Seto kirmas
Koostaja: Maarja Sarv, Õie Sarv (2013)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Kirmas, kirmask
Valdkonnad
KOMBESTIK JA USUND > Aastaringiga seotud teadmised ja tegevused
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED > Esinemine ja etendamine
KEEL JA POEETILINE FOLKLOOR
KOMBESTIK JA USUND
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED > Kunstiline eneseväljendamine
KEEL JA POEETILINE FOLKLOOR > Laulmine ja laululoomine
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED > Musitseerimine
KOMBESTIK JA USUND > Religiooniga seotud teadmised ja tegevused
KOMBESTIK JA USUND > Sotsiaalse rühmaga seotud teadmised ja tegevused
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED > Tantsimine
Kirjeldus
Kirjeldus
Kirmas või kirmask on suvine külapidu, mis on varemalt olnud üle-eestilise levikuga, nüüdseks aga jäänud ainult mõnda Setomaa külla. Kirmaseid peetakse kirikute ja ts´assonate nimipühakute päevadel. Hommikul toimub jumalateenistus, seejärel ollakse omaste haudadel, pärastlõunal aga kogunetakse peoplatsile. Kirmased leiavad aset küll kiriklikel pühadel, kuid sisult on need siiski ilmalikud. Suurimad ja tänase päevani mingil määral elus olevad kirmased on kevadisel jüripäeval, 6. mail Värskas, jaanipäeval, 7. juulil Miikses, päätnitsapäeval, 29. juulil Saatserinnas, paasapäeval, 19. augustil, maarjapäeval, 28. augustil Petseris jt. Tänapäeval on (nii teadmatusest kui teadlikult) hakatud kirmasteks nimetama ka teisi seto pidusid, eelkõige just linnatingimustes korraldatud kokkusaamisi.
 

Nõukogude ajal asetleidnud ühiskondlike ja poliitiliste muutuste (sh linnastumise ja Setomaa külade tühjenemise) tõttu oli kirmaste traditsioon vahepeal praktiliselt katkenud. 1990. aastatest alates on mitmeid kirmaseid taas pidama hakatud, ent nendel käib nüüd tunduvalt vähem inimesi kui varasematel aegadel. Kirmas on kujunenud toredaks kokkusaamise võimaluseks, et koos laulda ja tantsida, vanu laule meenutada ja uusi juurde õppida. Sageli tullakse kirmasele lihtsalt uudistama ja pidu nautima, mitte aga niivõrd ise aktiivselt osalema. Päris palju on neidki, kellel puudub otsene seos seto kultuuriga. Seetõttu on setod kohaletulnute hulgas nii mõnigi kord hoopis vähemuses olnud. Erinevus on muusikagi osas: enam ei tunta suurt vajadust seto laule laulda, seto tantsude kõrval tantsitakse ka teiste Eesti piirkondade omi. Mida aeg edasi, seda vähem on kirmastele tuldud seto riietes. Viimasel ajal on seto rõivastega peol käimine aga taas sagenenud.


Otsest organiseerimist pole kirmastel kunagi olnud, need kulgevad ise. Kirmastel käimine seob setosid tugevamalt varasemate põlvkondade, traditsioonilise aastaringi ja elurütmi, muusika ning Setomaaga.

Ajalooline taust
Sõna kirmas, mõnel pool kirmask, on siinmail juurdunud saksakeelse sõna die Kirchmesse (lühendatult die Kirmes - kirikulaat) kaudu. Setomaal peeti kirmaseid (põhiliselt) kiriku nimepäevadel, neid jätkus terveks suviseks perioodiks - lihavõtetest hilissügiseni. Peaaegu igas külas oli erineval pühapäeval kirmas. See oli noortele tähtsaim kokkusaamise ja suhtlemise koht, kus tantsiti, lauldi, mängiti, tehti nalja jne. „Sääl karate tsõõre, juude ja laulõte, käude kerkoh ja ütstõõsõ puul. Olte kääbäste pääl söögiga ja joogiga'. Kutsute küläliise ja kõkkõ sai." Veel 20. sajandi esimestel kümnenditel, kui seto külaühiskond oli väga paikne ja suletud, oli kirmastel lisaks meelelahutuslikule funktsioonile ka praktilisem väärtus: kokkutulnud said omavahel kaubelda.
 

Vanemate inimeste mälestused, aga ka üleskirjutused, näitavad, et kirmased olid Setomaal väga laialt levinud ja rahvarohked. „Vanast k´auti kirmassõhe, nelli viis kirmat oll kõrraga'." Näiteks veel 1940. aastatel kogunes Obinitsa paasapäevale ligikaudu tuhatkond inimest: tulid kõik, kellel oli selles kandis lähemaid või kaugemaid sugulasi. Ööseks jäädi sugulaste juurde, järgmisel päeval aga mindi naaberkülla Lepä kirmasele. Seega ei tähendanud erinevate pühakute päevadel peetav kirmas, et see oleks toimunud vaid selles paigas, kus oli konkreetsele pühakule pühitsetud kirik, vaid samal päeval peeti kirmaseid ka mujal.


Pika traditsiooni tõttu teati peast, millal ja kus teatud kirmas aset leiab. Kuigi kirmastel ei olnud erilisi reegleid, hoidsid seal toimuvat koos pärimuslikule kultuuriruumile iseloomulikud üldiselt kehtivad normid.


Kirmasele mindi paremates rõivastes ja see oli koht, kus tüdrukud said näidata oma laulu- ja tantsuoskust. Kuni 1930. aastateni tantsisidki kirmastel põhiliselt neiud. 19. sajandi lõpus - 20. sajandi alguses hakati lisaks kargusele ka paaristantse tantsima. 1940. aastateks olidki moodsamad kombed vanad juba kõrvale tõrjunud: tantsiti enam paaristantse, ka segapaaridena, karguste osakaal kahanes. Lisaks lõõtsadele (jarmol) võeti kasutusele ka akordion ja bajaan. 1930. aastatel hakkasid noored üha enam kandma nn eesti riideid, abielunaised olid aga igapäevaselt ikka veel seto rõivastes ja linikuga.

Seosed
Teadmine, nähtus, oskus
Seto leelo
Seto rahvarõivaste kandmine
Pillid ja pillimäng Setomaal
Seto kandlemäng
Tantsimine Setomaal
Seto toidukultuur
Seto keel
Seto Leelopäev
Seto Kuningriigi päev
Seto leelo. Seto polyphonic singing tradition
Asutus/ühendus
Helmekaala'
Kuldatsäuk
Õiõ Seto'
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Kirmaste tähendus aastaringis on säilinud: kindlal päeval ja kindlas kohas kokkutulemine on märgilise tähendusega ja oma olemuselt järjepidevust loov. Tänapäeval osalevad kirmastel üsna erineva taustaga inimesed (nii setod kui ka mitte-setod, nii juhukülalised kui ka kohalikud elanikud). Neil kõigil on aga teatud seos seto kultuuriga (päritolu või konkreetne huvi).
 

Kirmastel käimise kombe säilimine sõltub otseselt kogukonna vajadustest. Kirmased on spontaansed ja vormuvad iga kord erinevalt vastavalt kohaletulnutele, nende tegemistele ning olemisele. Kirmast ei ole võimalik näitlikult või kohustuslikus korras läbi viia, sest siis kaotaks see oma mõtte ja väärtuse. Kirmaste pidamise kommet antakse edasi pere-, kogu- ja tutvusringkondade kaudu. Kirmased on vajalikud just neile, kes kohale tulevad.


Nii mõnedki praegused kirmased jätavad mõnevõrra pingutatud mulje või tunduvad esinemisena. Kuid tänu sellele, et kirmast üldse peetakse, on vähemalt lootust, et see traditsioon püsib.

Võimalikud ohud
Kirmaste pidamise kommet ohustab eelkõige huvi ja vajaduse kadumine ning traditsiooni tundvate ja kandvate setode vähesus. Nii mõnigi kord tuleb kirmasele väga erineva tausta ja huvidega inimesi, kes annavad seal enam tooni kui setod ise. Kaldudes piduliste seas isegi vähemusse jääma, ei saa setod aga kirmase sisu ja kulgu piisavalt mõjutada. Tegu on ühe suurema probleemiga: sageli ei tajuta ega mõisteta, et kohalikku traditsioonilist kultuuri mõjutatakse lihtsalt ka oma kohalolekuga. Võõraste ja külaliste juurdepääsu keelamine on aga mõeldamatu, sest kirmas on olnud avatud, nii nagu seto rahvas on alati olnud külalislahke.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Seoses setode omakultuurilise ja poliitilise aktiivsuse hoogustumisega 1990. aastatel said nii Setomaal kui ka mujal elavad setod tõuke kirmaste taastamiseks. Selle traditsiooni järjepidevuse ja mälu hoidmiseks on püütud nendel päevadel kogunenda ajaloolistele kirmaseplatsidele ja kas või üks seto laul ühiselt laulda. Oluliseks peetakse, et kirmasel oleks vähemalt üks seto lugusid mängiv pillimees ja neid, kes võtaksid eest seto laule. Seto keeles rääkimine ja seto rõivaste kandmine ei ole määrava tähtsusega ega kokkuleppeline või kohustuslik.
 

Viimastel aastatel püütakse Petserimaal Radaja külas ühe kunagise seto talu õuel kujundada uut kokkusaamise kohta. Irboska muuseumile kuuluva talu maadel toimuvale maarjapäeva pealelõunasele festivalile Setomaa Perridõ kokkotulõk koguneb nii venelasi, setosid, eestlasi kui ka muud rahvast. Algusaegadel oli festival laval esinemisega, paaril viimasel aastal on aga proovitud luua kirmase moodi vaba olemist.


Kirmased on aegade jooksul küll palju muutunud, kuid õnneks näeme täna mõningat huvi suurenemist nende pidamise vastu. Nii võetakse ajaloolised kogunemise paigad uuesti kasutusse ja säilitatakse üks (potentsiaalne) väljund seto kultuuri jätkumiseks.

Lisainfo
Galerii
Setu kargus 1913. aastal
Foto: Armas Otto Väisänen
Allikas: Setumaa, Tiirhanna, "Setu kargus" 1913, ERM Fk 350:83/a, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/663367
Värska kirmask 1914. aastal
Foto: Armas Otto Väisanen
Allikas: Verska "Kirmask", "Seto kargus" 1914, ERM Fk 350:105, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/portaal/museaalview/663762
Lepä kirmas 2010. aastal
Foto: Merlin Lõiv
Päätnitsapäeva kirmas 2010. aastal
Foto: Merlin Lõiv
Matuse peal 2011. a paasapäeval Obinitsas
Foto: Aado Lintrop, ERA, DF
Kiriku juures 2011. a paasapäeval Obinitsas
Foto: Aado Lintrop, ERA, DF
Lepä kirmas 2011. aastal
Foto: Aado Lintrop, ERA, DF
Lepä kirmas 2011. aastal
Foto: Aado Lintrop, ERA, DF
Setomaa Perridõ kokkotulõk Radajal 2011. aastal
Foto: Aado Lintrop, ERA, DF
Teised materjalid
Pikem ülevaade kirmastest.
Tekst: Õie ja Maarja Sarv, 2013
Bibliograafia
Käsi, Inge 2011. Vanapärase võru murde sõnaraamat: Rõuge, Vastseliina, Setu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Lõiv, Merlin 2008. Kirmased Setumaal. - Ü. Tamla (toim). Setumaa kogumik 4. Uurimus Setumaa loodusest, ajaloost ja rahvakultuurist. Tallinn: Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, 246-262.

Põldmäe, R.; Viidalepp, R. 1936. Reisipäevik: Setu päevik piltidega. ERA 561/2.1; 507/50.
Internetiallikad
Kirmas - Mall Hiiemäe ülevaade kirmasest. Allikas: Kultuurilaegas, 2009.

Kirmase-hooaeg saab Setomaal peagi hoo sisse - Tänapäeva kirmased Setomaal ja lühike põige ajalukku. Tekst: Merlin Lõiv, Setomaa nr 6, aprill 2008.

Setomaa. Песни земли Сето - Filmitud 2002. a maarjapäeval Petseri Eesti Kooli hoovis. Video: Vladimir Petrov, GTRK Pskov

Jüripäev Värskas - Setod ei nimeta jüripäeva joorkapäiv´aks. Video: Marion Leppik, 2007

Setomaal Laossinnas 2011. a - Kargus kirmasel (näide meeste tantsimisest, kehahoiust, liigutustest). Video: Andres Ots

Setomaal Laossinnas 15.04.2012. a - Lihavõtted: Laossina küla surnuaia vastas asuval platsil kiikumine, munaloomka, tantsimine jm. Video: Andres Ots