Lambavillast käsitöö tegemine Karula kandis
Koostaja: Külli Eichenbaum, Lilian Freiberg (2012)
Valdkonnad
KÄSITÖÖ
KÄSITÖÖ > Villa töötlemine
Maakond
Valga maakond
Linn / vald
Karula vald
Kirjeldus
Kirjeldus

Lambavill on sajandeid olnud rõivaste tegemisel oluline tooraine nii eestlaste kui ka teiste rahvaste jaoks, ent praeguseks on olukord suuresti muutunud. Vill ei ole enam elutähtis tooraine, sest kaasaegne tekstiilitööstus kasutab laialdaselt tööstuslikult toodetud tehis- ja sünteetilisi kiude. Nii on ka lammaste kasvatamine villa saamiseks üldiselt lõpetatud: lambaid peetakse tänapäeval Eestis peamiselt suurtes karjades lihaloomadena. Lambavill on kõrvalsaadus, mis leiab siiski kasutust kohalikus villatööstuses.

Villa töötlemine on aja- ja töömahukas. Valdavalt on villast lõnga ja muid tooteid juba mõnda aega valmistatud vabrikutes: käsitsi villatöö, nagu seda tehti varasemal ajal kodudes, on tänapäeval üsna haruldane. Karula on siiski üks kante, kus on tänapäevani perenaisi, kes oskavad käsitsi lammast pügada, villa lahutada, kraasida, sellest lõnga kedrata. Isetehtud lõngast kootakse varrastel peamiselt kindaid-sokke, kampsuneid, mütse. Kangastelgedel valmivad tööstuslikult kedratud lõngast villased tekid ja vaibad.

Karula mägisel maastikul on ikka lambaid kasvatatud, kuigi nüüdseks on lammaste pidamise eesmärk muutunud: lambaid peetakse praegu rohkem maastikuhoolduse pärast. Aga muidugi kasutatakse ära ka lambalt saadud vill, nahk ja liha. Lambavilla on lihtsam vahetada valmislõnga vastu või lasta villavabrikus lõngaks teha kui ise villast lõnga kedrata. Siiski tehakse lõnga ka kodus, kui soovitakse kududa pehmet ja sooja lambavillast rõivast endale või perele. Isetehtud lõnga peetakse vabrikulõngast paremaks, sest villa käsitsi töödeldes ei rikuta selle häid omadusi. Lisaks on selles lõngas kübeke ka tegija hingesoojust. Käsitöö tegemine on tänapäeval küll pigem hobi, kuid omatehtud esemete müügiga saab ka väikest lisasissetulekut teenida. 
Ajalooline taust

Veel 19. sajandil ja 20. sajandi I poolel oli tavaline, et rõivaste tegemiseks vajaminev tooraine tuli ise kasvatada ja töödelda. Lambaid peeti peaaegu igas talus. Peamisteks lambakasvatussaadustel põhinevateks käsitöö toormaterjalideks olid vill ja nahk. Lammaste ja villaga seotud tööd olid naiste pärusmaa. Nahatöötlemisega tegelesid nii naised kui ka mehed.
Lammaste pügamine käis pügiraudadega, seda tööd tehti kaks-kolm korda aastas. Naiste talvine tubane töö oli linadest-villadest niitide-lõngade ketramine, kangaste kudumine ja rõivaste õmblemine. Nagu teiste tegevuste puhul, nii olid ka villatöödega seotud omad kombed ja uskumused. Tööde tegemisel jälgiti kuufaase ja tähtpäevi.
Igas majapidamises õppisid tütarlapsed vanemalt naisperelt villatööd selgeks. Väiksemad lapsed pandi villu lahutama, poole lahti kerima ja muid lihtsamaid töid tegema. Kui kasv lubas juba voki taha istuda, alustati lõngade kokkukorrutamist (iskmine) ja õpiti jämedama lõnga ketramist. Ketramine pidi saama nii selgeks, et ketrustööna valmis ühtlane peenvillane lõng.

Lõngade värvitoone sai varieerida musta, pruuni ja valget villa kombineerides. Lõngade värvimist võeti vanemal ajal harva ette. Umbes 150 aastat tagasi, kui maal hakkasid levima linlikud moed ja värvid, hakati lõngu rohkem toonima. Kasutati looduslikke värve, värvaineid osteti ka poest või laatadelt. Karula kandist on teada, et villased kangad kooti üsna jämedast lõngast. Valminud kangad vanutati, et rõivas tihedam saaks ja kauem vastu peaks. Selline paks ja tublisti vanutatud villane rõivas oli üsna jäik, kuid ei lasknud ka vihma läbi.

Villatöötlemise mehhaniseerimine ehk kohalike villaveskite käimapanek 19. sajandi lõpukümnendeil hakkas aja jooksul asendama senist käsitsitööd. Villa sai viia veskisse, kus see masinatega kraasiti ja lõngaks kedrati. Umbes sadakond aastat tagasi ostis jõukam talurahvas peenemad villased kangad juba poest. Villast riiet kooti ka kodudes, sest poekangas oli kogu pere rõivastamiseks liiga kallis. Koos poekaupade laiema levikuga ja rahva ostujõu suurenemisega vähenes aegamööda kodus rõivaste tegemine. Pärast Teist maailmasõda, kui kõigest oli puudus, kasutati rõivaste valmistamiseks siiski veel omakootud kangaid. Ka 1960ndatel aastatel kooti päris paljudes Karula kandi taludes veel ise villaseid sängitekke. Lambapidaminegi oli sel ajal maal levinud, sest üldist kaubapuudust aitas leevendada oma majapidamisest saadav. Pestud villa sai viia riiklikku kokkuostupunkti, kust anti vastu valmis lõng. Mõningal määral jätkus ka lõnga isetegemine. Sukkade ja kinnaste jaoks lõnga tegemine ning varrastel kudumine on püsinud praeguse ajani, sest isetehtud esemetel on emotsionaalne väärtus: need tunduvad paremad kui poes pakutav masstoodang.

Seosed
Isik
Olivia Till
Asutus/ühendus
MTÜ Maavillane
Paik
Ajalooline Võrumaa
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine

Karula kandis on lambapidamine taas oma koha leidnud ning võib loota, et lammaste vill niisama seisma ei jää. Vahepeal unustusse vajunud oskusi on kohalikud lambapidajad uuesti meelde tuletanud, traditsioonilised teadmised toetavad ka tänapäevast mahukat lambavillatöötlust.

Lambavillaga seotud käsitööoskused on Karula vanemad perenaised omandanud lapsepõlves, mõni teadmine on ka hilisemas elus juurde õpitud. Teadmiste ja oskuste edasiandmiseks ei ole teadlikult palju tehtud, kuigivõrd on neid jagatud järeltulevatele põlvedele.

Naturaalsed materjalid on taas hinnas ja see soodustab ka lambavilla uuesti kasutuselevõttu. Tänased nooremad lambakasvatajad-perenaised on õppinud villatöid vanematelt naistelt ning käinud ka muuseumides endisaegset käsitööd uurimas, et taasavastada traditsioonilisi kudumisvõtteid ja mustreid. Aktiivsed kogukonna liikmed on algatanud mõtte õpetada kohalikus põhikoolis paikkondlikku käsitööd. Selleks on juba kogutud materjale, toimunud on ka mõned teemasse sissejuhatavad tunnid. 

Võimalikud ohud

Lambavilla käsitsi töötlemise oskus ei ole tänapäeval enam eluliselt vajalik. Kaubandusvõrgust võib leida suures valikus nii kudumistööks vajaminevat lõnga kui ka valmistooteid - kindaid, mütse, sokke, kampsuneid jm. Seetõttu ongi villalammaste pidamine oma tarbeks peaaegu kadunud. Kui majapidamises ongi veel alles kraasid, vokid või kerilauad, ei ole lastel ometi võimalust näha, mida nendega tehakse. Arvatavasti on edaspidi veelgi vähem neid inimesi, kes oskavad villast käsitsi lõnga valmistada.

Üheks probleemiks villalammaste pidamisel on tõik, et peenemat villa, eriti tallevilla, ei õnnestu hästi villavabrikute vanade masinatega lõngaks töödelda: lühikestest villakiududest lõng kipub katkema. Seisakute vältimiseks peab lühikest villa pikemaga segi karaasima. See aga eeldab tööprotsessi pidevat jälgimist.

Vabrikuid, mis on valmis väikeses koguses sellist villa töötlema, jääb järjest vähemaks. Suurema lambapidamise korral ei jõuta villa aga käsitsi kedrata. Käsitsi tehtud lõnga omahind kujuneb nõnda tunduvalt kõrgemaks kui vabrikulõngal. Iseketramine annab siiski võimaluse oma lammaste villast head ja pehmet lõnga saada. 
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud

Karula kihelkonnas on mitu aktiivset seltsi, kes tegelevad kohalike pärimuslike teadmiste uurimise ning kogukonnale vahendamisega. Lambavilla ja käsitööga on neist enim seotud Karula Hoiu Ühing, MTÜ Maavillane ja Karula Naisselts.

Karula Hoiu Ühingu (KHÜ) eestvõtmisel on uuritud kohalike inimeste käsitööoskusi. 2008/2009. a. läbiviidud küsitluse põhjal on teada, et kümmekond Karula piirkonna perenaist oskab villast lõnga kedrata ja on nõus seda ka soovijatele õpetama ning sellealast nõu andma. Käsitsi kudujaid on küsitluse andmeil 15, kangakudujaid aga 6. Karula käsitööprojekti raames andis KHÜ välja CD-ga varustatud raamatu „Karula kihelkonna vanem käsitöö" (2010). Lisaks ajaloolisele ülevaatele sisaldab see väljaanne ka mustreid ja kudumisskeeme. 
MTÜ Maavillane koondab kolme lambakasvatustalu, kes tegelevad villa töötlemise, sellest esemete valmistamise ning vastavate teadmiste edasiandmisega. Paikkonna traditsioonide püsimist toetavad ka Karula rahvuspargi tegevused. Kolme osapoole koostöös on korraldatud Ähijärve küla käsitööpäevi, kus on õpetatud lamba ja villa pesemist, taimedega lõnga värvimist, kaarusnööri tegemist ning kõneldud villa kasutamisest ja villavildist. Kõigi nende ettevõtmiste taga on soov motiveerida kohalikke oma kodukandi väärtusi hindama ning paikkonna ressursse ja põlvkondade jooksul kogunenud teadmisi kasutama. 

Lisainfo
Galerii
Lambapügamine tänapäeval
Mats Meriste pügab Karulas Alakonnu talu lambaid.
Foto: Olivia Till, 2010.
Pestud villa kuivatamine
Pügatud ja pestud villa tahendamiseks on ehitatud kuivatusrestid. Ühel restil nõrutatakse villast vesi välja, teistel on vill õhemalt kuivama laotatud.
Foto: Olivia Till, 2010. 
Lõnga korrutamine
Lilian Freiberg Saaremaal peetud ketruspäeval lõnga korrutamas.
Foto: Olivia Till, 2007. 
Värvitud lõngad kuivamas
Taimedega värvitud lõngad kuivavad taluõuel puudevilus. Lõnga värvis Lilian Freiberg.
Foto: Lilian Freiberg, 2010. 
Teised materjalid
Maatõugu lammaste pidamisest 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi alguses Karula naabruses Urvaste kihelkonnas. Väljakirjutus ERMi arhiivimaterjalidest.
Bibliograafia
Freiberg, Lilian; Till, Olivia; Tomson, Pille (koost, toim) 2010. Karula kihelkonna vanem käsitöö. Karula kihlkunna vanõmb käsitüü. Karula: Karula Hoiu Ühing, 245-264.

Kaal, Helju; Must, Mari; Ross, Eevi (toim) 2005. Kuiss vanal Võromaal eleti. Valimik korrespondentide murdetekste VI. Tallinn: Emakeele Selts.
Internetiallikad
Karula Hoiu Ühing - Info Karula kandi käsitöö kohta ja käsitööliste andmebaas.

MTÜ Maavillane - Karula kolme lambakasvatustalu koostöö lambavilla töötlemisel – info lambakasvatuse, villa töötlemise, koolituste ja õppepäevade kohta.
Allikad
Informant
Külli Eichenbaum
Andmete kogumise aeg
2011
Andmete kogumise koht
Võrumaa Võru linn
Andmete koguja
Külli Eichenbaum


Informant
Lilian Freiberg
Andmete kogumise aeg
Jaanuar 2012
Andmete kogumise koht
Valgamaa Karula vald
Andmete koguja
Külli Eichenbaum
Allikas
Jääts, Liisi 2010. Maaelu ideoloogiad ja praktikad Karula rahvuspargi ja sealsete elanike näitel. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
Teema uurimise käigus kogutud materjalide asukoht
Võru Instituut