Lindora laat
Koostaja: Külli Eichenbaum, Arvis Kiristaja (2012)
Valdkonnad
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND > Kaubandus
Maakond
Võru maakond
Linn / vald
Vastseliina vald
Alev / küla
Lindora küla
Kirjeldus
Kirjeldus

Lindoral on juba üle saja aasta järjepidevalt igal sügisel laata peetud. 1920. aastatest alates on ajaloolisele laadakohale kauplema tuldud simunapäeval, 28. oktoobril. Laadaplats asub Võromaa ja Setomaa piiril, kohalike tähtsamate teede ristil. Ei ole täpselt teada, millal seal esimest korda laata peeti, aga kohalike vanemate inimeste sõnul on juba nende vanavanemad Lindora laadast kui oma lapsepõlvemälestusest kõnelenud. 


Laat on olnud maarahva jaoks tähtis kauplemis- ja kohtumispaik. Kui varasemal ajal sai Lindoral kokku peamiselt lähiümbruse rahvas, siis praegusel ajal tullakse sinna ka mujalt Eestist ning uudistajaid on välismaaltki. Lindora laata teatakse kui "lambalaata", sest varasemal ajal kaubeldi seal põhiliselt koduloomadega, eelkõige lammastega. Hiljem hakati müüma ka käsitöötooteid, aedvilju ning muud majapidamises ülejäänud kraami. Lisaks kauplemisele on laat paigaks, kus kohtutakse sugulaste ning tuttavatega, vahetatakse uudiseid ning klaaritakse ka pooleliolevaid asju. Lindora laada omapäraks on siiani, et kauplemine algab varavalges ning lõunaks on suurem ost-müük juba läbi. Söögikraamist lähevad kõige paremini kaubaks lambaliha ja suitsulihatooted. Loomulikult on turgu aiasaadustel. Kaubeldakse ka käsitöö ja vanakraamiga ning pakutakse mitmesugust tööstuskaupa. Laadal müüakse lambaid, põrsaid, kitsi, jäneseid, hanesid ja kanu, kassipoegi ning kutsikaid.


1990. aastate lõpuni oli Lindora üks vähestest vana tava järgivatest laatadest – ajalooliselt väljakujunenud paika tuldi ilma reklaamita ja kauplejad leidsid endale ise müügikoha. Populaarsust kogunud laadal, mida 2010. aastal külastas ligi 10 000 inimest, tegelevad nüüdseks müüjate paigutamise, liikluskorralduse, prügi koristamise ja korravalvega mitu kohalikku organisatsiooni. Vastseliina valla volikogu kehtestab igal aastal laadakorra. Kogukond teeb koostööd, et piirkonna põlise laada maine püsiks hea ning et esiplaanil oleksid kohalikud kauplejad. Nõnda on laadatava kõige paremini hoitud.

Ajalooline taust

Rahva hulgas on levinud teadmine, et Lindora teerist on ammune laadapidamise koht: vähemalt 150 aastat, kuid arvatavasti kauemgi. Esimene kirjalik teade pärineb 1893. aastast, mil laata peeti Lindora kõrtsi juures, teeristist paarsada meetrit Obinitsa poole. Kuni 1914. aastani toimus laat 20. oktoobril. 1921.-1926. aastani oli laadapäevaks 3. oktoober, järgnevatel aastatel peeti laata 28. oktoobril. Ühel korral, 1930. aastal toimus laat veel 3. oktoobril. Edaspidi jäi laadapäevaks 28. oktoober. Nõnda on see olnud tänaseni, hoolimata sellest, milline nädalapäev juhtub olema.


Pärimuse järgi kaubeldi Lindoral algul peamiselt koduloomadega. Lihunikest ülesostjad muretsesid laadalt hulgem lambaid - sellest tuligi lambalaada nimi. Hiljem kaubeldi ka muu kraamiga. Rahvast meelitati laadale tsirkuse ja mustkunstnike ülesastumistega. Kauplemine olevat alanud varahommikul ning kestnud õhtuni.


Laatade tähtsus hakkas üle kogu Eesti mõnevõrra vähenema, kui 20. sajandi alguses loodi tarbijate ühistud ning kaupade hankimine muutus maarahva jaoks mugavamaks. Nõukogude võimu kehtestamisega lõppes ka enamuse seniste laatade pidamine, sest eraomandi kasutamine oli rangelt reguleeritud. Jäi kauplemine turgudel. Üksikutes paikades peeti veel vanast tavast maalaatu: sõltus kohalikust poliitaktiivist ja miilitsast, kas laat toimus või ajati kauplejad laiali.


1980. aastatel paistis, et Lindora laat on samuti hääbumas. Laadapaika seadsid simunapäeval sammud vaid mõned vanemad Tammõ, Tabina, Soena ja Morkornulga mehed, kellel lammas oheliku otsas, kellel mõni korv müügiks. Pillimees tuli ka ja nõnda siiski peeti laata vana tava järgi.


1988. aastast alates tekkis teadlikke laadalisi juurde ning laat hakkas tasapisi aasta-aastalt laienema. Lisaks kauplemisele korraldasid kohalikud mehed heategevusloteriid, üles astusid naljamehed. 1990. aastate lõpus oli Lindora laat nii populaarseks muutunud, et kaugemalt tulevad müüjad hakkasid juba eelmisel õhtul kohalike kauplemiskohti ära võtma. Seni olid ümbruskonna mehed laadakorral silma peal hoidnud. Rahvahulga ja müüjate rohkuse tõttu tuli aga sekkuda kohalikel omavalitsustel.

Seosed
Paik
Ajalooline Võrumaa
Lindora teerist
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Lindoral peetav sügisene laat on läbi aegade ümbruskonna elanike jaoks oluline olnud. Asudes suurematest keskustest ja seega ka kaubandusvõimalustest kaugel, on laat olnud kohaks, kus oma talusaadusi ja loomi müüki panna ning vajaminevat osta. Laada omapäraks ja tugevuseks on olnud see, et Lindorale tulevad oma kaupadega nii võrokesed kui setod, sest laadapaik jääb kahe rahva piirialale. Igapäevaselt  ei ole võrokeste ja setode vahel varemalt suurt läbikäimist olnud, kuid simunapäeva laadal sai naabrite isesuguseid kaupu ja ka teist laadi tavasid oma silmaga näha.
 
Kauplemise kõrval on laat koht, kus kokkuleppeid sõlmida, uudiseid vahetada, nalja teha ja  meelt lahutada. Lindora laadal on ikka olnud pillimehi ja on laulu üles võetud. Viimasel kümne aastal on laadal lausa kultuuriprogramm, mille raames kohalikud esinejad laulu, tantsu või naljatükkidega üles astuvad. Lindora laata teatakse kui Eesti ainsat järjepidevalt toimunud maalaata, mida on rahva enda algatusel peetud. Küllap tullakse edaspidigi simunapäeval Lindorale kokku nii kaua, kui inimestel selleks huvi ja tarvidust on.
Võimalikud ohud
Kauplemist ja laatade toimumist on valitsev võim alati püüdnud reguleerida. Sellest tulenevalt on laatade pidamine Eestis aja jooksul mitmeid muudatusi läbi teinud. Näiteks Rootsi ajal olid maal laadad keelatud, neid võis pidada vaid linnades. Ajaga on muutunud ka laatade toimumise paigad, nt seoses uute asulate tekkimisega või muutunud liiklusolude tõttu. On olnud aegu, mil laadad on peaaegu välja surnud, ja aegu, mil laadad on väga rahvarohkeks kasvanud.
 
Lindora laat tuli tänu kohalike inimeste aktiivsusele nõukogudeaegsest hääbumisohust välja. Aastatega liiga suureks paisunud laadal aga sattusid kohalike, traditsiooni hoidnud inimeste kauplemistavad ja -tingimused ohtu. Seetõttu pidid kohapealsed organisatsioonid laadakorraldusse sekkuma.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud

Ajal, mil laadalisi oli vaid kümmekond, asusid kohalikud võro ja seto kultuuri edasikestmise eest muretsevad inimesed Lindora laata toetama, tulles nii simunapäeval laadale ja kui ka sellest kõneledes-kirjutades. Aktiivsemad laadatraditsiooni kaitsjad olid Kalle Eller, Aare Hõrn, Kaido Kama ja Lindora kohalik mees Osvald Liivik. Ka sotsiaalmajanduslikud olud olid soodsad: talusid taastati ning kauplemine ei olnud keelatud. Võro Keele ja Kultuuri Fond hakkas alates 1989. aastast välja andma Võro-Seto tähtraamatut - raamatkalendrit, mille esmaseks levitamise kohaks kujunes just Lindora laat. Lindoral toimuvast on kirjutatud luuletusi ning jutte, milles antakse edasi laada meeleolu ning sündmusi. Etnoloog Mare Piho on laadast teinud filmi «Küll me Lindora laadal näe...» (1998).


Aastate jooksul on laada kordaminekule järjest enam olnud tarvis tähelepanu pöörata - tegeleda liikluskorralduse, kauplejate platsile paigutamise, prügi koristamise ja korravalvega.  Alates 2005. aastast kehtestab Vastseliina valla volikogu oma määrustega igal aastal laadakorra. Alates 2009. aastast on vastutuse laada laabumise eest enda kanda võtnud Vastseliina Piiskopilinnuse SA. Laada ohjamisele aitavad kaasa ka MTÜ Vastseliina Teisipäevaklubi, Vastseliina vallavalitsus, Vastseliina rahvamaja, Meremäe vald, Orava vald ja kaitseliidu Rõuge-Vastseliina üksikkompanii. 

Lisainfo
Galerii
Lindora laada üldvaade
Panoraamvaade Kääpa-Obinitsa teelt Lindora bussipeatuse juurest laadapaigale.
Foto: Monika Eichenbaum, 2011. 
Kauplemine Lindora laadal
Laadal kaubeldakse loomade ja söögikraamiga. Müüjad ei mahu laadaplatsile, müügikoht tuleb leida  tee ääres.
Foto: Külli Eichenbaum, 2010.
Haanja naised kauplemas
Laadal pakutakse piirkondlikke toite nii kaasaostmiseks kui ka kohapeal söömiseks.
Foto: Külli Eichenbaum, 2010.
Videod
Kauplemine Lindora laadal. Contra uurib, kuidas Pulga Jaan laadalt kaupa valib.
Lõik saatest Eloline. ERR 2007.

Ojametsa Aadu kõneleb Contrale laada ajaloost ja praegusest laadapidamisest.
Lõik saatest Eloline. ERR 2007.

Contra loeb oma luuletuse Lindora laadast ja ostab vahvleid noorte ettevõtlike müüjate käest. Laadal on ka pillimehi.
Lõik saatest Eloline. ERR 2007. 
Teised materjalid
Aastatel 1998-2010 ajakirjanduses ilmunud ülevaateid Lindora laadast.

Lindora laada kasvava populaarsuse tõttu on Vastseliina vallavolikogu alates 2005. aastast pidanud laada korraldamisesse sekkuma. Igal aastal antakse välja kauplemist reguleerivad määrused.


Lindora laadast on kirjutatud luuletusi ning jutte. Valiku koostas Külli Eichenbaum 2011. aastal.
Bibliograafia
Ruusmaa, Artur 2009. Lindora laadu aoluust. – Leelo Laurits (toim). Võro-Seto tähtraamat 2010. Võro: Võro Selts VKKF, 61-62.
Internetiallikad