Lesode kasutamine vana Võrumaa majapidamistes
Koostaja: Külli Eichenbaum (2012)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis

ahokülg

ahotruup

truup

truubaleso

lebo

lesanka

lesku

Valdkonnad
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND > Ehitustegevus
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND > Ehitustegevus > Ehitustegevus hoonete sees
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND > Elukeskkond / asustuse muster > Eluhooned
ASUSTUS, ELUKORRALDUS ja ELUKESKKOND > Elukeskkond / asustuse muster
Kirjeldus
Kirjeldus

Leso on ahju või pliidi soemüüri küljele ehitatud pikk kividest istetruup, mis läheb kütmisel soojaks. Lesosid on mitmesuguse väljanägemise, kõrguse ja laiusega - kõik oleneb küttekollete paigutusest hoones. Leso peal või kohal saab rõivaid kuivatada, kuid see on ka mõnus pikutamise ja istumise paik. Lesokividest õhkuva soojusega ravitakse ja ennetatakse mitmesuguseid tõvesid: radikuliiti, külmetust, liigesehaigusi.


Lesod on tuntud peamiselt Kagu- ja Ida-Eesti majapidamistes, mujal Eestis neid ei teata. Lesot näeb vanal Võrumaal praegusajal peamiselt vanemates talumajades, uuemates elamutes on neid vähem.

Eluruumide küttekollete ehitamine ja parandamine on tööd, mida tänapäeval enamasti ise ei tehta, vaid pöördutakse selleks mõne meistri poole. Võrumaal ja Põlvamaal töötavate staažikate pottseppade hinnangul on vanemates talumajades sageli leso olemas. Uute küttekollete ehitamisel tuleb leso tegemine ette võtta keskmiselt iga neljanda-viienda töö puhul, mis siin kandis eramajades tehakse. Viimasel ajal on lesot enam hindama hakatud ja selle kohta osatakse ka pottsepalt küsida.

Nendele, kes on koos lesoga üles kasvanud, tundub see olevat majapidamises asendamatu. Lesole saadetakse istuma või pikutama lapsed, kes on kaua õues külma käes olnud, et nad ruttu sooja saaksid ja haigeks ei jääks. Lesol külitavad kangeid konte soojendavad vanemad inimesed. Lesole tükivad ka toas elavad lemmikloomad. Perenaised kuivatavad sügiseti lesol sibulaid, õunatükke ja seemneks kogutud vilja. Leso kohal olevate konksude küljes kuivavad ravim- ja maitsetaimede kimbud, ripuvad kotikesed kuivikutega jmt. Märjad rõivad saab lesol kiiresti kuivaks. Kes on lesoga harjunud, see ei oska ilma ollagi. 
Ajalooline taust

Tänapäevane leso on pärit rehetarede ja -ahjude ajast. Küsimusele, kelle eeskujul ja millal lesosid tegema hakati, ei ole uurijad kindlat vastust leidnud. Leso võib olla naaberrahvaste eeskujul kasutusele võetud, aga samahästi võib see olla kujunenud paigapealse rahva elulolu ja reheahju parendamise käigus. 


Võrumaa kihelkondades 1950.-1960. aastatel läbiviidud rehetarede uuringud kirjeldavad sageli reheahju küljes olevat madalamat osa, mis on ahjupealsest umbes pool meetrit madalam ja nii pikk-lai, et selle peal saab magada. Mõnel ahjul on olnud selliseid külgi kaks: üks kõrgemal, teine madalamal. Neid on kasutatud peamiselt enda soojendamiseks, kuid ka öömajaliste magamisasemena. Urvastes ja Harglas on nende kohta öeldud ahokülg, ahotruup ning matal aho, Rõuges ja Vastseliinas aga leso. Levinud nimetused on ka truup, truubaleso ja lesanka. Veel 100-150 aastat tagasi olevat leso olnud igas vana Võrumaa majapidamises.


Leso on arenenud koos reheahjuga, mille ehitamiseks kasutati Kagu-Eestis enamasti savitelliseid. Viimased tehti kas ise või osteti savilöövidest. Arvata võib, et vanematel, umbsetel reheahjudel ei läinud ahjukülje alt läbi suitsulõõri. Massiivsest kivist ahjukülg soojenes kütmise käigus koos ahjuga. XIX sajandi keskel hakati taredele ehitama korstnaid, nii muutusid kambrid suitsuvabadeks eluruumideks. 1881. aasta rahvaloenduse andmetel oli Võrumaal 42,3 protsenti elamutest korstnaga - see oli üks Eesti kõrgemaid näitajaid. Seoses korstnate ehitamisega läks ka küttekollete konstruktsioon keerulisemaks: ahjuesiste keedukollete asemel hakati laduma pliite ning külmade kambrite kütmiseks võeti kasutusele soemüürid. Neid töid telliti nüüd juba enamasti pottseppade käest. Lesosid hakati tegema ka pliitide soemüüride külge. Sellise leso kütab soojaks kuum õhk, mis juhitakse soemüüri kaudu lesoalusesse lõõri ja seejärel uuesti läbi soemüüri korstnasse. Kuna funktsioonilt on tegu sama asjaga, mis oli varem ahju küljes, kandus senine nimetus istetruubile üle.


Nõukogude ajal ehitati uusi elamuid peamiselt tüüpprojektide järgi, mis lesoga muidugi ei arvestanud. Nii on linna ja ka maale rajatud üsna palju lesodeta maju. Mõnes sel perioodil valminud majas on leso siiski hiljem pliidi või ahju juurde üles laotud.
Seosed
Paik
Ajalooline Võrumaa
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine

Pottseppade hinnangul on leso populaarsus viimasel aastakümnel kasvanud. Lesot soovitakse ehitada nii uutesse elamutesse kui ka renoveeritavatesse vanadesse hoonetesse, tahtijaid on nii maa- kui linnaelanike seas. Mõni pottsepp on ka ise soovitanud tellijale lesot, kui selle tegemiseks on sobivad tingimused.


Pottsepad, kes Lõuna-Eestis ja kitsamalt vanal Võrumaal tegutsevad, oskavad lesosid teha. Amet omandatakse mõne meistri käealusena või on oskused saadud isa või vanaisa kõrvalt õppides. Nii kanduvad edasi ka leso tegemise nipid ja tarkused. Pottsepatööd saab õppida ka kutsekoolides, mille õppekavas on kivi- ja betoonkonstruktsioonide ehitaja eriala: Tartu Kutsehariduskeskuses, Viljandi Ühendatud Kutsekeskkoolis, Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakoolis ja Vana-Antsla Kutsekeskkoolis. Õppemooduli maht on neli õppenädalat. Seda ei ole küll palju, aga ühte-teist poisid siiski näevad. Oskusi saab täiendada ka erinevatel koolitustel. Täienduskoolitusi korraldab MTÜ Eesti Pottsepad, neid tehakse ka kutsekoolide juures. Peamised pottsepatarkused ja ametisaladused omandatakse aga ikkagi kogemustega meistri käe all.


Kui tuleohutuse ning tänapäevaste normide ja standardite täienduskoolitused on läbitud, võib pottsepp minna eksamile, et kutsetunnistust taotleda. Alates jaanuarist 2012 ongi küttesüsteemide rajamise õigus vaid isikul, kellele on omistatud vastav kutse. Vana tava kohaselt on aga oma kodus ning omal vastutusel ahje, pliite ja lesosid ikka ise tehtud või lastud need üles laduda usaldusväärsel meistril, kes seda tööd tunneb.

Võimalikud ohud

Moodsamate kütteviiside leviku tõttu (kaugküte, tsentraalküte, soojuspumbad ja mitmesugused elektrikütte variandid) on puudega köetavate pliitide ja ahjude osakaal aja jooksul tublisti kahanenud. Üksjagu lesosid on lõhutud ja lõhutakse ka praegu vanemates majades küttekollete remondi või uuendamise käigus välja. Uued ahjud ja pliidid tehakse juba istetruubita. Üks lesost loobumise põhjuseid on rahanappus: küttekolde ehitus on niigi kulukas ning nii on lihtne otsustada leso tegemisele kuluva materjali ja meistri palga pealt raha kokku hoida.


Jätkuva linnastumise tõttu võib väheneda inimeste hulk, kes lesodega seotud teadmisi nooremale põlvele edasi annavad. Leso oskavad hinnata inimesed, kes sellest midagi teavad. Teistele tundub see tihtipeale tarbetu ja lihtsalt ruumi võtva ehitisena, mille otstarve on ähmane.
Lisainfo
Galerii
Vanem leso maamajas
Vanemas maamajas on leso tehtud pliidi soemüüri külge. Perenaine on õunatükid lesole kuivama pannud.
Foto: Raul Varrik, 2011.
Uus leso renoveeritud majas
Kasaritsa kandis asuvas vanas majas on ette võetud kapitaalne remont. Ehitatud on uus pliit koos soemüüri ja lesoga. 
Foto: Raul Varrik, 2011. 
Leso taluköögis

Talukööki Lasva külas on tehtud uus pliit koos lesoga. Küttekolded on rajatud maakividest alusele. Töö on lõpetamisjärgus, käib pliidi "sissekütmine".

Foto: Raul Varrik, 2010.
Leso linnamajas

Võrus asuva elamu renoveerimisel on ehitatud uued küttekolded. Keset hoonet on ühe ehitisena koos nii pliit, leso kui ka ahi.

Foto: Raul Varrik, 2006.
Kaunistustega lesokivid

Mustja küla talumaja ümberehitamise käigus laoti üles pliit koos soemüüri ja lesoga, kütmaks soojaks köök-tuba. Savikivid on Läti päritolu. Tootja on mõned leso kattekivid mustriga kaunistanud.

Foto: Raul Varrik, 2011.
Bibliograafia
ERM EA 57. Palvere, Tamara 1953-1954. Rõuge. Ehitusmaterjalidest ja ahjude tegemisest, 48, 117, 169, 189.

Habicht, Tamara 1965. Kagu-Eesti taluehitused XIX sajandi II poolel ja XX sajandi algul: dissertatsioon ajalookandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks. Tartu, 109, 110, 151, 154.

Tihase, Karl 2007 (1974). Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli kirjastus, 108-119, 367-368.