Lihula lilltikand
Koostaja: Urve Selberg (2017)
Nimetus kohalikus keeles, murdes või slängis
Roosimine
Valdkonnad
KÄSITÖÖ
KÄSITÖÖ > Rõivaste ja tekstiilide kaunistamine
Maakond
Lääne maakond
Linn / vald
Lihula
Kirjeldus
Kirjeldus
Lihula lilltikand on lopsakas ja värvikirev madalpistetikand, mida tikitakse enamasti punasele villasele kangale.

Kaasajal kohtab Lihula lilltikandit ennekõike rahvarõivastel. Paljud rahvamuusikakollektiivid üle kogu Eesti kannavad laulu- ja tantsupidudel Lihula rahvarõivaid. Rahvarõivaid tikivad meistrid nii Lihulas kui ka mujal Eestis.

Säravpunaseid peenvillaseid seelikuid ehivad madalpistes tikitud lillemotiivid. Õhematel kangastel kasutatakse peenvillaseid lõngu, tekid tikitakse paksemale villasele kangale villase lõngaga.
Lihula tikand ilmestab sisustustekstiile: tekke, diivanipatju jpm. Lisaks sellele on tikand jõudnud ka tänapäevastele rõivastele ning aksessuaaridele. Tikandiga kaunistatakse kleite, pluuse, seelikuid, mantleid, kotte, vöösid, kindaid, isegi mänguasju.

Lihula tekkide motiivistik on rikkalik ja värvikirev, kuid võrreldes Muhu tikandiga nõtkem ja hõredam. Lääne-Eesti tekkidel paiknevad suuremad lillekimbud enamasti sümmeetriliselt nurkades, väiksemad külgedel, moodustades tekile liigendatud raamistuse. Keskväljal diagonaalide lõikepunktis on tavaliselt monogramm või aastaarv, mida kaunistab kimbuke või ümbritseb lillepärg. Õied on koondunud lopsakatesse segalillekimpudesse või pärgadesse. Kimbud on seotud paelaga või asetatud potti, vaasi või korvi. Tundmatuõieliste, fantaasiarikaste lillemotiivide kõrval on eriti armastatud kibuvitste, rooside, pojengide, murtudsüdamete, karikakarde, meelespealillede, maikellukeste, kadaka- ja kuuseokste motiivid. (Vunder, 1992) Õied tikitakse madal-, harvemini mähkpistes, varred varspistes. Kasutatakse veel ahel-, linnusilma-, aed- ja sõlmpistet. Värvikäsitluses torkab silma tugev kontrastsus, eredus ja eriline julgus värvitoonide sobitamisel. Nii üldine värvipilt kui ka värvilõngade sobitamine põhitooniga on nüansirikas ja huvitav. Teki servad on palistatud käsitsi või masinaga. Kaunistuseks on kasutatud aed-, ahel-, sämp-, sõlm- või varspistes raamistust, laisalõnga, keerutatud nööri, aga ka heegelmotiividest pitsi või lapilist tuniisipitsi.

Tänapäeval loovad meistrid enamasti uusi kompositsioone, kasutades lemmikmotiive vanadelt tekkidelt. Lihula taidluskollektiivid kannavad uhkusega enda valmistatud rahvarõivaid.
Ajalooline taust
19. sajandi viimastel kümnenditel moeasjaks saanud lilltikandiga sõidu- ja vooditekid moodustavad ühe silmapaistvama osa eesti rahvakunstist. Uudne tikkimislaad, mida rahvasuus nimetati roosimiseks, sai alguse Lihulast ja selle ümbruskonna küladest. (Mandel, Vaab: 2009) Lihula mõjupiirkonda kuulusid peale Läänemaa mõnevõrra ka Põhja-Pärnumaa ja Lääne-Harjumaa, samuti Muhu. (Vunder: 1992) Lihula tikand mõjutas Muhu tikandit, kuna 20. sajandi algusaastatel käisid Muhu vallalised noored naised Läänemaal ja Pärnus tööl ning tutvuti ka kohaliku käsitööga.

Juba 19. saj lõpul saab Läänemaa keskosa kihelkondade moevärviks punane. See nn Lihula punane pidi olema hästi ere, „mida säredam, seda parem". (Vunder: 1992)

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses valitseb Lääne-Eesti lilltikandis naivistlik laad. Sageli on lillede sekka tikitud kireva sulestikuga linde. Mõnikord ehivad tekke hobusepea või hobuseraud.
Enamasti on lillkirjas tekid tehtud kaasavaraks või pulmakingiks. Kaasavaratekkidest said tõeliselt uhkeldavad, üksteist ületrumpavad jõukuse ja näpuosavuse näitamise vahendid. Levisid uued tikkimispisted ja -tehnikad, kasutusele tulid aniliinvärvid ning poelõngad. Levinud olid neolõngad. Mooditulnud lillemustrid nõudsid tikkijalt lisaks kannatlikkusele ja käelisele osavusele ka head värvi- ja kompositsioonitunnetust.

1940.-1941. aasta ja järgnenud sõjaaeg pööras elu pea peale. 1940. aastal seltsid likvideeriti ja nende varad riigistati. Kauneid vooditekke kasutati esialgu veel pühapäeviti vooditel päevatekkidena, saanitekke vahel ka külla sõites.

Nõukogude ajal suuri sisustustekstiile ei tikitud, seevastu olid Lihula rahvariided populaarsed. Neid telliti rahvakunstimeistrite koondisest UKU või mõnelt tuttavalt meistrilt. Seelikuid tikiti enamasti ajakirjas Nõukogude Naine ja Melanie Kaarma, Mari Sumera, Aino Voolmaa raamatu „Eesti rahvarõivad I-III" mustrilehtede järgi.

Mustrite loomise käiku on praegu võimatu täpselt taastada, küll aga on mõnikord õnnestunud välja selgitada kujundatud ornamendi mõningaid allikaid. Kasutades julgelt kõike kättesaadavat - trükimustreid, postkaarte, vabrikurätte, mitmesuguseid odavaid trükiseid (etikette, reklaamiümbriseid), looduslike lillede eeskuju, teiste tikkijate töid - on tikkijameistrid loonud väga erinevaid mustreid. (Vunder: 1992) Tikkijad lõid ka uusi mustreid aias, põllul, metsas ja niidul kasvavatest lilledest. Olenevalt meistrist olid lilled tekil äratuntavad või tugevalt stiliseeritud. Paralleelselt madalpistetikandiga levis ka ristpistetikand, kuid ristpistes tekkide puhul on märgata põhiliselt mustrilehtede kasutamist.

Enne sõda peeti külas lilltikandiga vaipu ja saanitekke jõukuse näitajaks ja uhkuseasjaks. Tikitud tekke ei kasutatud iga päev. Vaip võeti välja pidulikul puhul.
Seosed
Isik
Maie Roos
Asutus/ühendus
Lihula Lillkirja Festival
Lihula Lilltikandi Selts
Lihula Rahvaülikool
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Lihula tikandi õpetamisega on tegelenud Lihula Rahvaülikool, kus on viidud läbi mitu kursust. Lihula Lilltikandi Selts on korraldanud nii tikkimise õppimist kui ka õpetamist. Seltsi liikmetele on läbi viidud mitu kursust Lihula lilltikandi õppimiseks ja mitmesuguste esemete tikandiga kaunistamiseks. Mitu rahvatantsukollektiivi on endale uued Lihula rahvarõivad valmistanud. Juhendajateks on olnud kohalikud meistrid Eda Aavik, Ilme Figol jt.

Lihula Lilltikandi festivalil saavad kõik huvilised õpitubades Lihula seelikute motiive harjutada. Igal aastal viiakse läbi eraldi töötuba lastele.

Mardilaadal konsulteerivad ja õpetavad Lihula Lilltikandi Seltsi meistrid kõiki huvilisi. Sageli on õppijateks lapsed.

Hinnatud meistrid on Maie Roos, Eda Aavik, Ilme Figol, Mare Kaisel, Mare Kalmurand, Saima Mägi, Helgi Tõnnemaa jt. 

Tikkimishuvi kasvu on märgata seoses läheneva laulu- ja tantsupeo ning Eesti Vabariik 100 üritustega. Lihula rahvarõivad on tõenäoliselt tänu kirgastele värvidele ja rohkele tikandile väga populaarsed.
Lihula tikandi populaarsusele on palju kaasa aidanud raamatute „Lihula lilltikand ja meistrid" ja „Lihula lilltikand. Õpetus. Mustrid. Inspiratsioon" ning DVD „Lihula lilltikand" ilmumine.
Võimalikud ohud
Lihula lilltikand ei ole hääbumas, vaid on muutumas järjest populaarsemaks. Praegu elab ja tegutseb rida vanu meistreid, kes on õpetanud välja uue põlvkonna tikkijaid.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Lihula tekkide uurimine algas Lihulas 1989. aastal, kui loodi Muinsuskaitse selts. Tol ajal korjasid Saima Mägi, Ann Polma, Epp Kärvet ja Krista Kallavus tekke ning pildistasid neid, samuti tegid Lihulas tekkide näitusi.
2007. aastal kutsus Lihula Rahvaülikooli tollane juhataja Larissa Mandel huvilisi Lihula lilltikandit õppima. Kokku tuli 16 naist. Õpetajateks paluti kohalikud meistrid Maie Roos, Saima Mägi ja Ilme Figol. Alustati pistete õppimisest, jätkati Lihula tikandile iseloomulike motiividega ning kevadeks said tublimad juba teki valmis. Laiem üldsus ei teadnud aga Lihula tikandist veel kuigi palju. Seega peeti vajalikuks hakata ajalugu uurima.
2008. aastal kogunesid Lihula rahvaülikoolis 14 käsitööhuvilist naist, et hakata Lihulas tikitud tekkide lugu uurima.
2009. aastal ilmus raamat "Lihula lilltikand ja meistrid" ning 2010. aastal rohke pildi- ja mustrimaterjaliga DVD.
2011. aasta algul asutati Lihula Lilltikandi Selts. Hakati korraldama kursusi ja Lihula Lillkirja festivali. 7. augustil 2011 toimuski esimene festival. Praeguseks on festival muutunud traditsiooniks.
Lihula lillkirjaliste tekkide uurimisel tegi suure töö ära Lihula Rahvaülikool. Raamatu „Lihula lilltikand ja meistrid" koostamise käigus külastasid 14 vabatahtlikku paljusid Lihula ja selle ümbruse kodusid. Uuriti ja pildistati peaaegu 200 tekki, mille kohta koostati passid. Need inimesed moodustavad 2011. aastal loodud Lihula lilltikandi Seltsi tuumiku. Selts loodi eesmärgiga tuua Lihula lilltikand taas populaarsete käsitööoskuste sekka. Iga-aastastel Lihula lillkirja festivalidel pannakse Lihula mõisa tikitud esemetest näitus, mida on külastanud sadu inimesi Eestist ja välisriikidest.
Mardilaadal on Lihula Lilltikandi Selts töötube juhendanud juba viis aastat.
Lisainfo
Galerii
Ettevalmistustööd
Ettevalmistustööd teki tikkimiseks. Foto: Sandra Urvak
Tekk Alakülast Ülejõe talust
Tikkija teadmata. Foto: Sandra Urvak
Tekk 20. sajandi algusest
Teki tikkis Pauliine Müürsoo (sünd Marjapuu) 1920. a paiku. Foto: Sandra Urvak
Tekk 20. sajandi esimesest kümnendist
Teki arvatav tikkija kas Marie või Adele Mustkivi (20. sajandi I kümnend). Tekk asub Hanila Muuseumis. Foto: Sandra Urvak
Tekk 20. sajandi esimesest kümnendist
Teki arvatav tikkija kas Marie või Adele Mustkivi (20. sajandi I kümnend). Tekk asub Hanila Muuseumis. Foto: Sandra Urvak
Lihula rahvariided
Foto: Sandra Urvak
Tekk 20. sajandi esimesest kümnendist
Tikkija arvatavalt Adele Mustkivi (20. sajandi I kümnend). Foto: Rauno Ojassoo
Tekk Rannakülast
Teki tikkis Mare Kaisel. Originaal asub Hanila Muuseumis ja selle tikkis Miina Somp Rannakülast umbes 1900. a paiku. Foto: Kermo Figol
Kirivöö Lihula Lillkirja Festivalil
Rahvatantsuansambel Kirivöö II Lihula Lillkirja Festivalil. Foto: Kermo Figol, 2012
Veerepeal Lihula Lillkirja Festivalil
Rahvatantsuansambel Veerepeal VII Lihula Lillkirja Festivalil. Foto: Kermo Figol, 2017.
Videod
Lihula lilltikandi valmimine. Režii ja operaator Eduard Laur. 2017
Teised materjalid
Kokkuvõte Lihula lilltikandi ajaloost. Koostanud Urve Selberg.

Lihula lilltikandi meistreid. Koostanud Urve Selberg.
Bibliograafia
Lihula Lilltikandi Selts 2014. Lihula lilltikand. Õpetus. Mustrid. Inspiratsioon. Kirjastus Pegasus

Mandel, Larissa; Vaab, Helen 2009. Lihula lilltikand ja meistrid. Lihula Rahvaülikool
Allikad
Allikas
Vunder, Elle 1992. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Kirjastus Kunst
Allikas
Välitööde materjalid 2008. Lihula Rahvaülikool