Rosma ristimets
Koostaja: Külli Eichenbaum (2010)
Pärimuslikud nimetused
Rosma ristimõts (võru keeles)
Asukoht
Põlva maakond
   Põlva vald
Asukoha kirjeldus
Põlva kihelkond, Põlva-Võru maantee ääres Rosma metsas, Rosma surnuaiast mööda minnes umbes paarsada meetrit Võru poole vasakut kätt on metsas näha hulgaliselt ristipuid.
Kontakt
Nimi
Eesti Roheline Liikumine
Maakond
Tartu maakond
Linn / vald
Tartu
Postiaadress
Postkast 35 Tartu 51004
Telefon
7 422 532
E-post
Seos paigaga
Koostööpartner Kagu-Eesti ristipuude kaitsel. Osalenud ristipuudede ja -metsade kaardistamisel, näituse koostamisel, ametnike ja kodanike teavitamisel.
Kontakt
Nimi
Marju Kõivupuu
E-post
Seos paigaga
Ristipuude ja -metsade uurija, valdab andmeid, pilte, pärimust, teavet. Koostanud teemakohaseid artikleid ja raamatu.
Kirjeldus
Kirjeldus

Ristipuud on ristimärke kandvad teeäärsed üksikud puud või ristidega puud metsas. Ristipuud kuuluvad vanasse matusekombestikku, mida tänase päevani on järgitud Kagu-Eestis, ennekõike Vanal Võrumaal. Ristipuid ja metsi võibki tänapäeval näha vaid Kagu-Eestis.


Siinse traditsioonilise matusekombestiku üks rituaale on risti puusse lõikamine lahkunu viimsel teekonnal kodust surnuaeda. Risti lõikab reeglina lahkunu meessoost sugulane. See omanäoline toiming on seotud ürgvana uskumusega puust kui hinge asupaigast. Nelja Kagu-Eesti maakonna teedel on välja kujunenud oma traditsioonilised ristilõikamise kohad, kas ristimetsad, küla ristipuud või individuaalsed (pere)puud.


Rosma mets oli ja on kohaks, kus peatuvad toimingu läbiviimiseks Põlva surnuaiale kihelkonna lõunapoolsest osast liikuvad matuserongid.


Ristide lõikamise komme on on paljudes suguvõsades katkenud, kuna seda toimingut on nõukogude võimu ajal halvustatud ning ka keelustatud, samuti ei ole päris paljud kirikuõpetajad ning ilmalikud matjad matusetoimingute läbiviimisel sellega arvestanud.


Siiski on ristimetsades ja -puudel näha ka värskelt lõigatud riste, seega kombe kadumisest ei saa kõnelda. Rosma ristimetsas 2005 aastal juhtunud lugu, kus teelaiendustööde käigus raiuti maha palju põliseid ristipuid näitab, et inimeste (sh ka kogukonna liidrite ning ametnike) teadmised ristipuude tähenduse kohta on kadunud. Kogukonna pahameel ning nõutus oli suur, kuid tehtut heastada enam võimalik pole ning juhtunut tähistab metsa ääres seisev mälestuskivi. Pärast Rosma ristimetsa raiet hakati ristimetsade asukohti üles märkima ja kaardistama, piirkonna ametnikele korraldati teabepäevi ning ringi rändab ristipuude traditsiooni tutvustav näitus.

Ajalooline taust

Traditsioon on ilmselt jätkuks omaaegsele hiite kui matusepaikade kultusele. Ristiusu maaletoomisel hävitati pikapeale järjekindlalt hiied ja surnuid kästi matta pühitsetud mulda ehk siis surnuaedadesse. Kagu-Eestis vahetus hiitesse matmise komme umbes 17-18 sajandil. Ristipuudes ning -metsades elab vana traditsioon edasi, kohanedes võimu poolt kehtestatud usuga.

 

Rosma küla juures Võru-Põlva suurtee ääres olevatest ristimetsast pajatavad Põlva legendaarse kirikuõpetaja Johann Georg Schwartzi (1820-1868) ürikud. Ja see on ka usutav, sest 2005 aastal teetööde käigus langetatud vanimad puud olid aastaringide järgi otsustades umbes 180 aasta vanused. Traditsioon antakse adasi põlvest põlve matuserituaali käigus.

 

Seosed
Teadmine
nähtus
oskus
Võrumaa matusekombestik
Asutus/ühendus
Võru Instituut
Paik
Ajalooline Võrumaa
Jätkusuutlikkus
Võimalikud ohud

Enamik ristipuid ei ole kaitse all ja seetõttu on aastate jooksul maha võetud mitmed elujõulised ristimetsad. Viimane suuremat tähelepanu pälvinud raie toimus 2005. aasta mais Rosma ristimetsas, kus jäi sae ette hinnanguliselt ligi 60 ristipuud. Loe lisamaterjalidest toimunu kohta ajalehtedes ilmunud artileid.

 

Traditsiooni hääbumine toimub ka seoses kommete muutumisega. Vana Võrumaa matusekombestik on rituaaliderohke ja lahkunu ärasaatmine väärikas ning pikk protsess. Kogu kombestikku on võimalik täita vaid siis, kui lahkunu ärasaatmine toimub kodust (või käiakse kodust läbi) ja ta maetakse surnuaiale. Linnastumine on isegi Kagu-Eestis suurema osa rahvast viinud linnadesse ning sellega seoses on olustik peale sundinud uute matmisviiside kombed. Lahkunuid pole linnas võimalik matusteni kodus hoida ja kitsikus surnuaedades kallutab valikuid krematooriumimatuste suunas. Kahtlemata mõjutab siin hoiakuid ka nn mood, aga ka linlik kiire elurütm ja muutunud väärtushinnangud, mis ei jäta aega ega ruumi esivanemate hingedega läbikäimiseks, ei leita aega ega peeta tähtsaks surnuaial käimist.

 

Risti lõikamist lahkunu hingele on võimalik läbi viia ka nö uueaegsete matuste käigus, kui vastav komme suguvõsas teada on ja võetakse vaevaks seda teha.

 

Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud

2005. aasta sügisel kaardistasid folkorist Marju Kõivupuu, Tiit Torp ja keskkonnajurist Liis Keerberg (Eesti Roheline Liikumine) välitöödel suurema osa Kagu-Eesti ristipuudest ning koostöös AS Regioga valmis avalik ristipuude veebikaart. Välitöödel tehtud fotodest koostati näitus, kus piltide kõrval saab lugeda ka traditsiooni tausta avavaid tekste, vaadata videolõike traditsioonilisest Lõuna-Eesti matusest ning Rosma ja Saru-Hargla ristimetsast.

 

Näitus rändas ringi Kagu-Eestis, korraldati teabepäevi maa-ametnikele, metsakorraldajatele ning valdade ametnikele, et neid tutvustada kohaliku traditsiooniga ning näidata kätte nende valdkonnas konkreetsed objektid, mis kuuluvad kohalikku tavasse ja peaksid olema puutumatud.
Rosma ristimetsa teemat on seoses raiega kajastatud kohalikus meedias, ametnikke on teavitatud väärtuslikust maastikust ja objektidest. Ristimetsa servas on ka suur maakivist tähis.

 

Lisainfo
Teised materjalid
Toimunut kajastanud artiklitest on valitud kohaliku ajalehe "Lõunaleht" kirjutis koos piltidega ning üleriigilises ajalehes Õhtuleht kajastatu.
Bibliograafia
Kõivupuu, Marju 2009. Hinged puhkavad puudes. Kirjastus Huma, 77-84.
Internetiallikad