Talurahvas kudus minevikus oma kindad tihedalt peentel varrastel parimast oskuslikult (potisinine, kübaramust, ka aniliinvärvid) värvitud ja valgest lõngast. Nii saadi kulumisele vastupidav, kestev, soe ja esinduslik käekate. Kudumisele kulus palju aega.
Kihelkondlikud kindad olid traditsioonilise kujundusega. Tehnoloogiliste võtete ja sageli ka kasutatud värvide põhjal saab kudumiskohta lokaliseerida. Suure-Jaani kindad kooti Põhja-Viljandimaal levinud võttestikuga. Labakinnastel olid suured geomeetrilised motiivid, mille asetusel ja seostamisel väljakujunenud tavad. Kindavarred olid lühikesed, neisse kooti kuni kolm rida keerukordi, soonikkoe variante, kirjatud pindu. Pöidlakiri valiti väiksem. Sõrmkindad tulid moodi XIX sajandi teisel poolel, nende kujunduses on kihelkondlik äratuntavus juba nõrgem. Suure-Jaani sõrmkinnastel leidub ühisjooni Pärnumaa ja ülejäänud Viljandimaa kinnastega, seda nii värvide kui kasutatud kirjade osas. Valgeid koekirjalisi kirikukindaid kanti samuti üldiselt. XX sajandi künnisel ilmusid kinnastele õied, lehed ja väädid ehk taimornamentika nagu mujalgi Eestis.
XIX sajandi talutütar õppis kuduma enne kümneaastaseks saamist ja sealtpeale kudus igal aastal kuni kümneid paare kindaid - igale pereliikmele 4-5 paari talve kohta.
Kinnastel oli palju märgilisi tähendusi seoses inimelu üleminekuriitustega, eriti pulmade ja matusega. Kõige peenemad ja nõudlikumad kindad kooti pulmadeks. Värvierinevusi ei ole - peiu võis pulmas kanda vägagi värvikaid käekatteid. Kinnastega seostati endeid. Näiteks on Suure-Jaani kihelkonnast üles kirjutatud hoiatus: kui lööd kindaga, kaob lambaõnn.
Traditsioonilisi Suure-Jaani lastekindaid ei ole säilinud. Samas ütleb muuseumikogus oleva kinda suurus kandja kohta vähe: teada on, et ülisuured kirikindad tõmmati suure külmaga ühe-kahe lihtsama paari peale.
XX sajandi alguses teisenes kinda kuju (pikenes vars), pind muutus lõdvemaks, lõng ja vardad jämedamaks. Kudumistempo tõusis, kihelkondlik äratuntavus taandus. Põhjusi: elulaadi muutused, kus tööstus asus käsitöö asemele, lõng koos lõngavärvidega odavnes, asuti linnadesse ja hakati kandma linlikke rõivaid. Moetööstuse mõjuvõim suurenes ajakirjade ja mustrilehtede levides. Kindakudumise tava jätkus, ent sootuks muutunud kujul.