Tõrvaajamine Põhja-Saaremaal Tuhkanal
Koostaja: Svetlana Raudsepp (2017)
Valdkonnad
LOODUSVARADE MAJANDAMINE
LOODUSVARADE MAJANDAMINE > Metsandus
Maakond
Saare maakond
Linn / vald
Leisi vald
Alev / küla
Murika
Kirjeldus
Kirjeldus
Puidutõrv on gaasistamisel tekkiv tumepruun või must viskoosne vedelik, orgaaniliste ühendite keerukas segu. Seda kuivdestilleerimisprotsessi nimetatakse utmiseks ehk tõrvaajamiseks, -põletamiseks või kütmiseks. Tõrva saadakse vaiguse männipuidu kõrgkuumutamisel ilma hapniku juurdepääsuta (umbes 500-550 kraadi juures). Arhailisi tõrvaajamise meetodeid on kolm: tõrvaaugud, -hauad ja -ahjud. Viimane on eelnevatest uuem ja tootlikum meetod.
 

Tõrv on tuntuim rahvapärane puidukaitsevahend. Tõrval on ka tänapäeval tähtis koht immutusvahendina nii puitehitiste (palkmajad, saunad, laastukatused, terrassid, aiapostid, sadamakaid) juures kui ka paadiehituses. Tõrval on olnud kindel koht rahvameditsiinis - nahapõletike, tursete ja külmetuse ravimiseks. Andrei Jannu (s 1870), tõrvategija Kaarmalt on öelnud tõrva raviomaduste iseloomustamiseks järgmist: "Töru ööti olevad öheksama aiguse vastu esimine rohi ja kümnendaks veel ussi vastu." Ka tänapäeval kasutatakse tõrva rahvameditsiini- ja hügieenitoodete valmistamisel.


Tõrva on Tuhkana-Rannal kasutatud oma tarbeks, näiteks tõrvaahju varikatuse tugipostide tõrvamisel, kuid antud ka tuttavatele, kel on olnud tarvidust. Samuti on kingitud kohalikele seebi- ja ravisalvitootjatele.


Kuna üha rohkem on hakatud hindama naturaalseid puiduviimistlusvahendeid ja looduslikult puhtaid tervisetooteid, siis sellega seonduvalt on tõusnud ka huvi selliste vanade töövõtete vastu, mille tulemusena neid vahendeid saadakse või mille jaoks neid kasutatakse. Tõrva ajamisega haakuvad tänapäeval taas au sisse tõusnud tegevused, nagu näiteks purjelaevade ja puupaatide ehitus, vanade tuulikute taastamine, laastukatuste ning suitsusaunade ehitus.


Selleks, et väärindada tõrvaajamise oskusi ja traditsioone, äratada inimestes huvi nende tööde vastu, viia nad tagasi oma juurte juurde, saigi 2015. a Põhja-Saaremaal taastatud paekividest laotud arhailine Tuhkana-Ranna tõrvaahi. Taastatud arhailise tõrvaahjuga tehti 2016. a kevadel esimene tõrvategu pärast ligi 70-aastast vaheaega.


Tõuke tõrvaahju taastamiseks ja tõrvaajamiseks andis Tuhkana-Ranna perenaise ema, Härta Ollerma, kes kirjeldas detailselt seda tööd, mida tema isa enne sõda tõrvaahjul tegi ja kuidas ta lapsena ise sellest tööst osa võttis. Härta tütar Svetlana Raudsepp soovis saada kinnitust ema jutule ning võttis ette tõrvaahju taastamise. Selle tegevusega on tekkinud ka omalaadne kogukondlikkus, kuna inimesed näitavad tõrvaajamise vastu üles huvi.

Tänapäeval on tõrvaahi eelkõige metsanduse valdkonda kuuluv pärandkultuuri objekt, mida hakati Eestis kaardistama alates 2005. aastast. Kuna inimesed on jälle hakanud hindama vanu traditsioonilisi töövõtteid, väärtustama kõike naturaalset, seetõttu on ka tõrvaahjud ja tõrvaajamine elavat huvi tekitanud. Paari viimase kümnendi jooksul on Eestis taastatud teisigi tõrvaahjusid.


Kui tänapäeval kasutuses olevatel suurtel tõrvaahjudel on emaahjud tavaliselt metallkorpusest, siis Tuhkana-Ranna tõrvaahju emaahi on laotud tellistest, nii nagu see omal ajal oli; kõigi tõrvaahjude välis- ehk isaahi on laotud paekivist. Väga oluline on ahju korrashoid ja hooldamine. Enne iga järgmist tõrvategu peab üle vaatama, et emaahjul ei oleks sees ega väljas pragusid.


Kuna arhailine tõrvaahi on pärandkultuuri objekt, siis inimesed tunnevad huvi selle ajaloo ja tõrvaajamise protsessi vastu ning tahavad, et tõrvaahjuga seotud kombed, oskused ja traditsioonid elaksid kogukonnas edasi, et sellega väärtustada traditsiooniliste töövõtete elushoidmist ja edasikandumist.

Ajalooline taust
Ajalooallikates on viiteid tõrva põletamisest Saaremaal juba taanlaste valitsemisajast (1559-1645). Alates 17. sajandist oli peamine tõrva ajamise piirkond Saaremaal Mustjala kant, millest tuli ka Mustjala nimi, sest tõrvati ka jalataldu. 19. sajandi lõpus hoogustus tõrvaajamine Eestis ja ka Saaremaal. Ka Karja kihelkonna aladel (praegu veel Leisi vald) tegeldi tõrvaajamisega. Vanemate tõrvaahjude emaahjud olid laotud paekivist.
 

Tõrva aeti männimetsade piirkonnas. Liivase pinnaga mereäärsetel aladel kasvavad vaigusemad männid, ka sellepärast on Tuhkana-Ranna olnud sobiv koht tõrvaajamiseks. Täpselt ei ole teada Tuhkana-Ranna tõrvaahju ehitamise aeg ega ka ehitaja. Arvatavasti on tegemist 19. sajandi teisel poolel ehitatud tõrvaahjuga, milles aeti viimati, enne ahju taastamist tõrva 1940ndate aastate lõpul.


Oma isa Jaan Raudsepa (s 1883) poolt tõrva ajamisest teab põhjalikult rääkida Tuhkana-Ranna talu vanaperenaine Härta Ollerma (s 1932), kes lapsena koos oma õega isa selle töö juures abistas. Tuhkana-Ranna talu asub Murika küla asustusest eemal ja talu on olnud küllaltki eraldi, sestap pole seal kogukondlikke tegevusi eriti toimunud, hakkama saadi perekeskis.


Järgnevalt Härta Ollerma meenutused:
Tõrvaajamine oli suur töö, mis võeti ette tavaliselt üks kord aastas - kevaditi. Isa hakkas ahju lähikonna metsast sügisel tõrvaseid männikände käsitsi maa seest välja juurima, kaevates kõigepealt kännu ümbruse lahti, raius kirvega juured läbi ja seejärel kangutas kännud välja ning vedas hobusega vankriga ahju juurde. Tõrva ajamiseks sobisid aastaid maa sees olnud vaigused/tõrvased männikännud - sakud. Kännud pidid kuivama ja need tuli enne tükeldamist mullast ära puhastada. Seejärel saeti kännud kahemehesaega väiksemateks tükkideks ja lõhuti kirvega pilbasteks ehk käredeks. Saagimisel olime isal abis. Seejärel algas ahju täitmine käredega. Tõrvaahi kujutas endast paekividest laotud ahju, isa- ehk tuleahi, mille keskel oli umbes 2 m kõrgune tellistest laotud silindrikujuline emaahi. Tuleahju külgedel olid suitsu väljalaskeavad. Väljast oli ahi kahelt poolt kaetud sooja pidamise mõttes mullakihiga. Emaahju põhi oli kergelt kaldu ja põhjas oli süvend, selle otsas puidust väljavoolutoru, kustkaudu tõrv puust renni voolas.
Laste ülesanne oli käredega täidetud korvide kätteandmine isale, kes ahjus sees olles ladus emaahju tihedalt pilpaid täis. Pealt kattis ta ahju kahe suure lapiku paekiviga ja tihendas ümbert saviga. Ahju tagaküljes oleva väljavoolutoru otsa toppis ta vana kaltsu, sest ahi ei tohtinud õhku saada, kuna oli suur süttimise oht. Seejärel algas emaahju ümber oleva tuleahju kütmine, mis kestis vähemalt kaks ööpäeva. Kütmiseks kasutati metsakuiva ehk kuivanud oksi ja puid. Peale järjepidevat kütmist hakkas esialgu renni jooksma tõrvast vett, seejärel ka vähehaaval tõrva, mille isa puust toobiga ämbrisse tõstis ja siis suurde 60-liitrisse tünni kallas. Kokku kestis tõrvategu vähemalt nädal aega. Ahi võeti pealt lahti kõige varem 3-4 päeva pärast, kui see oli täielikult maha jahtunud. Tõrvaajamise jääkproduki - söed - kasutasid talunikud ära sepikojas. Tõrvatünniga sõitis isa hobuvankriga Muhusse, kus vahetas tõrva vilja vastu. Seda tõrva kasutasid ka kohalikud Tuhkana ranna kalurid.

Seosed
Isik
Härta Ollerma
Asutus/ühendus
Tuhkana Tõrs MTÜ
Jätkusuutlikkus
Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja
-kandumine
Tõrvaajamise traditsiooni elluäratamisega seotud inimesed tunnevad eelkõige moraalset kohustust tulevaste põlvede ees, et mitte lasta unustusehõlma vajuda sellisel vajalikul oskusel. Hetkel on veel inimesi, kes teavad sellest tööst ehedalt rääkida, aga kümne-paarikümne aasta pärast ei pruugi neid enam leiduda.
 

Tõrvaajamisel on ka siduv moment nende vahel, keda huvitab eelkõige kõik vana ja algupärane. Tänapäeval puudub inimestel ettekujutus tõrvaajamisest ja selle protsessi keerukusest. Nüüd, mil vana arhailine tõrvaahi on taastatud, on hea võimalus korraldada ümbruskondsetele ja kõikidele huvilistele tõrvaajamise õpitubasid. Õpitubade kaudu on asjast huvitatuil võimalus ise osaleda praktilises tõrvaajamise töös (kändude juurimine, ahju juurde vedamine, mullast puhastamine, tükeldamine, ahju täitmine, sulgemine, kütmine, tõrva kogumine ja süte ahjust välja võtmine). Ehkki tõrvaajamine on rasket füüsilist pingutust nõudev töö, millega vanasti tegelesid mehed, siis tänapäevaste töövahenditega on see tegevus jõukohane ka naistele, mis aitab oskuse levikule kaasa. Samuti on võimalik kohaliku kooli õpilastes äratada huvi tõrvaajamise vastu, korraldades neile ekskursioone ahju juurde. Kuna tõrvaajamine on mitmeetapiline töö, siis on seda mõnus teha talgukorras. Tuhkana rand on läbi aegade olnud tuntud kalastamiskoht, mistõttu Tuhkana lautrist käivad merel paljud kalamehed. Ka nemad ja nende pereliikmed tunnevad huvi tõrvaajamise vastu. Seega ei ole raske seltskonda ühistööks kokku ajada. Kogu selline tegevus on ümberkaudsete inimeste sotsiaalne siduja. Samuti on Tuhkana Tõrs liikmed, tõrvaajajad, ise sellest tegevusest vaimustuses, kaasates töösse eelkõige kohalikke huvilisi, samuti mandril elavaid sugulasi, sõpru ja tuttavaid.


Alates 2000ndast aastast on Eestis taastatud mitmed tõrvaahjud, nagu näiteks Parmu Ökokülas Valgamaal Taheva tõrvaahi, Tõrvas OÜ-le kuuluv tõrvaahi Võrumaal Meremäe vallas, Saare Tõrv OÜ tõrvaahi Saaremaa vallas Lümandas. Viimase peremehelt Enn Berensilt on ka saadud nõu Tuhkana-Ranna tõrvaahju taastamisel ennekõike ohutuse seisukohalt.


Huvi tõrvaajamise protsessi vastu on suur, mida näitab rohkearvuline kohalike elanike ja turistide külastus tõrvaahju juurde. Tõrvast on otseselt huvitatud paljud palkmajade ja suitsusaunade ehitajad, laastukatuste tegijad, puitaedade ja terrasside ehitajad, vanade traditsiooniliste puupaatide, purjelaevade ehitajad, rahvameditsiini ja hügieenitoodete valmistajad, turistid tunnevad huvi tõrvatoodete kinkepakendite vastu.

Võimalikud ohud
Tõrvaajamine oli unustusse vajunud ja hääbumas. Tundus olevat viimane aeg vana arhailine tõrvaahi taastada ja ellu äratada, sest kümmekonna aasta pärast ei oleks kohapeal enam tõrvaajamisest teadjat ja rääkijat. On ju nii, et koos pärandikandjate kadumisega kaovad ka vanaaja oskused ja traditsioonid. Tõrvategemist peavad vedama sellesse töösse pühendunud ja oskajad inimesed, kes väärtustavad vanu traditsioonilisi töövõtteid ja soovivad neid edasi kanda.

Üks oht on ka selles, et üha rohkem toodetakse uusi ja odavamaid puiduimmutusvahendeid, mistõttu kaob vajadus tõrva järele. Ja sellega seoses võib kaduda ka inimeste huvi taolise keeruka ja töömahuka ettevõtmise vastu.

Ettevaatust nõudev tegevus (tuleoht) ei meelita paljusid sellega tegelema.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
2013. a detsembris asutati MTÜ Tuhkana Tõrs eesmärgiga taastada Tuhkana-Ranna talu kinnistul Murika külas Leisi vallas (praegune Saaremaa vald) olev vana arhailine tõrvaahi. Tuhkana-Ranna tõrvaahju taastamist toetas detsembris 2014 „Kohaliku omaalgatuse programm". 02.12.2014 algasid ahju taastamistööd ja ahi sai renoveeritud aprillis 2015. 12.06.2015. a toimus tõrvaahju esitlus kohalikule kogukonnale ja ajakirjanikele. Üritust kajastas ka Eesti Televisoon (AK). Taastatud arhailise tõrvaahjuga tehti ajavahemikul 30.04-01.05.2016 esimene tõrvategu pärast 77aastast vaheaega. Saadi 35 liitrit tõrva. See ettevõtmine õnnestus ja selle peamine eesmärk oli tõestada, et ahi tõepoolest toimib. Ühtlasi tutvustati kogukonnale ka vanu töövõtteid. Tõrvaajamine Tuhkana-Rannal leidis ümbruskonnas ja meedias suurt tähelepanu, seda kajastasid kohalikud ajalehed (Saarte Hääl ja Meie Maa), samuti Eesti Televisioon.

2016. aastal käisid tõrvaahju uudistamas nii kohalikud kui ka turistid Eestimaalt ja välismaalt, kokku üle 100 külalise. 2017. a oli tõrvaahjul külastajaid juba üle 200 inimese.

Tõrvaajamisega seotud teadmiste ja oskuste tutvustamiseks ja edasiandmiseks on MTÜ Tuhkana Tõrs kaudu plaanis korraldada tõrvaajamise õpitubasid vähemalt üks kord aastas kevaditi. Esimene õpituba toimus 2017. a aprillis.

Piirkonna lähima, Leisi kooli õpilastele on võimalus tõrvaahjule korraldada ekskursioone, viia läbi ajaloo-, bioloogia- ja tööõpetuse tunde. Kaks korda aastas korraldab tugevate traditsioonidega Metsküla Küla Selts loodusretki Tuhkana piirkonda, sealhulgas tõrvaahjule.
 
Üha enam tuleb juurde inimesi, kes soovivad ehitada puulaevu vanade jooniste järgi, kasutades vanu töövõtteid. Selleks on vaja aga tõrva. Tuhkana Tõrs on suhelnud ühe kohaliku ehitajaga - MTÜ Karja Külaselts ehitab viikingite purjepaati, mis hakkab juba tuleval suvel Soela väinas lõbusõite tegema.
Lisainfo
Galerii
Tõrvaahi enne renoveerimist
Tuhkana-Ranna tõrvaahju koldepoolne ots enne renoveerimist. Foto: Svetlana Raudsepp, 2014.
Svetlana Raudsepp ja Härta Ollerma tõrvaahju esitlusel
Svetlana Raudsepp oma ema, tõrvaahju taastamisele tõuke andnud Härta Ollermaga. Foto on tehtud 12.06.2015 a, kui toimus ahju esitlus ajakirjanikele ja teistele huvitatuile.
Emaahju täitmine
Algab emaahju käredega täitmine.  Foto: Svetlana Raudsepp, 01.11.2015.
Küdev tõrvaahi
Pilt võetud esimese tõrva tegemise ajal 30. aprillil 2016. Foto: Svetlana Raudsepp, 2016.
Esimene tõrvategu võib alata.
Esimesed tõrvaajajad: tõrvateoreetik Karl Kallastu poja Vasseliga, Marje Nelis koer Minniga ja eestvedaja Svetlana Raudsepp. Foto: Svetlana Raudsepp, 30.04.2016.
Marje Nellis
MTÜ Tuhkana Tõrs liige tõrvaajaja Marje Nelis. Foto: Svetlana Raudsepp, 01.05.2016.
Tõrvaahi pealtvaates
Näha on betoonkaanega suletud emaahi. Foto: Svetlana Raudsepp, 01.05.2016.
Esimesed saadused
Sinises anumas on esimene tõrv. Ämbris on tõrvavesi e tõrvakusi. Foto: Svetlana Raudsepp, 01.05.2016.
Tuhkana-Ranna tõrvaahju esikülg.
Foto: Svetlana Raudsepp, aprill 2017.
Tõrvaahju tagakülg
Foto: Svetlana Raudsepp, aprill 2017.
Järjekordne talgupäev on lõppenud
Toimus ka erinevate tööetappide filmimine. Foto: Svetlana Raudsepp, 14.03.2017.
Teine tõrvaajamine.
Uudistajad ja töömehed tõrvaahjul. Foto: Svetlana Raudsepp, 28.04.2017.
Videod
Tõrvapõletamise õpituba kevadel 2017. Video: Elmar Aru, 2017.
Teised materjalid
8 tehnilist etappi, mis kirjeldavad tõrvaajamist Tuhkana-Ranna tõrvaahjus. Svetlana Raudsepp
Bibliograafia
Kallastu, Karl 2015. Tõrvaajamine kui elatusallikas. Ajalooliste tõrvaahjude varemete ja asemete inventeerimine ning uurimine Loode-Saaremaal. Bakalaureusetöö. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia.

Kond, Robert 2014. Männitõrva tootmine ja turustamine. Bakalaureusetöö. Tartu: Eesti Maaülikool.

Loorits, Oskar 2004. Endis-Eesti elu-olu II. Lugemispalu metsaelust ja jahindusest.

Talve, Ilmar 1940. Tõrva- ja miilipõletamine Eestis. Etnograafia keskastme seminaritöö. Käsikiri ERM-s.

Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. Ilmamaa, Tartu.
Internetiallikad
Tuhkana-Ranna tõrvaahi looduskaitseregistri elektroonilises andmebaasis EELIS - Pärandkultuuri objekt: Tuhkana Ranna talu tõrvaahi (403:TOA:001) – andmed 2010

Asukoht Maa-ameti X-GIS rakenduses - Tuhkana-Ranna tõrvaahi Maa-ameti kohapärimuse temaatilises kaardirakenduses

Tõrvaahi andis 35 liitrit tõrva - Uudis Leisi valla kodulehel 04.05.2017

Kuidas meil ajast aega tõrva on aetud - Kristel Rattuse artikkel ajakirjas Eesti Loodus 2005/9.