Pillid ja pillimäng Setomaal
Koostaja: Maarja Sarv, Õie Sarv (2013)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Pilli' ja pillimängminõ Setomaal
Valdkonnad
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED
KOMBESTIK JA USUND
AJAVIITELISED JA MÄNGULISED TEGEVUSED > Musitseerimine
KOMBESTIK JA USUND > Sotsiaalse rühmaga seotud teadmised ja tegevused
Kirjeldus
Kirjeldus
Pillimängul ja muusikal on seto kultuuris oluline koht - tantsimist peetakse Setomaal ja setode kokkusaamistel iseenesestmõistetavaks. Seega on loomulik, et igale suuremale või pidusemale üritusele kutsutakse ka mõni pillimees. Samas aga ei ole seto lugude oskajaid kuigi palju, veelgi vähem on põhjalikult traditsioone tundvaid ja vanu mänguvõtteid valdavaid pillimehi.
 

Tänapäeval puutuvad seto (pilli)muusikaga kokku eeskätt kultuuriteadlikumad inimesed. Enamasti mängitakse lõõtsalisi, eelkõige karmoškat. Peamiseks põhjuseks on mugavus: seda on kerge kaasas kanda, pilli pole tarvis häälestada, heli on küllalt tugev ning mängimine lihtne. Mingil määral on populaarsust kogumas ka seto väikekannel, kuid seda pigem vaiksemas olustikus ning vaid haruharva tantsuks. Viiulit, eriti selliselt nagu aastakümneid tagasi, tänasel päeval aga enam ei kuulegi. Niisamuti on äärmiselt väheseks jäänud vanamoodi lõõtsamängu. Kuid just viiul ja lõõts ongi olnud põhilised instrumendid seto pillimuusika kujunemisel selliseks, nagu seda täna tunneme. Seetõttu oleks oluline püüelda mitte ainult seto tantsulugude ja tantsude säilitamise, vaid kompleksselt traditsiooniliste pillide ja nüansirikkama mängustiili poole ning laiendada repertuaari vanemate lugudega.


Kuni 20. sajandi keskpaigani oli Setomaal kombeks, et pilli mängisid mehed, tantsisid peamiselt aga naised. Täna sellist vahet enam ei tehta. See on kaasa toonud palju muutusi nii tantsimises kui ka musitseerimises, näiteks mänguvõtetes, stiilis ja instrumentide valikus. Tantsudest eelistatakse paaristantse, mis mõjutab suuresti ka pillimeeste repertuaari.


Suur osa Eesti rahvamuusikutest on seto lugudega mingil määral tuttavad. Enamik neist ei tegele sellega aga süstemaatiliselt ega pane ka rõhku vanale mängustiilile ja traditsioonilisusele. Vaatamata erinevale taustale ja tasemele, on seto muusika neile siiski oluline - see kas seostub päritoluga, meeldib kõla poolest või tagab teatud lisateenistuse. Puhtalt traditsioonilist repertuaari endisaegsel moel mängivaid seto pillimehi on aga vaid mõni üksik.

Ajalooline taust
Traditsioonilises külaühiskonnas oli pillimäng setode igapäevaelu osa. Kevadtalvise paastu ajal aga muusikariistad vaikisid, samuti oli keelatud tantsimine ja laulmine. Nüüdsel ajal sellest eriti kinni ei peeta, sest õigeusk ei mängi seto kultuuris enam nõnda suurt rolli.
 

Teadaolevalt on vanimateks Setomaal kasutusel olnud muusikariistadeks erinevad puhkpillid ja viled ning kannel. N-ö väikekandle-tüüpi, 6-9 keelega kannel, millel on kõlalaba ehk helühand, sobis hästi tantsupilliks - enamasti karguse saateks. Labaga kannel oli aktiivsemalt kasutusel 20. sajandi algupooleni, mil Setomaal hakati mängima tsitri-tüüpi eesti kannelt. Sellega seoses muutus ka pillimeeste mängustiil ning levisid uued lood.


Umbes 19. sajandi keskel jõudis Setomaale viiul (kiik, kiigapill). Nii viiuli kui ka kandle mängimist kutsuti Setomaal lüüminõ (löömine), kuna see seisnes sõrmedega üle keelte löömises. Viiuli laialdasem levik jäi aega, mil vanemat tüüpi variatsioonirikkad tantsulood olid sama populaarsed või veel enamgi levinud kui mujalt sisse tulnud paaristantsude meloodiad. Viiulimängijad võtsidki mitmehäälse kandlemängu kõla üle ja kohandasid selle viiuli tehniliste võimalustega.


19. sajandi lõpus hakati Setomaal mängima lõõtspilli, mis oli sel ajal väga kallis instrument. Valdavalt kasutati Peterburis valmistatud liblik-tüüpi lõõtsasid, mis olid sügava tämbri ja paljude tehniliste võimalustega. Näiteks sai neil esitada minoorseid lugusid - see sobis hästi nii kohaliku kui ka mujalt sisse tuleva repertuaariga. Uus tugevam kõla tõrjus vaiksema heliga kandle ja viiuli peagi aga tagaplaanile. Tasapisi ilmusid libliklõõtsa kõrvale ka bajaan, akordion ja karmoška, mis on tänaseks seto lõõtsamängu traditsiooni peaaegu unustuse hõlma lükanud.

Seosed
Teadmine, nähtus, oskus
Tantsimine Setomaal
Seto kirmas
Seto kandlemäng
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Läbi aegade on Setomaal pillimängutraditsioonid (ka tunnetus, rütmika, tempo, stiil) edasi kandunud otse teistelt (kogenumatelt) mängijatelt õppimise teel. Alles 20. sajandil, mõnel juhul ka juba 19. sajandi lõpus, on seda õpitud mõnes koolis.
 

Seto pillimehi on vähe, kogenud ja hea traditsioonitunnetusega mängijaid kohtab aga veelgi harvem. Seetõttu on huvilised tihti sunnitud õppima eeskujude järgi, mis ei põhine enam vaid endisaegsetel traditsioonidel või on domineerivalt võõrapäraste mõjutustega. Samas on seto tantsumuusika üsna omapärase kõlaga ja nii tuntakse selle vastu jätkuvalt huvi.


Hea oleks, kui traditsioonid leviksid endist viisi tugevatelt mängijatelt noorematele ja algajatele. Ent vaid üksikud rahvamuusikud valdavad traditsisioonilist mängustiili ja tunnetust suurepäraselt. Nendeni noored või vähemkogenud õppijad aga tihti ei jõua: kas ei oska neid leida või ei toeta vanamoodi muusika noorte eesmärke. Kõnealust traditsiooni nõrgendab märgatavalt ka teadmatus, et pillimängu või -lugude õppimisel saaks püüelda põhjalikuma ja autentsema stiili poole. 

Võimalikud ohud
Suurim oht seto pillimängutraditsioonide püsimisele on pinnapealsus ja liialt kergekäeline muusika ning mängutehnika kaasajastamine. Sellel on kaks põhjust. Esiteks ei teata, et traditsioonilisel pillimängul on tunduvalt enam nüansse ja omadusi, kui esmapilgul paistab. Teiseks püüdlevad tänased pillimehed liigagi tihti lavaliste nõudmiste ja muusika sihipärase kaasajastamise ning huvitavamaks tegemise poole. Selline teadlik uuendamine või lavalisemaks muutmine nõrgendab aga traditsioonide jätkusuutlikkust. 
 

Praegused õpetamismeetodid põhinevadki ennekõike uuendustel ja seadmisel, kuid ka teistest traditsioonidest pärit tehnilistel võtetel. See aga viib seto pillimängu selle traditsioonilisest olemusest kaugemale. Seejuures on oluline mõista, et uuendused, iga pillimehe ja piirkonna stiil ning improvisatsioon, ei ole iseenesest halvad, vaid on enamasti elujõulise pärimuskultuuri osa. Kuid selleks, et traditsioonid säiliks muudatuste valguses pärimuslikuna, peaksid uuendused jääma minimaalseks - neid ei tohiks korraga liialt palju sisse tuua. Samuti peaksid nad konkreetse kultuuri seniste väärtushinnangutega kindlasti kokku sobima. Kaasaegsed pillimehed aga sellele tihtipeale ei mõtle, kuna asjakohane õpetus ja debatt praktiliselt puudub. Seetõttu muutuvad kirjeldatud probleemid aja jooksul üha tõsisemaks.

Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Seto pillimängu tutvustamiseks on korraldatud mitmeid laagreid ja kursusi. Käima on läinud otse vanadelt meistritelt õppimise programm (meistrilt sellile), mis väärtustab pillimängu omandamist endisaegsel moel. Põhiline, mis antud traditsiooni säilimise heaks on tehtud, ongi mänguvõtete õpetamine ja õppimine. Abi on olnud ka vanade arhiivilindistuste kuulamisest ja nende eeskujul repertuaari täiendamisest. Samuti käiakse viimasel ajal üha enam muuseumides vanade pillidega tutvumas ning valmistatakse nende eeskujul uusi (eelkõige labaga kandleid).
Lisainfo
Galerii
Peterburi-tüüpi lõõts ehk libliklõõts
Allikas: lõõtspill, ERM B 138:48, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/617314
Seto labaga kannel (kannõl)
Allikas: kannel, ERM 10869, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/563607 
Nikolai Kõiv Seto Kuningriigi päeval Meremäel Peterburi ehk libliklõõtsa mängimas
Foto: Merlin Lõiv, 2007
Pillimängijad Saatses
Foto: Merlin Lõiv, 2009
Karmoškamängijad maarjapäeval Radajal
Foto: Merlin Lõiv, 2009
Pillimängijad päätnitsapäeva kirmasel Saatses
Foto: Merlin Lõiv, 2010
Audio
Aleksei Oroperv mängib seto lõõtsal kargust.
Allikas: erakogu

Ülle Paltser Seto Kuningriigi kandlelüüja võistlusel 2011. aastal.
Allikas: erakogu

Nikolai Kõiv Seto Kuningriigil 2011. a seto lõõtsal karguse võistluse taustaks.
Allikas: erakogu
Teised materjalid
Pikem ülevaade seto pillidest ja pillimängust.
Teksti: Õie ja Maarja Sarv, 2013
Bibliograafia
Tampere, Herbert 1975. Eesti rahvapillid ja rahvatantsud. Tallinn: Eesti Raamat.

Tõnurist, Igor 1996. Pillid ja pillimäng eesti külaelus. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.

Tõnurist, Igor (koost ja toim) 2008. Eesti rahvapille. Tallinn; Viljandi: Ajakirjade Kirjastus.
Internetiallikad
Väikekannel - Leanne Barbo ja Kati Soone ülevaade väikekanneldest.

Kalju Tero – pillimees, isa ja kodukandi patrioot 21.11.1932 - 31.12.2011 - Galina Viskar meenutab seto lõõtsamängijat Kalju Tero. Setomaa nr 5, 22. aprill 2012.

Labaga kannel Setumaal 20. sajandi algul: mängutraditsiooni ja pillilugude analüüs - 2005. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud bakalaureusetöös analüüsib Katrin Valk 20. sajandi algusest pärit kandlelugude helisalvestusi.