Suguvõsauurimine Eesti Genealoogia Seltsis
Koostaja: Evelin Povel-Puusepp (2012; viimati muudetud 2017)
Valdkonnad
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED
KOMBESTIK JA USUND
KOMBESTIK JA USUND > Sotsiaalse rühmaga seotud teadmised ja tegevused
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED > Teised ajaviitelised tegevused
Kirjeldus
Kirjeldus
Eestis on palju suguvõsauurimisest ehk genealoogiast huvitatud inimesi. On neid, kes tegelevad selle harrastusega omaette, kuid üle 600 inimese on koondunud Eesti Genealoogia Seltsi (EGeS) ridadesse. Nad uurivad sugukondade, perekondade ja üksikisikute põlvnemislugu ja sugulussuhteid.

Laiapõhjaline huvi suguvõsauurimise vastu ning selle levik viimasel sajal aastal on seotud inimeste sisemise vajadusega teadvustada oma päritolu, tunda end kogukonna osana, aduda oma juuri, avardada teadmisi. Vähetähtis pole ka eelnevaga seotud emotsionaalne tunnetus, tarvidus teada saada ja mõtestada endale: kust ma tulen? kes on olnud enne mind? mida ja miks olen ma tulnud kogema ning edasi andma neile, kes tulevad minu järel? Seega on suguvõsauurimise taga soov teadvustada ja mõista kogukondlikku ja kultuurilist identiteeti, aga ka austusavaldus oma esivanematele või huvi möödunud aegade vastu.
 
Kuigi suguvõsauurimise juurde jõudmise põhjused on erinevad, moodustavad genealoogia seltsi liikmed ühtse kogukonna, kellel on sarnased eesmärgid. Nendeni jõudmiseks hangitakse uurimiseks vajalikke teadmisi ja oskusi, uurimistulemusi esitatakse enam-vähem sarnasel viisil ning kogukondliku identiteedi tunnetamiseks on välja kujunenud oma tavad.

Uurimise alustamiseks on vaja teada, milliseid eesmärke püstitada, kuidas materjali koguda, liigitada ning vormistada, millistele olemasolevatele allikatele on võimalik toetuda ja kust neid hankida. Genealoogias on oma mõisted ja reeglid.

Suguvõsalooliste andmete kogumisel on vaja praktilisi oskusi nii teabe üleskirjutamiseks kui ka mõistmiseks. Kiriklike ja ilmalike allikate ning andmebaaside tundmise kõrval on oluline koht käsikirjalise gooti kirja lugemise oskusel ning mõningasel määral tuleks osata ka (alam )saksa ning vene keelt.

Genealoogilisel uurimistööl on mitmeid väljundeid, millest osa keskendub enam genealoogiaharrastuse tutvustamisele (nt sugupuude näitused, kursused, seminarid ja õpitoad), osa tavasid ja kombeid on aga puhtalt suguvõsakesksed (nt kokkutulekud).

Seda, et suguvõsauurimine on jätkuvalt populaarne, näitab esiteks kokkutulekute arv ja aktiivne uurimistöö suguvõsades, teiseks EGeSi aktiivne tegevus näituste ja kursuste korraldamisel ning kolmandaks Eesti arhiivide hoogne areng, uurimisvõimaluste avardumine ja uued tehnilised lahendused ning neljandaks koostöö kõigi huvigruppide vahel.
Ajalooline taust
1903. aastal ilmus Postimehes Eesti rahvusliku liikumise ühe eestvedaja, pastor Martin Lipu kirjutis „Eesti perekonnaloo sõpradele", mida loetakse eestikeelse suguvõsauurimise alguseks. Samal aastal ilmusid samuti M. Lipu ja V. Reimani „Üleskutse Eesti suguvõsade loo uurimiseks" ning M. Lipu sulest uurimus „Michael Ignatius. Tähed ja jooned" (Postimees, 30.05.1903), milles juttu Tartu köstri Ignatiuse eellastest ja järglastest.

Eesti Vabariigi ajal (1918-1940) oli suguvõsauurimise puhul juurte ja identiteedi teadvustamine teisejärguline ning pearõhk oli eugeenikal. Eugeenika on õpetus inimeste pärilike omaduste parandamisest. Selleks asutati 1924 selts „Tõutervis", millest kasvas välja Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts. Seltsi juurde loodi 1931 Eesti Sugukondade Uurimise Büroo. 1940. aastal selts suleti.

Nõukogude perioodil (1944. aastast 1980ndate lõpuni) oli avalik suguvõsauurimine põlu all, uurimiseks vajalikud arhiivimaterjalid olid kättesaadavad vaid mõne elukutse esindajaile (nt ajaloolastele) kindlal eesmärgil ning nende kasutamise üle peeti ranget arvestust. Sellele vaatamata sai suguvõsa kui pere- ja kogukondliku identiteedi aluse väärtustamine hoo sisse just sellel ajal. Ühelt poolt oli see tingitud ühiskonna suletusest, teisalt sellest, et sõda ja repressioonid olid külvanud kaost peaaegu igas pere- ja sugukonnas. Oli tekkinud praktiline vajadus koguda teavet sugulaste saatuse kohta, pealekasvanud põlvkonnad vajasid teadmisi oma esivanemate kohta. Oluline oli suulise pärimuse talletamine suguvõsa sees ja kokkutulekute pidamine.

Eesti Vabariigi taastamisega tekkis 1990ndatel võimalus otsida sugulasi üle maailma ja kasutada arhiiviallikaid, suguvõsauurimine kerkis avalikkuse huviorbiiti, hoogustus uurimistöö ja genealoogia praktiline edendamine (loengud, kokkutulekud).

5. mail 1990 loodi eelmise seltsi õigusjärglasena Eesti Genealoogia Selts.
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Suguvõsauurimise teadmiste ja oskuste edasiandmiseks on nii suguvõsakeskseid kui ka avalikkusele suunatud võimalusi.

Igasugune genealoogiline uurimistöö algab ühe suguvõsa sees, selle liikmete kohta teadaolevate andmete üleskirjutamisest. Olulisim on koostöö sugulaste vahel, pärimuse kogumine, esivanemate ja sugulaste elupaikade kaardistamine, matmispaikade alalhoidmine.

Koostöö väljundiks ning ühtlasi oluliseks tavaks on kujunenud kokkutulekud. Seltskondliku melu kõrval on neil oluline roll teadmiste edasiandmisel noorematele põlvkondadele, andmete täiendamisel, suulise pärimuse ja esemelise materjali (fotod, dokumendid) kogumisel. Suguvõsaandmete ja pärimuse alalhoimine on olulised nii uurimistöö jätkamiseks kui ka selleks, et püsiks huvi nende vastu.

Väljaspool oma suguvõsa antakse teadmisi edasi kursustel, õpitubades ja sugupuude näitustel. Seda tööd teevad EGeSi vabatahtlikud. Uurimistulemuste jäädvustamiseks ning teadmiste edasiandmiseks annab EGeS välja ajalehte ja aastaraamatut. Vajalikku teavet saab ka seltsi ning selle osakondade kodulehekülgedelt.
Võimalikud ohud
Otsest ohtu suguvõsauurimise kui harrastuse kadumiseks ei ole. Tegevusala on universaalne ja laialt levinud, pakub põnevust ja uusi teadmisi ning sellega saab on üha enam tegeleda kodust lahkumata. Genealoogilist teavet sisaldavate internetiandmestike hulk suureneb pidevalt.
 
Paradoksaalselt on koos andmebaaside kättesaadavuse ning huviliste arvu kasvuga suurenenud ka oht, et teadmistega käiakse lohakalt ümber. Vigast infot sisaldavate uurimuste osakaal kasvab. Andmete hooletu ümberkirjutamine ning nende taasesitamine fakte, allikaid ja viiteid kontrollimata võib viia selleni, et ekslikult liidetakse uurimise käigus ühte suguvõssa erinevate sugukondade liikmeid (eriti perekonnanimede eelsel ajal), et uurimusest selgub, nagu oleksid vanemad surnud juba ammu enne oma laste sündi või nagu oleksid õde-venda omavahel abielus.
 
Suguvõsa sees võib ohtu põhjustada konkreetset suguvõsa uuriva isiku kadumine (surm, terviserike, huvi lahtumine jms), kui sellega kaasneb uurimistöö katkemine või kadumine. Seda aitab ära hoida koostöö suguvõsaliikmete vahel nii uurimise korraldamisel kui tulemuste talletamisel.
 
Elavate suguvõsaliikmete andmete avalikustamisel tuleb lähtuda andmekaitseseadusest ehk küsida neilt selleks luba.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
  • temaatilised loengud
  • suguvõsauurimise kursused Tallinna ja Tartu rahvaülikoolis
  • uurimisoskusi tutvustavad õpitoad ning seminarid valdades, linnades ja külades
  • sugupuude näitused
  • EGeS temaatiline ajaleht Põlvnemislugu (ilmub 1997. aastast) ja Eesti Kodu-uurimise Seltsi, Eesti Muinsuskaitseseltsi ning Eesti Genealoogia Seltsi ühine aastaraamat (2007. aastast alates)
  • suguvõsauurijate uurimistulemustel põhinevad aja- ning koduloolised raamatud (nt Helju Linder „Kaiu talud ja saunad", Rait Talvoja „Lähtru vald Läänemaal", Harri Tuulik „Viki küla ja Mihkli talu ajalugu", Vello Kallandi „Metsla küla läbi sajandite" ning „Metsla talud ja inimesed", Kristjan Luhamets „Kambja kihelkonna ajalugu", Helle Koppel ja Evelin Povel-Puusepp „Vanamõisa vihikud" jpt)
  • suguvõsakokkutulekud
  • suguvõsauurijate foorum internetis (www.isik.ee/foorum)
Lisainfo
Galerii
Eesti Genealoogia Seltsi lipu õnnistamine
Eesti genealoogia Seltsi lipu õnnistamine 2010. a märtsis toimunud aastakoosolekul. Tseremooniat viis läbi Kambja koguduse õpetaja, EGeS Tartu osakonna liige Kristjan Luhamets.
Foto Ivar Mölder 2010
Genealoogile vajalikud teadmised
Genealoogile kasuks tulevate teadmiste stend. Harjumaa muuseumis 2010/2011 talvel toimunud „Lääne-Harju sugupuude" näituse stend. Koostanud Liisi Taimre.
Foto Juhan-Reinhold Povel
Kaire Kochi kõugud Võrumaal
Näituseeksponaat Võrumaa muuseumis 2010. aasta kevadel toimunud näituselt. Koostanud Kaire Koch.
Foto Maimu Hinni, 2010
Pärnu osakonna juubelinäitus
EGeS Pärnu osakond 15 - sugupuude näitus Pärnu muuseumis aprillis 2011.
Foto Anneli Ojatamm 2011
Sugupuude näitus
Vaade Harju-Madise kihelkonna sugupuudele Harjumaa muuseumis 2010/2011 talvel toimunud „Lääne-Harju sugupuude" näitusel. Fotol olevad sugupuud on koostanud (vasakult) Õie Kuusk ning Raivo Maine, paremal suguvõsauurimise allikaid tutvustav stend Harjumaa muuseumilt.
Foto Juhan-Reinhold Povel
EGeS suvepäevade avatseremoonia
Suvepäevade avatseremoonia 7. augustil 2011 Paide Vallimäel.
Fotod Tiiu Saaristi ja Raivo Maine, kujundus Raivo Maine
Bibliograafia
Eesti Kodu-uurimise Selts 2011. Soovitusi suguvõsa- ja perekonnaloo uurijale. Sari „Noored kodu-uurijad“, III osa. Tallinn.

Must, Aadu 2000. Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu: ajalookirjanduse sihtasutus Kleio.

Must, Aadu 2015. Perekonnaloo uurija käsiraamat. Tallinn: kirjastus Hea Lugu.

Vitkin, Voldemar 2001. Suguvõsauurimine: praktiline käsiraamat. Tallinn: kirjastus Valgus.
Internetiallikad
Eestlaste perekonnalugu. Vikerraadio saates "Eesti lugu". - Eestlaste puhul saab keskajal kindlalt rääkida vaid üksikutest perekonnalugudest. Sugupuu-uurija Fred Puss: mõne kohta on õnneks siiski ka väga kaugest ajaloost andmeid. Soontakide suguvõsast. 16.-17. sajandi talu ajalugu. Läti Henriku kroonikas mainitud nimed. Marja Kallasmaa isikunimede uurija. 1582. Liivimaa revisjonid. Pikavere küla. Schmuulid. 1532. Hansukesele vabaduskiri Plettenbergilt. Ajakirjanik Timoteus Grünthal Koguval 1932. Autor ja toimetaja Piret Kriivan.

Eesti Genealoogia Selts - Eesti Genealoogia Seltsi koduleht, mis annab ülevaate seltsi tegevusest, liikmetest, väljaannetest jms, selle kaudu on võimalik edasi pääseda osakondade kodulehetedele.

Eesti Isikuloo Keskus - Fred Pussi artikkel „Millest alustada suguvõsauurimist“.

Virtuaalne uurimissaal (VAU) - Alateema „Suguvõsauurimine“ sisaldab näpunäiteid suguvõsauurimise alustamiseks, erinevate arhiiviallikate tutvustust ning juhiseid nende kasutamiseks.

Eesti Ajalooarhiivi Saaga keskkond - Digiteeritud arhiiviallikad (ajalooarhiiv, Tallinna linnaarhiiv, riigiarhiiv), samuti nipid ja nõuanded keskkonna kasutamiseks, arhiivimaterjalide lugemist hõlbustavad sõnastikud, kasutajate loodud paikkondlikud andmebaasid jm.

AK uudislõik genealoogia näitusest "Viljandimaa rahvas puu otsas". - ETV Aktuaalse Kaamera uudislõik Viljandi muuseumis avatud genealoogia näitusest "Viljandimaa rahvas puu otsas". Reporter Ragnar Kond. Intervjueeritavad Tiina Tafenau, Raja Aardevälja.