Laastukatuste tegemine vanal Võrumaal
Koostaja: Külli Eichenbaum (2012)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis

lastukatusse tegemine

lastõst (lastast) katusõ pandmine

katusõ katmine lastõga

Valdkonnad
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND > Ehitustegevus > Ehitamise töövõtted ja tööjärgud
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND > Ehitustegevus
Kirjeldus
Kirjeldus

Katuse katmine puitlaastudega ehk laastukatuse tegemine on üks traditsioonilistest ehitusvõtetest. Laastukatuseid hakati Lõuna-Eesti taluhoonetele panema rohkem kui sada aastat tagasi. See tava on püsinud elujõulisena tänapäevani.

Laastukatuse tegemine on ajamahukas. Töö algab laastupuude varumisega talvel, jätkub laastude löömise, sorteerimise ja koorest puhastamisega kevadel ning lõpeb siis, kui laastud on rida-realt mitmes kihis katuseroovidele löödud ja katusehari kaetud. Katuse vastupidavuse pikendamiseks on mitmesuguseid tarkusi ja nõkse, mida peab juba laastupuude valimisel arvesse võtma. Laastukatuse puhul hinnatakse seda, et see on kohalikust looduslikust materjalist. Sellise katuse parandamine on lihtne. Kui katuse eluiga on läbi, saab vanu laaste ka kergesti utiliseerida, kasutades neid kütteks või pinnasetäiteks.

Eesti taasiseseisvumise järel, kui taludele on tagastatud maad ja metsad, puitmaterjali saab vabalt osta ning traditsioonilised ehitusviisid koguvad taas populaarsust, tehakse jälle laastukatuseid. Neid peetakse ilusateks, vastupidavateks ja palkhoonetele sobivateks. Oluline on ka traditsiooni hoidmine, eelnevate põlvkondade oskuste ja teadmiste silmaspidamine. Vanade hoonete renoveerimisel on katuse katmine laastudega sageli ka ainus võimalik variant, kui hoone vajumise tõttu on sarikad-roovid eri kõrgustel.

Tihti saab katusekatte valikul otsustavaks selle hind. Laastukatuse tegemine võtab aega. Kuid kui laastupuud saab oma metsast ja katuselöömine on selge, on rahakulu väiksem kui nii mõnegi teise katusekatte puhul. Maapered, kes oma eluhooneid tavaliselt ise remondivad, ei jää hätta ka laastukatuse panekuga. Kui nooremad mehed ei ole seda tööd veel teinud, leidub suguvõsas või küla peal ikka mõni asjatundlik mees, kes tuleb appi ja oma teadmised töö käigus edasi annab. Kui isetegemise oskusi ja teadmisi on vähe, saab laastukatuse ka asjatundjatel teha lasta.
Ajalooline taust

Laastukatuste tegemise mood jõudis Lõuna-Eestisse 19. sajandi lõpul, mil ehituses tehti mitmeid uuendusi. Senini levinud õlgkatuste asemel hakati Lõuna-Eestis laialdaselt panema laastukatuseid. Põhjuseks oli nähtavasti katusekatteks sobivate rukkiõlgede kadumine, sest viljamajanduses kasutusse tulnud rehepeksumasinatest läbikäinud õled ei sobinud selleks enam. Katuseid hakati katma laastude, kisk-  või saelaudadega.

Kanepi kihelkonda olevat laastukatuse moe toonud Märt Mitt, kes pidas Valgjärve vallas Kiltre talu. 1871. aastal käis ta Soomes põllunduslikul ekskursioonil. Seal nähtud laastukatuste eeskujul vahetas ta ka oma talus õlgkatused välja ning soovitas seda teistelegi.
Esmalt tehti laastud käsitsi kirve ja liimeistri abil laastupakkudest laaste (pilpaid) kiskudes. Käsitsi tõmmatud laastudel jäid puukiud terveks ja laast pidas hilisemate, laastumasinaga lõigatud laastudega võrreldes kauem vastu. XIX sajandi lõpul võeti kasutusele suure höövli moodi agregaadid, mida sai hobujõul tööle panna. Seega ei kulunud laastude löömiseks enam nii palju aega kui käsitsi töö puhul. Mõni aastakümme hiljem töötasid laastumasinad vesiveskite juures vee jõul. Neid seadmeid on ajapikku vastavalt ajastu võimalustele täiustatud: laastumasinaid on sätitud töötama traktorite mootorijõudu kasutades, tänapäeval pannakse laastumasin tööle elektrimootori abil.
1922. ja 1934. aasta rahvaloenduse andmetel olid laastud Lõuna-Eesti peamine katusematerjal, mujal Eestis olid ligi pooled hooned laastukatustega kaetud. Laastukatuste tegemine oli Lõuna-Eestis levinud ka piirkonna metsarohkuse tõttu. Kui talumehel oli oma mets, kust ta sai ehituseks ja tarbeks puid võtta, olenes hoonete uuendamine ja remont põhiliselt oma tööjõust.
Laastukatuste tegemine, nagu hoonete ehitamine üldse, muutus nõukogude ajal keeruliseks. Pärast sõda oli puudus peaaegu kõikidest ehitusmaterjalidest. Suurem osa maast ja varadest riigistati, ehitamiseks tarvilikku jagati lubade ja järjekordade alusel. Maaelamiste ehitust hakati riiklikult soodustama alates 1957. aastast, mil majandeile pandi kohustus aidata kolhoosnikel majaehituseks ehitusmaterjali hankida. Enamasti ei olnud maainimestel uue elamu ehitamiseks aga vahendeid. 1960ndatel aastatel karmistus eraisikute elamuehituses kontroll ehitusjoonistest kinnipidamise asjus. Soovitati lähtuda tüüpprojektidest, mille puhul olid ka kasutatavad materjalid ette antud. Tarvitusele tuli eterniit, mis sai ka maaehituses valdavaks katusekattematerjaliks.
Laastukatuste tegemine oli nõukogude ajal väga keeruline, sest metsamaterjali saamiseks tuli omandada vastav luba. Kõrgekvaliteedilise puidu tarvis aga üldiselt eraisikutele lube ei antud. Kolhoosi metsadest oli vajalikku puitu lihtsam saada, see sõltus aga juhtkonna vastutulelikkusest. Nii kaetigi lagunema hakanud laastukatused nõukogude ajal eterniidiga, mis oli sel ajal peaaegu ainus kättesaadav materjal. See päästis palju ehitisi hävinemisest. Praegugi näeb Võrumaal taluhoonetel eterniitkatuseid, mille all on vana laastukatus.
Seosed
Isik
Ain Siska
Jüri Metsalu
Asutus/ühendus
MTÜ Vanaajamaja
Paik
Ajalooline Võrumaa
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Elu- ja majapidamishoonete ehitamine ja remont on maal elavate inimeste jaoks olnud töö, mida on võimaluse korral tehtud oma pere ja sugulaste kaasabil. Sellealased oskused, teadmised ning asjakohased kombed omandatakse lapsepõlves nende tegemiste keskel olles või hiljem mõnes töös kaasa lüües.
Ehkki nõukogude ajal pandi laastukatust harva, on praeguses vanemate keskealiste põlvkonnas siiski omajagu mehi, kes on seda tööd kunagi teinud. Uusi laastukatuseid näeb nii elumajadel kui ka saunadel ja aitadel, enamasti on need vanadel renoveeritud palkhoonetel.
Laastukatuse panemise oskust on tänapäeval võimalik omandada näiteks traditsioonilise ehitusega tegelevasse ettevõttesse õpipoisiks minnes. Nõudlus laastukatuse panijate järele on olemas. Palju laastukatuseid tehakse tellimustööna turismi ja puhkusega seotud ehitistele  Sageli soovivad ka suvekodude omanikud vanu hooneid looduslähedaselt renoveerida ning laastukatuseid taastada.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud

Laastukatuse tegemise oskuste meeldetuletamisel ning uuesti kasutuselevõtul on peale peretraditsioonide edasiandmise oluline ka meistrimeeste väljaõpetamine. Aastakümneid ei olnud võimalust laastukatuseid panna ning meistreid, kes tellimustööna katuseid tegid, oli väga vähe.

Traditsioonilise ehituse alane süsteemne õpe on alles kujunemas. Esimene võimalus tekkis Räpinas tegutsenud metsakoolis, kus Ragner Lõbu alustas 1994. aastal palkmaja ehituse kursusi. Kool suleti metsandusreformide käigus 1998. aasta lõpus. Samal aastal alustas tegevust ehituspärandi hoidmisele, taastamisele ja edasiandmisele-õpetamisele pühendunud MTÜ Vanaajamaja.  Eesti Maaülikoolis on alates 2000. aastast vabaainena õppekavas palkmajaehituse kursus, õpetajaks suurte kogemustega praktik, metsateaduste magister Andres Uus. 2006. aastast alates saab traditsioonilisi ehitusviise-töövõtteid omandada Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse erialal. Kooli lõpetanutest on loota noori ettevõtlikke asjatundjaid, kes viivad pärimuslikke ehitusalaseid  teadmisi edasi ja jagavad neid ka teistega.
Lisainfo
Videod
Meister Trolla Jaan lööb laastumasinaga laaste.
Lõik saatest "Eloline". ERR 2005. 

Laastude löömine katusele. Töö juures kõneleb Trolla Eino.
Lõik saatest "Eloline". ERR 2005.

Meister katab laastudega keerukamaid kohti kelpkatusel.
Lõik saatest "Eloline". ERR 2005. 
Teised materjalid

Andres Uus (2001) kirjutab laastukatusest ja katuselaastude löömisest, Ehitaja 7-8, 42-44.

Bibliograafia
Aigro, Ilse 2010. „Aeg atra seada.“ Mart (Märt) Mitt. (31. (19.) X 1833 – 25. (12.) VII 1912. - www.geni.com. URL: http://www.geni.com/people/Mart-M%C3%A4rt-Mitt/6000000004303122083. [Külastatud: november 2011]

Saar, Evar 2003. Lastukatus – midä peremiis´pidänüq tiidmä. – Mariko Faster (koost) Võro-Seto tähtraamat 2004. Võro: Võro Selts VKKF, 77-82.

Tihase, Karl 2007 (1974). Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli kirjastus, 79-80.

Viires, Ants 2006 (1960). Eesti rahvapärane puutööndus: ajalooline ülevaade. Tallinn: Ilo, 174-176.
Internetiallikad
MTÜ Vanajamaja - MTÜ Vanajamaja tegeleb Lõuna-Eesti taluarhitektuuri uurimise, talletamise, taastamise ning õpetamisega. Kodulehe kaudu saab küsida pärandehituse alast nõu. Sealt leiab nii usaldusväärsete meistrite kontakte kui ka teavet koolituste ja uuringute kohta.

FIE Jüri Metsalu ettevõtte koduleht - Jüri Metstalu teeb laastukatuseid ning ehitab ja remondib palkmaju. Tema tööplats asub Põlva maakonnas Karilatsis. Lehel on meistrimehe lugu ja pilte tema tehtud töödest.

OÜ Amain Ehitus - Rõuge valla ettevõtja Ain Siska tegeleb palkhoonete ehitamise, renoveerimise ja laastukatuste panekuga. Kodulehelt leiab praktilist teavet katuselaastude ja katuselöömise kohta.
Allikad
Teema uurimise käigus kogutud materjalide asukoht
Võru Instituut