Seto kandlemäng
Koostaja: Maarja Sarv, Õie Sarv (2013)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Seto helühannaga kannõl
Valdkonnad
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED
KOMBESTIK JA USUND
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED > Musitseerimine
KOMBESTIK JA USUND > Sotsiaalse rühmaga seotud teadmised ja tegevused
Kirjeldus
Kirjeldus
Labaga kannel on oluliselt mõjutanud setode muusikalise identiteedi kujunemist. Tänapäeval mängivad seda aga vaid vähesed ning veelgi vähem on neid, kes mõistavad seda teha vanamoeliselt: üks käsi lööb keeli, teine katab. 
 

Seto kandlemänguga tegelevad erineva taustaga huvilised, kes on selle pilli juurde jõudnud kas juhuslikult või teadlikult. Nende hulgas on nii seto kui ka muu päritoluga inimesi. Seto labaga kandlel pilliõpet alustavate laste ja noorte jaoks on see instrument oma lihtsa käsitsemise tõttu sageli hüppelavaks seto muusikakultuuri või teiste mänguriistade juurde. Olenevalt õpetajast või juhendajast õpivad nad teatud määral ka seto kandle mängutehnikat ja lugusid. Kahjuks on see huvi aga liigagi tihti vaid ajutine: seto kandlemäng ei paelu paljusid, kuna see võib tunduda kõlaliselt üheülbalisena või on tehniliselt arusaamatu. Tihti on lastel ja noortel seto mängutehnika õppimisest loobumise taga ka asjaolu, et nende sõrmed ei ulatu keeli katma. Vahel ei suuda juhendajad õpilasi aga ka piisavalt innustada, sest nende nägemused ja eeskujud on liialt erinevad. Kuni seto kandlemäng pole piisavalt populaarne, ei ole see ka noorte silmis perspektiivne.


Praegu mängitakse seto kannelt tõenäoliselt peamiselt kodudes või vaiksemas õhkkonnas. Samas võib seda siiski kuulda ka suurematel üritusel ning festivalidel. Oma vaikse kõla ja personaalse olemuse tõttu on see pill sobinud peamiselt väiksema seltskonna tantsupilliks, uuemal ajal aga pigem individuaalseks mänguks ja eneseväljenduseks. Teiste seas on ka üksikuid mängijaid, kes on pühendanud end eelkõige seto kandle mängutehnika tundmaõppimisele.


Kui varem oli kandlemäng peamiselt seto meeste pärusmaa, siis tänapäeval näeme seda pilli sõrmitsemas eeskätt naisi ja tüdrukuid, kuna kannelt ei peeta kas piisavalt mehiseks või leitakse, et see on tehniliste võimaluste poolest igav. Niisamuti on vanad seto pillid valmistatud (teadaolevalt) eranditult meeste poolt, tänasel päeval aga teevad neid tihti naised. Nii kandlemängu kui ka pillitegemise huvi levib peamiselt tuttavate ja sõprade eeskujul. 

Ajalooline taust
Labaga väikekannel on teadaolevalt üks Setomaa vanimaid muusikariistu. Säilinud kannelde põhjal saab öelda, et need on olnud 6-9, suhteliselt laiade vahedega paiknevate keelte ning ühest puust tahutud kõla parandava labaga (helühand). Sarnaseid pille on mänginud mitmed läänemeresoome ja balti, aga ka loodevene rahvad. Seto kandled on üksteisest üsna palju erinenud, kuna iga mees tegi oma pilli sellest materjalist, mis tal parasjagu käepärast oli, ja just selliselt, nagu talle meeldis või välja kukkus.
 

Seto kannel erineb eesti väikekandlest lisaks vormile ka mängutehnika poolest: ühe käega kaetakse hetkel mittevajalikud keeled, teisega aga lüüakse lahtised keeled korraga helisema. Selline vahetamine toimub väga kiirelt ja rütmiliselt. Sarnaselt mängivad kandleid (ja muid sedalaadi pille) mitmed teisedki soomeugri rahvad, aga ka näiteks leedulased. Mängutehnilised erinevused ongi ehk kõige suuremad just võrreldes eesti ja soome väikekanneldega. Ent siin tuleb lisada, et viimatinimetatud pillide mänguvõtted on paljuski uuemal ajal - 20. sajandi teisel poolel - teadlikult väljatöötatud, sest kahjuks pole täpselt teada, kuidas Eestis ja Soomes väikekandleid traditsiooniliselt mängiti. Seega toetub seto ja eesti ning soome kandlemängu tehnikate vastandamine pigem praeguse aja praktikale.


Juba esimesel Eesti iseseisvusperioodil oli kandlemäng Setomaal teiste pillide varju jäämas: kannelt võis kuulda harvem või mängiti seda pigem intiimsemas keskkonnas. Nõukogude ajal jäi seda veelgi vähemaks, õigemini kadus see pea täielikult. Nüüd, 21. sajandi alguses, on seto väikekannel taas nii setode kui ka muu kandi rahvamuusikute teadvusesse tõusnud. Seto lugusid mängitakse teistelgi kandletüüpidel. Õnneks on tasapisi üha enam levima hakanud ka teadmised seto kandlemängu eripärade kohta. Siiski on seda teed tarvis veel pikalt minna, et jõuda punkti, kus muusikud vanamoodi seto kandlemängu tõepoolest vabalt valdaks ja mõistaks mängida nii, et tantsulood ka reaalselt setopärase tantsustiiliga ühtiks.

Seosed
Teadmine, nähtus, oskus
Tantsimine Setomaal
Pillid ja pillimäng Setomaal
Seto kirmas
Seto Kuningriigi päev
Isik
Õie Sarv
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Tänapäeval peab iga huviline suurt põhjalikkust ja püüdlikkust üles näitama, et säilinud infokildude põhjal endistele mängutraditsioonidele (ja setopärasele stiilile) lähedale jõuda. Isegi pillimängijate kuulmisoskus, mis tuleneb otseselt muusikalisest haridusest ja meie muusikamaailma kõladest, on tolleaegsest suuresti erinev.
 

Seto väikekandle mängimist on õpetatud ja juhendatud mitmetes laagrites Setomaal (kandlelaagrid Obinitsas ja Kiioval, Rikka Ivvani laager), mõneti ka mujal Eestis, ning muusikakoolides, kuid õpetuse tase ja sisu on olnud vägagi varieeruv. Põhjused peituvad ühelt poolt õpetajate ja juhendajate erinevas taustas ja oskustes, teisalt aga ka õpilaste huvis ning võimes traditsiooniliste mänguvõtete ja repertuaari alast infot vastu võtta. Seto kandlemängu tulevik sõltub sellest, kas huvilised oskavad ja tahavad leida asjakohaseid õpetajaid ja eeskujusid ning kas nad on piisavalt motiveeritud, et pillimängu praktiseerimises ja õpingutes süvitsi minna.

Võimalikud ohud
Peamine oht seisneb seto kandlemängu omanäolisuse - mitte ainult repertuaari ja instrumendi välimuse, vaid ka mängu tempo, rütmika, kõla, tunnetuse, esitamisviisi - võimalikus kadumises. Üheks põhjuseks on mängijate vähene huvi traditsioonide nüansirikkuste tundma õppimise vastu. Tihti arvatakse, et teatakse juba piisavalt, ning ei tajuta võimalikku arenguruumi. Teiseks ei osata otsida või valida häid eeskujusid ja asjatundlikke õpetajaid.
 
Seetõttu liigub üha rohkem ja rohkem mängijaid vanapärasest stiilist ning tehnikast kaugemale. Võib juhtuda, et peagi muutub ja teiseneb seto muusika helikeel nii jõudsalt kaasaegse suunas, et ei osata enam algupärast ja traditsioonilist ära tunda ega ka defineerida. Suure tõenäosusega ei hoita seda tehes enam seto labaga kandle mängutraditsiooni, vaid luuakse hoopis ühtlustunud, piirkondlike tunnusteta maailmamuusikat (erinevate piirkondade, ajastute ja muusikute nägemuste segu), mis ei esinda enam kohalikke eripärasid.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Mitmed järjekindlalt (2003. aastast alates) korraldatud seto väikekannelde valmistamise laagrid on loonud eelduse, et huvilised üldse saaksid seto tüüpi pillidel mängimist alustada. Laager oleks ka ideaalne koht traditsioonide kinnistamiseks meistrilt õpilasele meetodil, ent kahjuks on huvi seto kandlemängu süüvimise vastu üsna leige. 
 
Üheks seto kandle tutvustajaks laiemale ringkonnale on olnud Seto Kuningriik: 2005. aastast alates on valitud parimat kandlemängijat. Kuningriigi päeval toimuva võistumängimise hindamiskriteeriumid ja üldine taust on aga erinevate korraldajate ning nägemuste tõttu igal aastal isesugused. Nõnda kuulutatakse kuninga kandlemängijaks (kandlõlüüjäs) vägagi erinevate võimete ja teadmistepagasiga pillimehi. Seega on taolisel võistlusel küll seto kannelt ära märkiv väärtus, kuid kandlemängu traditsioonide autentsusele ja arengule see alati otseselt ei panusta. Hoopis vastupidi: see võib tuua eeskujuks mittetraditsioonilisi mänguvõtteid, kõlasid ja repertuaari.


Lisainfo
Galerii
Feodori Ivvo teeb kannelt 1913
Foto: Armas Otto Väisänen
Allikas: Setumaa, Meremägi, Feodori Ivvo teeb kannelt 1913, ERM Fk 350:131, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/664136
Õie Sarv seto kannelt tegemas
Seto kandlelaager Obinitsas.
Foto: Elo Liiv, 2006
Marit paneb kandlele keeli peale
Seto Kolledži Ühingu korraldatud kandlelaager 2008. aastal Obinitsas. 
Foto: erakogu
Seto Kolledži Ühingu korraldatud kandlelaagrist osavõtjad 2010. aastal Kiioval
Foto: erakogu
Marika Ahven ja Tuule Kann 2011. aasta maarjapäeval Radajal seto labaga kannelt mängimas
Foto: Aado Lintrop
Audio
Ülle Paltser Seto Kuningriigi kandlelüüja võistlusel 2011. aastal.
Allikas: erakogu
Teised materjalid
Pikem ülevaade seto kandlemängust.
Tekst: Õie ja Maarja Sarv, 2013
Bibliograafia
Sarv, Õie 2012. Seto kannel täna. – M. Aun, M. Lõiv (koost). Setumaa kogumik 5, Uurimusi Setumaa loodusest, ajaloost ja rahvakultuurist. Seto Instituut SA, 345-356.

Sarvõ Õiõ 2009. Kannõl om katsa keelega’. – Vello Jüriöö (koost). Seto lugõmik. Palakõsõ seto keeleh. [Obinitsa]: Setomaa Valdade Liit, 67-77.

Suurlaht, Helle 2005. Väikekannelde meisterdamise taaselustamine folklooriliikumise kontekstis 20.-21. sajandi vahetusel. Diplomitöö. Viljandi: Viljandi Kultuuriakadeemia.

Tampere, Herbert 1975. Eesti rahvapillid ja rahvatantsud. Tallinn: Eesti Raamat.

Tõnurist, Igor 1977. Kannel Vepsamaast Setumaani. – I. Rüütel (koost ja toim). Soome-ugri rahvaste muusikapärandist: uurimusi. Tallinn: Eesti Raamat, 149-182.

Tõnurist, Igor 1987. Eesti ja Pihkvamaa etnomuusikalised suhted (rahvapillid). – H. Ahven (toim). Lähedalt ja kaugelt. Emakeele Seltsi Aastaraamat 31. Tallinn: Eesti Raamat, 98-107.

Tõnurist, Igor 2008. Labaga kannel ehk labaga setu kannel. – I. Tõnurist (koost ja toim). Eesti rahvapille. Tallinn; Viljandi: Ajakirjade Kirjastus, 75-76.

Udras, Milja 2010. Setu kandle noodikogu. Võru: [Udras].

Valk, Katrin 2005. Labaga kannel Setumaal 20. sajandi algul: mängutraditsiooni ja pillilugude analüüs. Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool.

Valk, Katrin 2006. Labaga kannel Setumaal: mängutraditsiooni muusikaline analüüs. – Linna-alused. Pro folkloristica XIII. Tartu: [Eesti Kirjandusmuuseum], 172-193.
Internetiallikad
Setude grupipilt - Allikas: EAA.2111.1.15400.3

Esineb seto kandlemängija Ivan Jürisaar, raadiosaate 1. osa - Mängib ja räägib seto kandlemängija Ivan Jürisaar (sünd 1890), küsitleb Igor Tõnurist. Eesti Raadio, 1975.

Esineb seto kandlemängija Ivan Jürisaar, raadiosaate 2. osa - Mängib ja räägib seto kandlemängija Ivan Jürisaar (sünd 1890), küsitleb Igor Tõnurist. Eesti Raadio, 1975.

Kuidas hinnata vana kandle väärtust - Kristjan Raba ja Roland Suitsu ülevaade kandle materjalist, keeltest, legendidest.

Labaga kannel Setumaal 20. sajandi algul: mängutraditsiooni ja pillilugude analüüs - 2005. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud bakalaureusetöös analüüsib Katrin Valk 20. sajandi algusest pärit kandlelugude helisalvestusi.

Väikekannel - Leanne Barbo ja Kati Soone ülevaade väikekanneldest.