Seto rahvarõivaste kandmine
Koostaja: Maarja Sarv, Õie Sarv (2013)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Seto rõiva'
Valdkonnad
KOMBESTIK JA USUND > Inimese eluringiga seotud teadmised ja tegevused
KOMBESTIK JA USUND
KOMBESTIK JA USUND > Kehaga seotud teadmised ja tegevused > Riietumine
KOMBESTIK JA USUND > Sotsiaalse rühmaga seotud teadmised ja tegevused
Kirjeldus
Kirjeldus
Seto rõivad ja nende kandmise komme on läbi aegade olnud märgilise tähendusega setodele endale ja nende visuaalse määratluse aluseks naaberrahvastele. Tänasel päeval rikastab seto rõivastus pigem esinemiskultuuri ja aitab näiteks edendada ka kohalikku turismi. Seto rõivaid kannavadki peamiselt laulukooride ehk lauluparkide liikmed, aga ka käsitöö või seto traditsioonilise köögiga tegelejad ning seto kultuurist huvitatud. Vähemal määral teevad seda ka lihtsalt Setomaalt pärit inimesed, kelle jaoks on nende päritolu tähtis või tähtsaks saanud, kuid kes otseselt laulmise, tantsimise, toiduvalmistamise, käsitöö või teiste seto kultuuri ilmingutega ei tegele. Enamasti näeme seto rõivaid kultuuriüritustel ja suurematel seto kultuuriga seonduvatel rahvakogunemistel Setomaal.
 

Setode rõivastusel on läbi aegade olnud kindel reeglistik: rõivakomplekt näitab selgelt ära kandja vanuse, sotsiaalse ja majandusliku positsiooni ning jutustab tema eluviisist. Kaasajal ei pruugi see aga enam nii olla: sageli ei tunta või ei soovita järgida vanemaid kombeid - kellel, kus ja kuidas sobib ehteid ja rõivaid kanda. Seto rõivas ei ole enam ka üksüheselt piirkonna, rahvuse tunnus, vaid seda kannavad kõik, kes ise soovivad.


Neiu rõivasteks on hamõh (särk), kitasnik (pihikseelik) või sukman (pihikseelik), rüüd (pikkade irdvarrukatega pihikseelik), vüü, põll, kapuda' (sukad), pastlad või saapad, pearätt või vanik ja ehted. Abielus naine kannab peas linikut koos peavööga, millele õues seotakse peale rätt. Pidulikul juhul sõlmitakse liniku peale siidipael või helmine või kuldrätt, kuklale aga lisatakse siidilinte. Pealisrõivaks on räbik, villasärk, pihtokõnõ ja kasukas. Meeste riietuseks on hamõh, vüü, kaadsa' (püksid), kapuda' või jalarätid, saapad, viisud või pastlad, pealmisteks rõivasteks aga räbik, villasärk, härmäk, pihtokõnõ, jedronakampson, kasukas. Kui varemalt kandsid lapsed peamiselt lihtsamaid linaseid rõivaid, siis nüüd püütakse nemadki riietada täiskasvanute eeskujul.


Seto naiste ehted, mida peetakse setode peamiseks sümboliks, on valmistatud hõbedast: suur sõlg, hõbeehted tsaari müntidest (tsäposka': kaalakõrd, rahadsõ', ruublitükü', sangolitsõ' jne), keerdketid (keerokeedi') jm. Särgi rinnaesise ja kaeluse kinnitamiseks on seto mehed kandnud väikseid sõlekesi.

Ajalooline taust
Seto rõivastest saame rääkida peamiselt viimase paari sajandi põhjal, sest varasema kohta on andmeid äärmiselt vähe. Seto naiste riietuse juures võib eristada vanemat ja uuemat kihistust. 19. sajandini kanti valget linast väga pikkade randmetele kurdu aetud varrukatega särki (hamõht) ja valget või sinist pihikseelikut (rüüd), mille käeaugu seljapoolse osa külge olid õmmeldud pikad peenikesed varrukad. Peaaegu rüüdi allääreni ulatuvad varrukad jäeti seljal vöö alla. 19. sajandi lõpus hakati kandma teistsuguse lõikega särki (hamõh), millel sissekootud kirjade asukoht muutus. Lühenenud varrukate otsa õmmeldi kitsas paarisentimeetrine värvel, mis on aja jooksul üha laiemaks läinud. Valge rüüd värviti siniseks, pruunikaks ning isegi mustaks. Aja jooksul muutus ka lõige. Sõltuvalt materjalist öeldi selle kohta kas kitasnik (kodune rõivas) või pidulikum sukman (täisvillane, võis olla ka poekangast). Vanemate valgete rõivaste juures kanti puusapõlle ehk küljerätti. 19. sajandil hakkas seto abielunaiste rinda ehtima suur hõbesõlg.
 

Seto meeste rõivastus on muutunud vähem - peamine ja suurim muudatus oli üleminek omaaegsele linlikule riietusele (kõige jõulisemalt 20. sajandi alguses). Mõnda aega kombineeriti vanamoodi rõivaid uutega, näiteks kanti hammõ peal vesti või pintsakut. Järk-järgult loobusid mehed seto rõivastest aga täielikult.


Traditsioonilises külaühiskonnas oli pea alati kaetud - peakate oli nii meestel, naistel kui ka lastel. Kuni Nõukogude ajani käidi argipäeviti peamiselt kas paljajalu, viiskude või pasteldega. Saapad pandi jalga linna minnes või väga pidulikel puhkudel. Vaesemal rahval aga polnudki tihti saapaid.


20. sajandil on seto rõivaste kandmist mõjutanud linliku kultuuri pealetung ning negatiivsed hoiakud traditsioonilise eluviisi suhtes. Nii heitsid paljud edumeelsed nooremad setod need kõrvale juba 1920.-30. aastatel. Nõukogude ajal oli omakultuuri ja rahvusluse temaatika põlu all, mistõttu oli enamik setosid olude tõttu sunnitud oma kultuuri ilmingute avalikust näitamisest loobuma või neid kiivalt pereringis hoidma. Loomulikult ei saanud siis ka järgnevad põlvkonnad pärimust jõuliselt üle võtta, sest eeskujud olid juba puudulikud või ei olnudki neid.

Seosed
Teadmine, nähtus, oskus
Seto kirmas
Seto leelo
Seto naiste käsitöö
Seto Kuningriigi päev
Seto Leelopäev
Isik
Õie Sarv
Asutus/ühendus
Helmekaala'
Kuldatsäuk
Õiõ Seto'
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Seto naised on aegade jooksul kudunud nii palju rõivakraami, et seda on jätkunud mitmele põlvkonnale. Seto rõivaid on alal hoidnud eelkõige inimesed, kelle jaoks on need seostunud (vana)vanemate ja teiste sugulaste mälestusega või kes on väärtustanud seto kultuuri ja ajalugu üldisemalt. Seto rõivaste kandmise traditsiooni on peamiselt toetanud seto laulukultuur: laulupargid ja traditsioonilised lauluüritused (Leelopäiv al 1977, Seto Kuningriigi Päiv al 1993 jm).
 

Seto rahvarõivaste valmistamine on viimasel aastakümnel hakanud pead tõstma eelkõige vajadusest - vanad esemed on muutunud tarvitamiskõlbmatuks. Nii korraldatakse Setomaal, aga ka mujal, kursusi ja koolitusi, kus õpetatakse erinevaid käsitöövõtteid ja -tehnikaid. Seto traditsioonilist näputööd saab õppida ka Setomaa koolide käsitöötundides. Enim sarnaneb traditsioonilisele õppimisviisile - meistrilt algajale - meetod, mida hakati kasutama 2011. aastal (eestvedaja August Pulsti Õpistu, rahastus Haridusministeeriumilt). Tegu on individuaalõppega, mille raames saab huviline tunnustatud ja kogenud käsitöömeistri juurde õppima ning käsitöövõtteid praktiseerima minna. Seto Käsitüü Kogo (2006) tutvustab seto traditsioonilist käsitööd ja kaasaegsema iseloomuga käsitöö tegijaid ning tegeleb ka müügiga. Traditsioonipõhisema suunaga seto kultuuri ja käsitöö õpetamise ning koolituste ja laagrite korraldamisega tegeleb Seto Kolledži Ühing (1999).

Võimalikud ohud
Seto rahvarõivaste vanamoodi kandmise komme on kindlasti ohus: eelkõige on kadumas tervikliku rõivastuse komplekteerimise oskus ja harjumus. Üks põhjus, miks me ei näe valdavat enamust seto rõivaste kandjaid täna täielikus riietuses, seisneb asjaolus, et täiskomplekti kogumine on üsna vaevarikas: sobilikke esemeid on kas raske leida või on need liiga kallid. Teiseks ei taotlegi paljud alati terviklikkust. Kolmanda põhjusena võib nimetada teadmiste vähesust ja seisukohta, et nendes rõivastes on palav, et riidesse sättimine on aeganõudev või et linikut on ebamugav kanda. Arvatakse ka, et nõnda ei olda piisavalt ilus.
 

Kahjuks on seto kultuuritraditsioonid ja -järjepidevus tänaseks juba nõnda palju nõrgenenud, et teadmised selle kohta, milline peab olema terviklik ning kandja sotsiaalsele positsioonile vastav rõivastus, on puudulikud. Selle olukorra on paljuski põhjustanud traditsiooni hoidvate arvamusliidrite vähesus või puudumine. Samas on just sellisel kogukondlikul kontrollil läbi aegade olnud peamine kultuuri hoidev ja kaitsev roll. Nii oleme jõudnud aega, kus seto rõivastus pole enam vaid kogukonna tunnus ja päritolu näitaja, vaid hoopis omalaadne kostüüm, meelelahutuse osa, millele ei esitata rangeid nõudeid. 

Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Korrektse seto rõivastuse alast teadlikkust on proovitud tõsta mitmete, kuid tundub, et liiga leebete ja üsna väikeste sammudega. Näiteks on viimastel aastatel Seto Kuningriigi ajal korraldatud seto rahvariiete tutvustusi. Samuti püütakse täiustada muuseumides olevat infomaterjali. Juhiseid ja seletusi on jagatud ka ajalehes Setomaa.
 

Väga oluline korrektsuse õpetaja on hea eeskuju. Kahjuks näeb seda aga liialt harva ning ega tihti ei osata seda vähestki tähele panna ja hinnata. Seto rõivaste ja nendega seotud teadmiste hoidmiseks tuleks kujundada hoiak, mis tagaks, et järeleandmisi ei tehta: kantakse kas terviklikku traditsioonilist komplekti või ei tehta seda üldse, st pooliku rõivastusega kodunt välja ei minda.


Viimastel aastatel on entusiastlikumad setod otsustanud kanda aastas ühe nädala jooksul kõikjal seto rõivaid ja kõnelda mistahes asjatoimetuste juures vaid seto keeles. Selle ettevõtmise eesmärk on propageerida seto kultuuri ja levitada arusaama, et see on täisväärtuslik ja kaasaegne. Seejuures väärtustatakse ka seto rõivaid kui igapäevaellu sobivat riietust

Lisainfo
Galerii
Seto saaja´ (pulmad)
Postkaart: erakogu
Seto naised, 2007. aasta Leelopäiv Värskas
Foto: Merlin Lõiv
Seto lapsed, 2007. aasta Leelopäiv Värskas
Foto: Merlin Lõiv
Seto mehed, 2010. aasta mihklipäiv Vabaõhumuuseumis
Foto: Merlin Lõiv
Seto naised, 2010. aasta mihklipäiv Vabaõhumuuseumis
Foto: Merlin Lõiv
Laulupark Tsibihärbläse' 25. sünnipäev
Foto: Merlin Lõiv
Seto naised riietuvad
Foto: Maarja Sarv
Vanemat ja uuemat tüüpi rõivastes naised Seto Kuningriigi päeval
Foto: Merlin Lõiv, 2009
Teised materjalid
Pikem ülevaade seto rõivaste kandmisest.
Tekst: Õie ja Maarja Sarv, 2013
Bibliograafia
Astel, Eevi 1998. Eesti vööd. Tartu: Ilmamaa.

Iva, Sulev (koost) 2002. Võro-eesti synaraamat. Võru-eesti sõnaraamat. Võro Instituudi toimõtisõq 12. Tarto, Võro: Võro Instituut.

Kaal, Helju; Must, Mari; Ross, Eevi (toim) 2005. Kuiss vanal Võromaal eleti. Valimik korrespondentide murdetekste VI. Tallinn: Emakeele Selts.

Kaarma, Melanie; Voolma, Aino 1981. Eesti rahvarõivad. Tallinn: Eesti Raamat.

Karm, Svetlana jt (koost) 2005. Pulmawärk: soome-ugri pulmadega seotud esemed Eesti Rahva Muuseumi kogudest. [Tartu]: Eesti Rahva Muuseum.

Kirme, Kaalu 1986. Eesti sõled. Tallinn: Kunst.

Kirme, Kaalu 2002. Eesti rahvapärased ehted: 13. sajand - 20. sajandi algus. [Tallinn]: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Käsi, Inge (koost) 2011. Vanapärase võru murde sõnaraamat: Rõuge, Vastseliina, Setu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Manninen, Ilmari 2009. Eesti rahvariiete ajalugu. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.

Mikumets, Priidu 2004. Setude meesterõivastuse arengust 20. sajandil. – M. Aun, A. Jürgenson (koost). Setumaa kogumik 2. Uurimusi Setumaa arheoloogiast, rahvakultuurist, rahvaluulest, ajaloost ja geograafiast. Tallinn: Ajaloo Instituut ja MTÜ Arheoloogiakeskus, 103-122.

Moora, Harri jt (toim) 1957. Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Nutov, Mirjam 2012. Kinnas ja selle funktsioon Värska ning Obinitsa piirkonnas Setumaal. – M. Aun, M. Lõiv (koost). Setumaa kogumik 5. Uurimusi Setumaa loodusest, ajaloost ja rahvakultuurist. Seto Instituut SA, 294-327.

Paltser, Ülle 2011. Seto lavvaguvüü’. Seto kõlavööd. Tartu: Seto Käsitüü Kogo.

Paltser, Ülle 2012. Seto kõlavöödest kuduja pilguga. – M. Aun, M. Lõiv (koost). Setumaa kogumik 5. Uurimusi Setumaa loodusest, ajaloost ja rahvakultuurist. Seto Instituut SA, 332-343.

Piho, Mare 2000. Punane ja valge. Setud. Värv ja kultuur: [näituse kataloog: ERMi näitusemajas 14.03.-07.05.2000]. [Tartu]: Eesti Rahva Muuseum.

Piho, Mare 2003. Setude ehted 17.-19. sajandil. – M. Aun (koost). Setumaa kogumik 1. Uurimusi Setumaa arheloogiast, numismaatikast, etnoloogiast ja ajaloost. Tallinn: Ajaloo Instituut ja SA Setu Kultuuri Fond, 183-209.

Riitsaar, Raili 2012. Seto tikand. [Obinitsa (Võrumaa)]: Järveääre.
Internetiallikad
Eesti ja Setumaa: Setu rahvarõivad - Lühike ülevaade seto rõivastest.

Meri ja Eestimaa: Rahvarõivad. - Ülevaade seto rõivastest ja värvikasutusest.

Eesti rahvarõivad. Setu mees - Sirje Ots tutvustatab seto meeste rõivaid, Tartu Rahvarõivaste Valmistajate Kooli lõputöö 2009. aastal.

Setu pits - Ülevaade seto heegelpitsist ühes värvide ning märkide seletusega. Autor: Tuuliki Vuks, Tartu Kutsehariduskeskus