21. sajandi kultuuripärandi konverents Napolis 2025

Konverents toimus ettekannete, paneelide ja arutelude vormis. Konverentsi agenda oli nii materiaalse kui vaimse kultuuri- ja looduspärandi säilimise ja jätkusuutlikkuse teemad kogukondade praktikas. Seetõttu olid fookuses UNESCO 1972. a (UNESCO maailmapärandi kaitse konventsioon) ja UNESCO 2003. a (UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon) konventsioonide elluviimise praktikad erinevates riikides üle maailma. Need konventsioonid toetavad kultuuripärandi hoidmist, vastates küsimustele kes ja mida? (1972) ning miks ja kuidas? (2003). Konventsioonide funktsioon on olla instrument selgitamisel ja läbirääkimistel ühise keele leidmiseks erinevate osapoolte ja sidusrühmade vahel ning ka kogukondades nendes küsimustes, mis puudutavad kultuuripärandi erinevate aspektide väärtustamist, esiletoomist, hoidmist ja ka selle kirjeldamist ning tähenduste loomist.

Konverentsi idee oli arutelu vajadustest kasutada integreeritud ja uuenduslikke lähenemisviise, et suurendada sünergiat 1972. ja 2003. aasta konventsioonide vahel, tõhustades sellega kultuuripärandi hoidmist, kaitset ja jätkusuutlikkust tervikuna kõigis vormides, toetudes holistilisele vaatele ja lähenemisele. Holistiline lähenemine arvestab nii kultuurilist, keskkonna, sotsiaalset, kui majanduslikku dimensiooni kultuuripärandi jätkusuutlikkuse mõjuväljadena.
Oluline on küsimus, kuidas peegeldub kultuuripärandi hoidmine inimeste igapäevaelus? Tõdeti, et kultuuripärandi hoidmine ja toetamine tähendab austust inimeste igapäevase eluviisi vastu.
Üheskoos tõdeti holistilise lähenemise olulisust kultuuripärandi jätkusuutlikkuse ja hoidmise protsessis ning kogukondade hääle kuulamist ning arvestamist kultuuripoliitika elluviimisel riigi kõikidel tasanditel. Ühtlasi toodi esile läbi konkreetsete näidete väljakutseid ühises arusaamas, mida tähendab kultuuripärandi jätkusuutlik hoidmine erinevates valdkondades, mis arvestab kõigi osalusgruppide huvidega (nii kultuuripoliitika elluviimisel erinevates riikides kui ka näiteks linnaplaneerimises ja turismis). Oluliseks fookuseks lähtuvalt kogukonna huvidest oli igapäevaelu protsesside tähtsus ning tähendused ja sellele tähelepanu pööramine erinevatel tasanditel, iseäranis vaimse kultuuripärandi jätkusuutlikkuse toetamisel ja kultuuripärandi mitmekesisuse olulisus ühiskonna kestlikul toimimisel. Eraldi keskenduti ka diasporaade kultuuripärandi hoidmise küsimustele.

Konverentsi programmi olid kaasatud ka noored, kes tutvustasid ringkäigul Napolis kultuuripärandi maamärke.
Konverentsi kokkuvõtetes jäi kõlama tõdemus, et kultuuripärandi hoidmise ja jätkusuutlikkuse tagamisel, sh majanduslikus, sotsiaalses, keskkonna ja kultuurilises sfääris peab jääma ja saama hääl eeskätt kogukondadele, nii kultuuripoliitikas kui erinevates juhtimis- ja planeerimisprotsessides (sh linnaplaneerimises ja turismis). Oluliseks märksõnaks on austus kogukondade ja nii oma kui teiste kultuuripärandi vastu. Tõdeti, et kogukonnad, sh üksikisikud vajavad tehnilist nõu ja tuge nende pärandi nähtavamaks tegemisel. Kogukondadel on vaja institutsioone, kes nende eest seisavad. Kultuur on tervik, mille kõik osised on olulised – holistiline lähenemine. Pärand on igaühe õigus. Kõik teed kultuuripärandi puhul viivad kogukonna juurde.
Kõlama jäi üleskutse “Tehkem kogukondade hääl kuuldavaks!” „Kultuuripärand, nii vaimne kui aineline, pole midagi staatilist, see on dünaamiline ja elav“ (Kreeka kultuuriminister Lina Mendoni).
Kogukond ei ole midagi staatilist, aga pidevalt muutuv elav organism. Oluline on teadvustada, et me oleme kõik omavahel seotud ja meie tegevus mõjutab piirkondi ka teises maailma otsas.

Peamine küsimus otsustajatele jääb, kuidas teha kogukondade hääl kuuldavamaks?
Konverentsi materjalid ja salvestused leiab UNESCO lehelt: https://www.unesco.org/en/culture/naples-conference