooki.

Mitmete mujal rohkem kui 100 aastat tagasi hääbunud kommete elujõulisus osutab püsiasustusele ja traditsioonide järjepidevusele. Võib arvata, et praegusel ajal järgib ligi kaks kolmandikku ajaloolise Võrumaa elanikkonnast traditsioonilisi kombeid. Eelkõige peetakse neist kinni külades ja vanema põlvkonna hulgas, kuna mitmete rituaalsete toimingute eelduseks on traditsiooniline elukeskkond ja külakogukonna tihedad sidemed. Alevite ja väikelinnade elanikud ei saa järgida kõiki vanu kombeid (nt surnu kojutoomine). Tavade muutumist mõjutavad peamiselt linnastumine ning sellega kaasaskäivad moed (kiire matusekorraldus, büroode kasutamine, põletusmatuse levik). Matusekombestik hoiab tugevat sidet suguvõsa liikmete ja põlvkondade vahel. Matused on tänapäeva Võrumaal peamiseks suguvõsa kokkusaamise kohaks, sest lahkunud sugulast püüavad viimsele teekonnale saatma tulla kõik, kes vähegi saavad.
 

Ajaloolise Võrumaa matmiskombestiku rituaalsetes osades on säilinud rohkesti ürgseid elemente sigivus-, õnne- ja tõrjemaagiast ning kombestik sisaldab arhailise taustaga rituaale ja isegi tavasid, mille algupära ulatub eelkristlikku perioodi. Nii näiteks võib arvata, et tänapäeval lahkunule kirstu esemete kaasapanek on väga vana tava, mille kohta võib leida tunnistusi Võrumaa külakalmistute arheoloogilistest uurimistest. Näiteks on 13. - 17. sajandi haudadest leitud panustena rohkesti ehteid.

Lahkunu austamine, tema tahte täitmine, põhjalikud ettevalmistused matuseks ning rohkete ennete jälgimine viitab tihedale seosele maausus olulisele hingede austamisele, mis oli maarahva uskumuseks enne ristiusu maaletoomist. Vanadele tavadele viitab ka hingedeaja kui surnud esivanemate hingede austamise kombe jätkuv pidamine. Matuse käigus teatud rituaalide juures toidu pakkumine on seostatav hingede lepitamisega ning toiduohvriga. Siiani on veel vanal Võrumaal paikkonniti säilinud komme lahkunule puusse rist lõigata, sest puud on peetud hinge asupaigaks. Ristilõikamise kombele on hiljem lisandunud kristlik tõrjemaagiline tähendus. Ristilõikamise tava oli varem kogu Lõuna-Eesti aladel levinud, kuid tänaseks on ristipuid ja -metsi veel vaid vanal Võrumaal. Kommet on püütud nõukogude ajal tavandiametnike poolt muuta, asendada seda mälestuspuu istutamisega.

 

Traditsioonid on ajas muutuvad ja viimase kolme inimpõlve jooksul on muutused olnud päris suured. Nii näiteks oli surnuvalvamine veel eelmise sajandi esimesel poolel Võrumaa kombestikus oluline hüvastijäturituaal: kogukonna liikmed tulid lahkunuga hüvasti jätma ja leinajaid lohutama. Öine surnuvalvamine on taandumas ja seda tehakse vaid maal ning see asendub päeval või matmispäeva eelõhtul vaatamas käimisega. Üha enam leviv põletusmatuse korraldamine on kindlasti tingitud viimasel viiekümnel aastal toimunud elulaadi muutustest, linlikust eluviisist.

 

Võrumaale omane kogukondlik elulaad, põlisasustus ja elutingimuste püsivus on soodustanud ka matusekombestiku edasikandumist. See on võrreldes mitmete muude kommetega hoopis alalhoidlikum ja vanapärased elemendid on segunenud kaasaegsetega. Kombed püsivad tänu konservatiivsusele ning eelnevate põlvkondade tugevale mõjule. Vanemate inimeste matustel püütakse igati täita kõiki tarvilikke kombetalitusi. Nii saavad nooremad teadmised kommetest, mida omakorda järgmiste põlvkondade matuseid korraldades järgitakse.

Tänapäeval mõjutavad matusekombestiku edasiandmist põhiliselt vanus ja elukoht. Kogu elu samas paigas elanud ja 20. sajandi I poolel sündinud inimesed järgivad paikkondlikku kombestikku tingimusteta. Keskealised ja noored võivad käsitleda sama kombestikku kui ühte identiteedi olulist tunnust või vastupidi: ei pea selle järgimist enam oluliseks. Matmiskommetest peetakse enim kinni külades, kus jätkuvalt on tegemist kogukondliku rituaaliga. Alevites ja väikelinnades ei võimalda elukeskkond järgida kõiki vanu kombeid (nt surnu kojutoomine).

Kiired ühiskondlikud muutused, eelkõige linnastumine, soodustavad põliste kommete hääbumist ja kagueestlased tunnevad selle üle muret. Kui Võrumaal kaob püsiasustus ja põlvkondade järjepidevus, kaovad ka senised väärtushinnangud ja kombestik. Linlik käitumismall on lahkunu ettevalmistamine matusetseremooniaks selleks ettenähtud hoones. Koos kombega saata lahkunu viimsele teekonnale oma kodust hääbuvad mitmed vanad matusekombed. Surnuvalvamise taandumise üheks põhjuseks on matmine otse kabelist teda ööpäevakski koju toomata. Kojutoomise võimalus sõltub sageli korterioludest, aastaajast ja sellest, kas elukoht on maal või linnas. Peiete suurust mõjutavad ka leinajate majanduslikud võimalused.

Kogukonnaliikmete suhteid võivad pingestada omandireformiga kaasnenud muutused, näiteks rituaalide läbiviimiseks kuuseokste hankimine erametsast. Traditsioonide püsimiseks on vajalik ka toetav taustsüsteem. Paljud omaksed sooviksid täita näiteks risti lõikamise kommet, kuid mõnikord puuduvad vajalikud tingimused: nii jääb Urvaste kihelkonna Piirivariku ristimets surnurongide teele vaid Võru suunast kiriku ja kalmistu poole liikujatele. Raieküpsete riigimetsade mahavõtmise ja teelaienduste käigus on nii teadmatusest kui ka hoolimatusest mitmed ristimetsatukad maha saetud. Lisaks on mõned mujalt pärit kirikuõpetajad tauninud risti lõikamise kommet kristliku matusetalituse osana.

Vanast kombestikust kinnipidamine näitab võrokeste senist alalhoidlikku loomulaadi. Perekondlik toetus ja põlvkondlik järjepidevus võivad mõjutada ka noorema põlve väärtushinnanguid. Kui peretraditsioon on katkenud, hakatakse seda uuesti ühiskonna toetusel taastama. Maaelu jätkusuutlikkus tagab kaudse toetuse.

 

Võru Instituudi tegevus ja võru keele ning kultuuriloo õpetamine ajaloolise Võrumaa koolides on suurendanud laste ja noorte teadlikkust. Uuring „Kagueestlaste kombed, keel, identiteet aastal 1998“ viidi läbi kolmes praeguses Kagu-Eesti maakonnas, sealhulgas uuriti ka matusekombestikku. Uuringu tulemusi kajastab Võru Instituudi toimetises nr 8 „ A kiilt rahvas kynõlõs. Võrokeste keelest, kommetest, identiteedist“ ilmunud folklorist Marju Kõivupuu ülevaade „Pulma- ja matusekombestiku hetkeseisust.“

 

Põlva Rosma ristimetsas teelaienduse tõttu mahavõetud ristipuudega kaasnes ulatuslik kohaliku rahva pahameel, mis laienes ülevabariiklikuks meediasündmuseks. Traditsiooni järjepidevuse tagamiseks vajasid kohalikud väljastpoolt autoriteetsete uurijate, muinsus- ja looduskaitsjate sekkumist. Pärast Rosma juhtumit suurenes oluliselt kohalike inimeste, uurijate ja ametnike, metsaülemate, loodus- ja muinsuskaitsjate koostöö ristipuude kaitse küsimustes.

 

Folklorist Marju Kõivupuu koos Rohelise Liikumise esindaja Liis Keerbergiga käivitas ristipuude andmebaasi loomise ja kogutud andmete põhjal valminud veebipõhine ristipuude asukoha kaart on avalikult kättesaadav aadressil www.roheline.ee/ristipuud. Ristipuude kaitse vastu tekkis huvi kogu Eestis. Aastatel 2006 - 2009 said huvilised vaadata ristipuude foto- ja teabenäitust. Ristipuudega seotud matusetavasid ja uskumusi käsitleb 2009. aastal ilmunud Marju  Kõivupuu monograafia „Hinged puhkavad puudes“.

Kõivupuu, Marju 1995: Hengiaig. Ku majan om koolnuq. Võrokiilne lugõmik. Võru: Võro Instituut´. 50-52.

Kõivupuu, Marju 1997: Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus – Akadeemia 1: 35-61.

Kõivupuu, Marju 2000: III Pulma- ja matmiskombestiku hetkeseisust. A kiilt rahvas kynõlõs. Võrokeste keelest, kommetest, identiteedist. Võro Instituudi Toimetisõq 8. Võru: Võro Instituut´. 57-58, 64-85.

Kõivupuu, Marju 2009: Hinged puhkavad puudes. Tallinn: Huma.

Torp - Kõivupuu, Marju 2003: Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise matusekombestiku näitel. Tallinn. Monograafia. Tallinna Pedagoogikaülikooli Toimetised. A 22. Humaniora. Tallinn.

Torp-Kõivupuu, Marju 2004: Ristipuud maastikul ja usundilises jutupärimuses.

Ristipuude kaart