Pätakate valmistamine ja kandmine Hiiumaal
Koostaja: Bianka Marran (2012)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Pätakad, pätid, kapukad, kapetad, kabet, vanukad, sokksussid, sussid.
Valdkonnad
KÄSITÖÖ > Jalanõude valmistamine ja parandamine
KÄSITÖÖ
KÄSITÖÖ > Naha töötlemine
KÄSITÖÖ > Tekstiilide valmistamine, parandamine ja töötlemine
Maakond
Hiiu maakond
Kirjeldus
Kirjeldus
Pätakad on Hiiumaale omased sussitaolised nahktallaga jalanõud. Varasemalt kasutati sooje pätakaid igapäevaselt välisjalatsitena, tänapäeval aga valmistatakse neid suveniirideks ja toas kandmiseks.
 

Pätakate tegemiseks kasutatakse liiste, millele tõmmatakse suur villane sokk, selle ümber õmmeldakse riidest kate. Mõnikord sokki katte alla ei pandagi. Tallad tehakse mõnest tugevamast materjalist, näiteks nahast, kalevist või vildist. Oma tarbeks valmistatud pätakate puhul kasutatakse sageli pruugitud materjale: ärakantud rõivastest (näiteks mantlitest, saapasäärtest, kottidest jms.) väljalõigatud tallad õmmeldakse vanade villaste sokkide külge.

 

Varasemalt on liiste valmistatud kodus ja edasi pärandatud põlvest põlve. Ka tänapäeva kasutatakse neid samu esivanematelt pärandiks saadud liiste. Nende vanade liistude järgi teevad ka praegused puutöömeistrid uusi. Kui parajasti ei ole liiste võtta, siis kasutatakse nende asemel kinniseid kingi või botaseid. Suurema huviga tegijad leiavad aga kindlasti meistrimehe, kes õiged liistud valmis meisterdab.

 

Kuni eelmise sajandi keskpaigani oli pätakate tegemine peamiselt meestetöö, praegu aga valmistavad neid enamasti naised.

 

Pätakaid on kutsutud erinevate nimetustega: kabedad (kabukad, kavedad) ja vanukad. Tänapäeval öeldakse nende kohta ka sussid. 19. sajandil ja ka veel eelmise sajandi esimese pooles nimetati pätakateks tugevamaid jalavarje, millel oli pikem säär, ja kabedadeks neid, mis olid kergemad, riidest valmistatud, madala säärega ja kaunistatud värvilise äärekirjaga. Praegusel ajal on pätakatest saanud üldnimetus. Vanukad on tugevalt vanutatud. Omanäolised on ka hiiurandiga pätakad, millel on paksem tald. Talla ja soki vaheline õmblusserv tehakse nõnda, et väljapoole jääb paksem rant. Kärdla tüüpi pätakad on välimuselt linlikumad ja sarnanevad mõneti kingale. Tavaliselt on nad tehtud mustast vildist, neil puudub ka pikk säär ehk vars. Ka teistes Hiiumaa piirkondades on tehtud sääreta pätakaid, praegusel ajal just selliseid kantaksegi. Tänapäevaseid edasiarendusi pätakatest teeb Hiiu Vill, uued, kuid olemuselt vanapärased pätakad on müügil ka "Pitsu" poes.

 

Nõudlus pätakate järele on kasvanud selle sajandi esimese kümnendi lõpus, kui Hiiu Vill hakkas oma poes neid müüma. Ostjateks on nii kohalikud kui ka turistid.

Ajalooline taust
Info pätakate laialdasest kandmisest Hiiumaal pärineb 19. sajandist. Kirjalikes dokumentides ei ole fikseeritud millal neid valmistama hakati. Arvatakse, et varrastel kudumine sai Eestis alguse 13. sajandil. Selliste riidest ja kudumitest valmistatud pätakate tegemist võisid soodustada külmad talved, valmistamise lihtsus ja materjali kerge kättesaadavus, kui võrrelda nahast, niinest, tohust või puust jalanõudega.
 

Kuni 1950ndate aastateni olid pätakad Hiiumaal mõnes piirkonnas üsna üldlevinud jalanõud. Pätakate kandmise kombe tõrjusid välja sellel ajal müügile tulnud kalossid. Kuid ka siis leidus neid, kes eelistasid siiski traditsioonilisi pätakaid ja loobusid poejalanõudest või kandsid nende sees veel ka pätakaid.

Kui pätakaid kanti veel välisjalanõudena, siis tehti nende pealsed villasest riidest, talvistel jalavarjudel, millega metsatöödel käidi, ka lambanahast. Taldade tegemiseks on kasutatud mitmeid erinevaid materjale - peaasi, et see vastupidav oleks. Enamasti tehti tallad omapargitud loomanahast, suvel ka mitmekordsest riidest. Eelmise sajandi keskpaigas võeti taldade tegemiseks kasutusele ka auto sisekumme ja voolikuid. Meestel, kes töötasid katusepanijatena, soovitati jalga panna kummitallaga pätakad - need paindusid hästi ja ei libisenud.

 

Kuluma hakanud pätakaid ei visatud ära: tallad vahetati lihtsalt uuemate vastu välja. Lõng, millega tallad soki külge õmmeldi, kaeti pigiga, et see oleks vastupidavam. Tallad pidid olema tugevad, kuid samas ka pehmed, et nendega oleks lume peal kerge ja mugav astuda. Tööjalanõusid ei kaunistatud, neil olid taga paelad, mis seoti ümber jala. Vabal ajal kasutusel olnud jalavarjudele tehti tikandeid ning lisati ka tutte.

 

Pätakas oli vaeste ainukene jalanõu, sellega käidi ka kirikus. Kõige rohkem kandsid pätakaid Pühalepa valla Suuremõisa ümbruse elanikud ja seda rahanappuse tõttu. Seetõttu on hakatud selle kandi inimesi kutsuma pätakavalla meesteks.

Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Varem anti pätakate tegemise oskust edasi peresiseselt, viimastel aastakümnetel aga pigem koolitundide ja huviringide raames. Praegusel ajal on pätakate õmblemine enamasti vanema generatsiooni pärusmaa. Nad käivad ka koos, et üheskoos pätakaid valmistada ning sellealaseid teadmisi ja kogemusi vahetada.

 

Pätakate kasutamise traditsiooni hoiab kõige tõhusamalt alal nende kandmine kodus. Isegi kui noored ei tunne praegu pätakate valmistamise vastu huvi, seostuvad antud jalanõud neile lapsepõlvekoduga. Hilisemas eas võib see mälestus neid vajadusel pätakate valmistamise ja kandmise juurde tagasi juhatada.

 

Pätakaid ostavad nii kohalikud kui ka turistid. Müügiks tehakse pätakaid järjest rohkem.Pigem on see küll hobi korras tehtav töö, millega on hea tegeleda neil, kes on pensionil.

Võimalikud ohud
* Puudub praktiline vajadus pätakate järele.
* Oskuste puudumine - kuigi noored võivad ka visuaalse vaatluse teel omandada pätakate valmistamise passiivse oskuse, vajavad need teadmised siiski praktikas järele proovimist.
* Poesusside eelistamine - käsitööd ei osata väärtustada, ei mõisteta selle kõrgemat hinda.
* Pätakate valmistamiseks kasutatakse tehislikke materjale.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Muuseumide teavitustöö tulemusena on teadlikkus pätakate valmistamise ja kandmise traditsioonist Hiiumaal kasvanud. Selle tulemusena on pätakate valmistamine praegu populaarsem kui veel 10-15 aastat tagasi.

 

Kooli käsitöötundide raames külastatakse pätakate tegijaid. Vastavaid oskusi ja teadmisi antakse edasi ka loengute, töötubade ja kursuste raames (nt „Käsitööga tööle", „Kultuursed kolmapäevad").

 

Pätakate tegemist õpetati ka projektis "Käsitööga tööle" osalejatele. Nii said käsitööhuvilised pätakate valmistamisel käe valgeks ja nende lapsed pätakad jalga. Kindlasti aitas see tõsta noorema põlvkonna hiidlaste teadlikkust pätakate tegemise ja nende kandmise traditsiooni kohta. Käsitöökaupluse "Pitsu" omanik Lille Mäeumbaed on samuti välja arendanud ja müügile toonud oma toote-vanapärased pätakad. 


Pätakate valmistamise ja kandmise kommet on tutvustatud ka televisioonis.

Lisainfo
Galerii
Pätakad Hiiu Villa müügiletil
Tänapäeva vajadustele kohandatud pätakaid valmistab Hiiu Vill.
Foto: Jane Kalajärv
Tikandiga kaunistatud pätakad
Pidupäeva pätakad Hiiumaa Muuseumi kogust.
Foto: Jane Kalajärv
Väljas tööl käimise pätakad
Talvised pätakad Hiiumaa Muuseumi kogust.
Foto: Jane Kalajärv
Pätakad Hiiumaa Muuseumi kogust
Foto: Jane Kalajärv
Heegeldatud pätakad
Selleks, et muuta pätakad meie kaasaegsetele kantavaks, tehakse neist huvitavaid edasiarendusi.
Foto: Jane Kalajärv
Käsitööpoes "Pitsu" müügil olevad pätakad
2018. aastal müügile tulnud vanapärased pätakad "Pitsu" poes. Foto Urmas Liit 2018
Videod
Bibliograafia
Piiri, Reet 2004. Talurahva jalanõud: ehk mida panna jalga, kui seljas on rahvariided. Tartu: Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit.

Tõnismaa, Helgi 1979. Hiiumaa naise rahvarõivas 19. sajandil ja 20. sajandi algul. Diplomitöö. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

Õie Laksberg. Hiiumaa pätid. Haapsalu Kutsehariduskeskue Tekstiilitöö KT 15 lõputöö.Uuemõisa 2017 Käsikiri SA Hiiumaa Muuseumid kogus