Vana-Võromaa
Koostaja: Külli Eichenbaum, Kati Taal (2010), viimati muudetud 2019
Asukoht
Põlva maakond
Tartu maakond
Valga maakond
Võru maakond
Kontakt
Nimi
Võru Instituut
Postiaadress
Tartu 48, 65609 Võru
Telefon
7828750
Kodulehekülg
http://www.wi.ee
E-post
Seos paigaga
  • Uurib ajaloolise Võrumaa keelt ja kultuuripärandit.
  • Olemas mitmed avalikult kasutatavad  andmebaasid ajaloolise Võrumaa andmestikuga (kohanimed, bibliograafia).
  • Võimalus otsida kontakte üle Vana-Võromaa organisatsioonide või isikutega.  
Kirjeldus
Kirjeldus

Vana-Võromaa on ühe põlise läänemeresoome rahva – võrokeste – kodukoht. See on ummamuudu kant Lõuna-Eestis, kus rahvas kõneleb tänapäevasest eesti keelest hoopis teistmoodi keelt – võru keelt, mida on kõneldud siin maanurgas vähemalt paartuhat aastat.


Vana-Võromaa on endisaegne Võru maakond (saksa keeles Kreis Werro), mis moodustati 1783. aastal kaheksast ajalooliselt võrukeelse rahvastikuga kihelkonnast – Karula, Hargla, Urvaste, Rõuge, Kanepi, Põlva, Räpina ja Vastseliina. Tervikliku haldusüksusena püsis see 1920. aastani.

 

Tänapäeval asub kaheksa kihelkonnaga piiritletud võru keele- ja kultuuriruum Võru, Põlva, Valga ja Tartu maakondades. Eristamaks ajaloolist kultuuriruumi kaasaegsest Võru maakonnast, on kasutusele võetud mõisted ajalooline Võrumaa ja Vana-Võromaa.

 

Vana-Võromaa hõlmab ligikaudu 4200 km2. Tänapäeval elab Vana-Võromaa kaheksas kihelkonnas 58 000 inimest, kellest enamus on kohalike juurtega. 


Vana-Võromaa elanikkonna identiteedi ja põlisuse uurimine 1998. aastal näitas, et kaks kolmandikku tööealisest elanikkonnast on põlised (vähemalt kolm põlvkonda Vana-Võromaal elanud). Kuigi Vana-Võromaa on viimase 90 aasta vältel olnud administratiivselt killustatud, selgus uuringust, et rahva mälus on tugevalt püsinud teadmine, et ollakse võrukene ja kõneldakse võru keelt.

 

Ajalooline taust

Muinasajal kuulusid Vana Võrumaa alad Ugandimaa koosseisu, kuid olid arvatavasti üsna hõreda asustusega. Ka keskaja algul, mil Ugandimaa baasil rajati Tartu piiskopkond, jäid hilisema Võrumaa alad üsnagi kõrvaliseks piirkonnaks. Põhjasõja järel valitses kogu Mandri-Eestit Vene keisririik, mille halduskorralduse käigus loodi 1783 aastal keisrinna Katariina II käsul Tartumaa lõunapoolsetest aladest Võru kreis. Kreis hõlmas kaheksat kihelkonda ja selle piir ühtis üsna täpselt võru keeleala piiriga. Just sellest ajast alates saab rääkida võrukeste omaette identiteedist, mis kujunes uue haldusüksuse baasil ning nende kaheksa kihelkonna piirides käsitletakse tänini võrukeste keelepruuki ja traditsioonilist kultuuri.


Asustuspildi kujunemist on enim mõjutanud looduslikud olud. Mägine ja metsade-soode rohke maastik soodustas hajaasustuse tekkimist. Rahvastik tegeles peamiselt põllumajandusega, Peipsi ääres oli oluline ka kalapüük. Rahvastik oli valdavalt paikne, suurem väljaränne toimus 19. sajandi keskel Pihkvamaale ja Siberisse ning 20. sajandi alguses samuti Venemaa aladele.


Võrumaa piiride muutumine algas 1920. aastal, mil Valga linn jagati Eesti ning Läti vahel ja Eesti aladel moodustati uus Valga maakond, mille koosseisu liideti osa Karula ja Hargla kihelkonnast. Seoses Petseri maakonna loomisega 1922. aastal liideti Võru maakonnaga Luhamaa nulk, mis oli ajalooliselt setode asuala. 1925. aastal viidi osa Räpina kihelkonnast Tartu maakonna alla. Nõukogude administratiivreformide käigus 1950-60 aastatel toimus mitmeid halduskorralduse muutusi, mille lõpptulemusena tekkisid Võru ja Põlva rajoon, kusjuures Põlva rajooniga liideti endise Tartumaa alasid, aga Meeksi külanõukogu läks uuesti Tartu rajooni koosseisu. Setomaa Eesti poolele jäänud alad liideti samuti uute rajoonidega. Hiljem tehti muutusi veel võru ja Valga rajooni piiril. Eesti taasiseseisvumisega muutusid rajoonid samades piirides maakondadeks.
Eesti Vabariigi taasloomisega hakkasid võrokesed taas kõnelema oma ajaloolisest keele- ja kultuuripiirkonnast, traditsioonide hoidmisest ning võru keele kasutusvaldkondade laiendamisest. Vana-Võromaa perifeerne asend, kaugus keskustest ning põlise rahva suur osakaal rahvastikus on soodustanud rikkaliku vaimse pärandi püsimist.


Kuigi kihelkonnad ei ole enam mitme inimpõlve vältel haldusüksustena ametlikult kasutusel, on nad praeguseni põliselanike põlvkondlikus mälus edasi elanud, väljendudes näiteks suhtlusvõrgustikes, keelepruugi eripärades ja ka matusetraditsioonides (kihelkonna surnuaiad). Osad endised kihelkonnakeskused on säilitanud ümberkaudsete külade ja ka valdade jaoks tõmbekeskuse positsiooni, nt Räpina, Põlva, Vahtsõliina, Kanepi, Rõuge. Tõmbekeskuse positsiooni on kaotanud Urvaste Antslale, Karulas Lüllemäe Valga linnale ja Hargla samuti Valga linnale.

Seosed
Teadmine
nähtus
oskus
Kasemahla kogumine ja joogiks tarvitamine Vana-Võromaal
Koduõlle tegemine Vana-Võromaal
Kuuritsaga kalapüük
Laastukatuste tegemine Vana-Võromaal
Laastukorvide valmistamine Vana-Võromaal
Lambavillast käsitöö tegemine Karula kandis
Lesode kasutamine Vana-Võromaal majapidamistes
Lindora laat
Seente korjamine ja söömine Vana-Võromaal
Suitsuliha valmistamine suitsusaunas Vana-Võromaal
Suitsusaunatraditsioon Vana-Võromaal
Sõira tegemine Vana-Võromaal
Teppo tüüpi lõõtspilli valmistamine ja mängimine
Vana-Võromaa matusekombestik
Vana-Võromaa rahvalaul
Vikatiga heina niitmine Vana-Võromaal
Võru keel
Isik
Eda Veeroja
Heino Tartes
Jüri Metsalu
Marju Kõivupuu
Olivia Till
Silvi Pihlakas
Tarmo Noormaa
Urmas Kalla
Asutus/ühendus
MTÜ Maavillane
MTÜ Vanaajamaja
Plaani paikkonna külarahva mittetulundusühing Plaani Kotus
Viitina Külaselts
Võru Instituut
Paik
Lindora teerist
Rosma ristimets
Jätkusuutlikkus
Võimalikud ohud
Vana-Võromaad kui kultuuripiirkonda ohustab praegune halduskorraldus, mis killustab varasemalt ühtse kultuuripiirkonna nelja maakonna vahel. Ka valdade piirid ning toimimine ei toeta enamasti varasemaid kihelkondlikke sidemeid.

Maakondade piirid, mis poolitavad ja tükeldavad ajaloolisi kihelkondi, raskendavad ka asjaajamisi ning suhtlust varasemalt ühtsena toiminud piirkondades. Uued tõmbekeskused ja nende järgi seatud logistika (transport, kaubandus, teenused) nõrgestavad varasemaid keskusi. Riiklik poliitika soodustab rahvastiku ümberpaiknemist ja seega on oht, et piirkonnast lahkuvad ennekõike noored põlised elanikud, mis on otsene oht pärimuslike teadmiste põlvest põlve edasiandmisele.

Koos vanema põlvkonna kadumisega ununevad mälus olnud seosed ning identiteedid. Noortele edasiantud teadmised ja oskused ei ela edasi kodukohas, sest nende kandjad lahkuvad piirkonnast.

Vana-Võromaa piirkonnana ei kõneta enam kaasaja noori, sest nemad seostavad enda päritolu ja identiteeti pigem kaasaegsete maakondade piiride kaudu. Üldiselt puudub nooremal põlvkonnal seos Vana-Võromaa kui nende identiteedi ühe osaga, sest koolides ja ka kodudes ei kõnelda sellest, sageli ei mõisteta Vana-Võromaa kohta midagi enam öelda.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud

Alates 1989. aastast on igal suvel augustis peetud ajaloolise Võrumaa erinevates kihelkondades Kaika suveülikooli, mis on võro keelele ja kultuurile keskendunud kolmepäevane suvekool. Nendes suvekoolides osaleb keskmiselt paarsada inimest ja ettevõtmine toetab paigaidentititeeti.
1995. aastal loodi võru keele ja kultuuri uurimise ning arendamisega tegelev teadus- ja arendusasutus Võru Instituut, mis on oma tegevuses keskendunud ajaloolise Võrumaa piirkonnale.
Võro Seltsi VKKF eestvõtmisel tähistati Vana-Võromaa piirid 2008. aasta mais-juunis suuremate teede ääres siltidega.


Vana-Võromaad ja tema inimesi ühendav esimene võrukeelne laulupidu Uma Pido peeti 31. mail 2008 Võrus Kubijal. Pidu võeti võrokeste poolt väga hästi vastu, see osutus väga oluliseks kogukonda liitvaks sündmuseks. Järgnevad peod toimusid 2010. aastal Põlvas Intsikurmus, 2013. aastal Võru Kubijal, 2016. aastal Põlvas Intsikurmus ning 2018. aastal Võru Kubijal. Järgmine pidu on kavandatud toimuma aastal 2023. 


Vana-Võromaa piirkonnale oli suunatud riigieelarvest finantseeritav toetusprogramm "Lõunaeesti keel ja kultuur", mis rakendus aastatel 2000 - 2009. Jätkuprogrammid on olnud  "Vana-Võromaa kultuuriprogramm 2010-2013" ning "Vana-Võromaa pärimukultuuriprogramm 2014-2017", mis jätkub ka perioodil 2018-2021.

Lisainfo
Galerii
Vana-Võromaa kaart, 2019
Lauamäng Võro verstaposti
Pilt lauamängust, mis koostati võrokeelse ajalehe Uma Leht kolmesajanda numbri ilmumise puhul (ilmus 14.01.2014) ja see levis koos ajalehega. 
Mängu käigus liigutakse läbi Vana-Võromaa aastatel 1988 kuni 2014. 
Mäng annab ühtlasi ülevaate tähtsamatest võrokeste sündmustest. 
Mellini atlase Werro kreisi kaardileht.
Vana-Võromaa kultuurikojas on vaatamiseks väljas ajaloolise Werro kreisi kaart, mis pärineb Mellini Liivimaa atlasest (trükiaeg 1798). Kõrval on tänapäevane kaart Vana-Võromaa aladest sellises mõõtkavas, et iga talukoht on ülesleitav. Võromaal on läbi aja olnud hajaasustus - see tähendab, et põlistalud on  maastikul enamasti üksteisest üsna kaugel. 
Teised materjalid
Ülevaade pärineb raamatust "Kuis eläs mulgi, saarõ ja võro kiil? Kohakeelte seisundiuuring Mulgimaal, Saaremaal ja Võrumaal", toim Külli Eichenbaum ja Kadri Koreinik, Võru Instituudi toimetised 21, Võru 2008, lk 32-37.
Bibliograafia
Kaal, Helju; Must, Mari; Ross, Eevi 2005. Kuiss vanal Võromaal eleti : valimik korrespondentide murdetekste. VI. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts. Tallinn : Emakeele Selts
Koreinik,Kadri;Rahman, Jan 2000. A kiilt rahvas kynõlõs : võrokeste keelest, kommetest, identiteedist. Võro Instituudi toimõtiseõq 8. Võro: Võro Instituut
Saar, Evar 2006. Võromaa aoluuliidsi kihlkunnapiire perrä [Kaart]. Võro: Võro Instituut
Võromaa kodolugu.2004. Toim Nele Reimann. Võro Instituut, Võro.
Võrumaa 1926. Eesti II. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Eesti Kirjanduse Seltsi Kodu-uurimise Toimkonna väljaanne /. Toimetajad J. Rumma, A. Tammekann, J.V. Veski. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
Internetiallikad
Vana-Võromaa. Turismikaart. Tiijuht tuuritajalõ. - Vana-Võromaad tutvustava voldiku vaatefail. Trükis koostatud 2018.
www.wi.ee/ - Vana-Võromaa kihelkondade lugusid saad lugeda Võru Instituudi avalehelt triibukirjalistele rombidele klikkides. Iga kihelkonda tähistab selle kihelkonna üks triibuseeliku muster. Tekstid pärinevad raamatust Võromaa kodolugu, 2004.
Allikad
Teema uurimise käigus kogutud materjalide asukoht
Võru Instituut.