Seto naist enne kuuled, kui näed. See on vana ütlemine, tõsi tänapäevalgi. Seto ehted on erilisel kohal Eestimaa etnograafiliste ehete seas mitmel põhjusel. Üks asi on nende rohkus ja mitmekesisus, teine asi - nad on semantilist tähendust kandvad ehted. Vanasti öeldi ehete järgi ära, kas tegemist on neiu, nooriku, abielunaise või vanaemaga. Sõlg on seto ehetes väga väärikal kohal, nimelt on tal olnud tähendus kui elu edasiandva ea tunnusmärk. Sõle sai noor naine pulmade ajal pärast esimest mehega veedetud ööd. Sõle saamisest räägitakse mitut moodi: neid on teadaolevalt pärandatud emalt tütrele, kuid võis olla ka pojanaisele või tellis peigmees oma pruudile. (Kirme, 1986) Sõlg on kujunenud üheks seto kultuuri kandvamaks märgiks.
Tänapäeval kannavad sõlge seto rõivastega peale fertiilses eas abielunaiste ka vanaemaseisuses või vallalised naised ja vanemad neiudki. Sõlg on seto hõbeehete keskne osa ja üks seto kultuuri põhilistest märkidest. Kui näiteks seto koor rõivis esineb, teatakse küsida, miks pole sõlge kõigil lauljatel. Siiski konservatiivsemad traditsiooni kandjad püüavad lähtuda ikka tavadest. Sõlge ei kanta muidu, vaid seto rõivakomplekti juures. Seda nimelt tehnilistel põhjustel kinnitusviisi tõttu - sõlenõel tuleb torgata läbi hamelõhiku servade ja see võiks rebida katki mõne muu tänapäevase riietuseseme. Muid seto ehteid sobitatakse pidulike rõivaste juurde küll.
Sõlg saadakse päranduseks, kuid ostetakse ka antikvariaadist või tellitakse meistrilt. Tänapäeval tellitakse sõlgi mitmesugustel põhjustel: isa tellib tütrele pulmadeks või koolilõpetamise puhul, kosilane tellib mõrsjale pulmadeks, vanaema lapselapsele, jõukam keskealine naine endale. Sõlg ja saapad on olnud vanasti, kui rõivaste kandmise traditsioon oli elav, esemed, mida laenati näiteks pulma minekuks, ja mille laenamise eest tuli tasuda tööga.
Sõlg on ka tänapäeva kandja jaoks väga väekas ehe. Sõlel on lugu, mis väljendab seost kandjaga. See võib olla pärandamise lugu, aga ka ostmise, tellimise, selleks raha kogumise lugu.
Sõle kandmise kohtadeks on kujunenud ühelt poolt pidulikud sündmused, nagu Kuningriigipäev, pulmad, kirmased, pidulikud vastuvõtud maakonna või riigi tasandil, laulupeod, samuti ka laulukooride esinemised külalistele.
Sõlge tajutakse ka praegusel ajal kui maagilist suguvõsa pärimuse talletajat, kaitsjat. Leidub neid, kes veel tervendamisel temast jõudu või väge ammutavad. On säilinud tava talsipühade ja lihavõttepüha hommikul veega, kus hõbeehted ja sõlg sees, silmi pesta, et silmad nägijad püsiksid.
Sõle materjal on läbi aegade olnud hõbe. Ehtemeistri juurde on tuldud mõned korrad ettepanekuga teha sõlg mingist muust metallist ja pärast hõbetada, kuid see pole otstarbekas. Hõbedal näeb käsitsi tehtud graveering hea välja. Vesteldes soome-ugri hõimurahvaste traditsiooniliste ehete kandjatega, kinnitavad nad kui ühest suust, et hõbe on nende jaoks kõige olulisem metall. Petseri poole peal elavate vanade setode käest on Evar Riitsaar kuulnud, et setod ei kandnud kulda, vaid ikka hõbedat, et eristuda venelastest.
Seto ateljee galerii kogudes on ka nõukogude ajal melhiorist tehtud suurem sõlg, niisamuti plekist väiksem kuhiksõlg, millega tantsiti Tartu Ülikooli rahvatantsuansamblis 80ndatel aastatel. Samuti on sõlg, mille mees tegi oma naisele plekikausist, kinnituseks taga kaks haaknõela. Nõukogudeaegsete sõlgede kinnitamiseks hakati kasutama pikka tagumist nõela. Tänapäevased sõled valmistatakse ikka traditsioonilise kinnitusega.
Sõlgedele graveeritud märkidel on omad kaanonid. Kuigivõrd erinevad Tartu, Viljandi, Petseri meistrite tööd. Klassikalisel variandil näeb see välja nii: üleval, sõle suu kohal on sõlel kroon, sõlesuu all kas kahe peaga kotkas (ilmalind, hiljem tsaariaegne sümboolika) või päikeseratas (vanematel), kahel pool külgedel rosetid ühesuguse ornamendiga - mehe ja naise kaitsemärk. Vahepealne pind on kaetud väänleva taimornamendiga. Juba vanemast ajast esineb ka vallatuid sõlekujunduse nüansse - kotka asemel on graveeritud kaamel, lillede vahel on madu jne. (Kirme, Kaalu 1986) Uuemal ajal arutab meister koos tellijaga ajaloolisi sõlgi ning meistri loomingut üle vaadates, millised mustrid konkreetselt tellitavale sõlele tulevad. Kanoonilised elemendid jäävad, kuid varieeruvad tublisti.