Seto Leelopäeval laulavad emad ja vanaemad tütardega Värska laululaval on Värska naiste leelokoorid Leiko (1964), Kuldats´auk (1988) ja lastekoor Laanõtsirk. Foto: Janika Oras (2007)

Seto leelo

Kirjeldus

Seto leelo (“setu laul”) on rohkem kui tuhande aastase ajalooga setode rahvalaul – traditsiooniline laulmisviis ja laulukultuur. Teksti ja meetrika poolest on tegemist läänemeresoome vanema nn runolaulutraditsiooni eripärase lokaalvariandiga. Iseloomulik on eeslaulja ja koori partii vaheldumine: eeslaulja laulab värsi, koor liitub rea lõpusilpidel eeslauljaga ning kordab värssi. Äärmiselt oluline on improviseerimisvõime: ilma selleta ei ole võimalik tunnustatud laulikuks saada. Lähtudes traditsioonilisest meetrilisest süsteemist ja poeesiast, loovad seto laulikud uusi tekste vastavalt olukorrale.

Kuigi seto traditsioonis ei puudu ka ühehäälne laul, teevad leelo eriliseks mitmehäälsus ning hääletekitamise viis. Kui läänemeresoome runolaul on koori esituses reeglina ühehäälne, siis seto traditsioonis kordab või varieerib eeslaulja partiid kahe-kolmehäälne koor. Enamik lauljaid laulab peahäält torrõt. Heterofoonsed kõrvalekalded peahäälest lisavad madalama saatehääle alumise torrõ. Tingimata peab kõlama ka ülemine saatehääl killõ, mida laulab üks eriti tugeva ja terava tämbriga laulja. Tavaliselt on eeslaulja laul kiirem, kõnelisem ja varieeruvam, kooripartii aga aeglasem, stabiilsem ja laululisem. Eelkõige vabas õhus ja peopaigas iseloomustab leelot eriline pingestatud tämber ja hääle tugevus.

Laulutraditsiooni arendajateks ja edasikandjateks on peamiselt naised. Paremaid, sõnaosavamaid ja suurema repertuaariga laulikuid, kes on kooris tavaliselt ka eeslauljaks, nimetatakse sõnolisteks, kaasajal ka lauluemadeks. Seto meestelaulu on ajalooliselt vähem dokumenteeritud ja uuritud, kuid ka nende repertuaaris on valdav mitmehäälne runolaul.

Seto laulutraditsioon elab nii kogukondlikel üritustel ja tähtpäevadel kui ka organiseeritud esinemistel ja folklooriliikumise kontekstis. Selle olulisimaks kandjaks on leelokoorid. 2012. aasta seisuga on neid kokku 24. Organiseeritud esinemiste kõrval väärtustatakse taas üha enam spontaanseid laulmisi. Kuna pere ja külaühiskond valdavalt enam seto kultuuri õpetaja ja suunajana ei toimi, sobivadki selleks kõige paremini leelokoorid. Eriti oluliseks peetakse, et laulmisest saaks jälle perekondade igapäevaelu osa ja eluringi saatja. Side minevikuga on lauljatele väga oluline. Vanem põlvkond on pärinud laulud oma emadelt ja vanaemadelt. Nooremad õpivad nii vanematelt lauljatelt kui ka arhiivimaterjalidest.

Setod on uhked oma laulukultuuri üle, millega koos antakse edasi eluviisi, keelt, kombeid ja traditsioone. Leelo on üks seto kogukonna identiteedi ja ühtekuuluvustunde aluseid, mis saadab kõiki olulisi kogukondlikke sündmusi ja koosviibimisi.

Ajalooline taust

Kõik olulised setode perekondlikud ja kogukondlikud sündmused on olnud seotud laulmisega. Leelo kuulus nii töö kui ka puhkehetkede ja pidude juurde. Laul on saatnud rituaale ja tavasid ning andnud edasi kogukonnas kehtivaid reegleid, aga ka lihtsalt toimuvat (kriitiliselt) kommenteerinud. Lauluoskus oli seto naisele lausa kohustuslik – neiul, kes ei osanud korralikult laulda, oli raskusi mehelesaamisega. Laulmine on võimaldanud ka seto kogukonna marginaalsetel rühmadel (nt noored neiud, lesknaised jt) end väljendada ning öelda välja asju, mida muul moel ei saanud ega tohtinud.

Nii seto naiste laulmine kui ka vaikimine oli traditsiooniliselt vähemalt formaalselt seotud kirikukalendriga. Paastude ja pühade tsükkel jagas aastaringi laulurikkamateks ja -vaesemateks perioodideks. Suure paastu ajal oli laulmine ja noorte läbikäimine keelatud. Kirikupühade ajal lauldi ja tantsiti palju. Selline ilmaliku ja religioosse elu kooseksisteerimine on seto kultuurile väga iseloomulik.

20. sajandi sotsiaalsete ja poliitiliste muutustega kaasnenud moderniseerumine muutis seto kogukonna elukorraldust, mõjutades ka leelot. Kui traditsioonilises külaühiskonnas saatis leelo kõiki igapäevatoiminguid, siis tänaseks on mitmed traditsioonilised laulmissituatsioonid kadumas.

20. sajandi alguseni tähendas „koor” küllaltki spontaanseid, ühest perekonnast või külast pärit lauljate kooslusi. Seoses esinemistega väljaspool Setomaad institutsionaliseerusid aga leelokoorid aegamööda. Vähenes intiimsete ja spontaansete laulusituatsioonide osakaal ning laulmine muutus rohkem väljapoole suunatuks. Lavalaudadel sai leelost “isetegevus” ja “pärimuskultuur”. Kuna organiseeritud koori liikmed ei saa alati järgida traditsioonilist laulutsüklit, on elujõulisemad need laululiigid, mis pole seotud konkreetse aja, sündmuse või riitusega.

Jätkusuutlikkus

Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja -kandumine

Kui traditsioonilises külaühiskonnas saatis leelo kõiki igapäevatoiminguid sünnist surmani, siis tänaseks on mitmed traditsioonilised laulmissituatsioonid kadumas. Seto keele kasutamise vähenemine ning koolis õpetatava, klassikalisele koorimuusikale omase laululaadi domineerimine on viinud leelotraditsiooni lihtsustumiseni. Kuna eri põlvkondade vaheline läbikäimine on jäänud harvemaks, ei toimi ka pärimuse suuline edasiandmine peredes nii tõhusalt kui varem.

Mainitud probleemide valguses soovivad setod pöörata erilist tähelepanu sellele, et laulmine juurduks taas perekondade igapäevaelus erinevate eluetappide saatjana. Tänapäeval, kui pere ja külaühiskond enam seto kultuuri õpetaja ja suunajana ei toimi, sobivad selleks kõige paremini leelokoorid. Leelokoorid on sageli keskused, mis koondavad enda ümber setokeelset kogukonda ja hoiavad ülal setode identiteeti. Ühendades ja lähendades erinevas eas naisi, toetavad koorid seto kultuuri järjepidevust ja loovad võimaluse teadmiste edasiandmiseks traditsioonilisel viisil. Kuna kodudes räägitakse seto keelt üha vähem, on seto lastekoorid ühed vähestest kohtadest, kus lapsed selle keelega kokku puutuvad.

 

Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud

Seto kogukonna kultuuriline ja poliitiline aktiveerumine on tugevdanud leelotraditsiooni, lisades sellele kandepinda ja elujõudu. Alates 1990. aastatest on loodud mitmeid uusi (sh meeste ja laste) koore. Leelo sotsiaalkultuurilist tähendust on suurendanud nii uudsed kui ka pärimuslikud kogukondlikud pidustused, mille lahutamatuks osaks on laul. 2008. aastal tuli kokku kõiki leelokoore ja lauljaid ühendav Seto Leelotarku Kogo, et arutleda leelo ning laiemalt seto kultuuri oleviku ja tuleviku üle ning ka üheskoos laulda.

Kogukonna tegevuste kõrval on olulisel kohal ka riigi ja kohalike omavalitsuste tugi. Setomaa regionaalprogrammi toel tõusis kogukonnaliikmete aktiivsus. 2003. aastal loodi kultuuriprojektide paremaks rahastamiseks Setumaa kultuuriprogramm, mis on aidanud oluliselt kaasa mitte ainult leelo, vaid seto kultuuri kui terviku püsimisele. 2006. aastal käivitatud Setomaa arengu programmi eesmärk on toetada piirkonna elujõulisust, investeerides ettevõtluskeskkonda ja inimkapitali. Setomaa säästev areng ja seto kogukonna jätkusuutlikkus on kaudselt ka leelo kandepinna laienemise eelduseks. 2009. aastal tunnustas UNESCO setode pingutusi oma kultuurpärandi hoidmisel – seto mitmehäälne laulutraditsioon kanti inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

Kuni 2008. aastani korraldati regulaarselt folkloorifestivali Viru Säru ettevalmistavaid seminare, kus käsitleti festivali põhiteemaga seotud regivärsilisi rahvalaule. See avardas ja süvendas harrastusrümade juhtide regilaulualaseid teadmisi.

Seotud sissekanded

Andmed

Hariduskäik
Nõmme Gümnaasium (Tallinna 10. Kk)
Pedagoogikaülikool (TPedI) 1993

Teenistuskäik
Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi psühholoogia kateeder (1975-1976)
Tallinna Botaanikaaia sekretär (1977-1978)
Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvamuusika sektor (praegune Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond) (1979-2003)
Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis lastele folklooritundide andmine (1989-2004)

„2003. aastast olen füüsilisest isikust ettevõtja, seega vaba inimene otsustama ja tegutsema oma äranägemise ja põhimõtete järgi. Vastavalt vajadusele ja tellimustele olen olnud rahvamuusika õpetajaks Viljandi Kultuuriakadeemis, Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuses, Folgiklubis Kandlekoda, August Pulsti õpistus jm.”

 

 

Kontakt

Maakond: Võru maakond
Linn / vald: Meremäe vald
Postiaadress: Kiiova k., Obinitsa 65301, Võru mk.
Telefon: 56252788
E-post: oie@sarv.ee

 

Kirjeldus

“Rahvamuusikaansamblid on kujunenud üheks osaks mu elust: 1973-2000 ans. Leegajus, 1973-1974 Piibar, 1973-1985 Sõsarõ, 1985-1995 Leegajuse lasterühma juhendaja, 1994-2000 Seto Lauluselts Siidisõsarõ asutaja ja juhendaja, 2000. aastast Õiõ Seto’ asutaja ja juhendaja.

Seto laul ehk leelo on olnud sünnist peale minu kõrval, teadlikult hakkasin laulma ja laule esitama vanaema õpetussõnade järgi aastast 1973. Aastast 1979 sai leelost ka uurimisobjekt. Rahvamuusika sektoris töötades oli keele kirjapaneku osas õpetajaks Veera Pino. Esimeseks suureks tööks oli seto surnuitkude litereerimine koos Vaike Sarve (noodid) ja Veera Pinoga (tekst).

Aegade jooksul olen püüdnud süüvida laulumaailma sügavikku, et mõista laulu ja laulmise tagamaid, filosoofiat, olekut, püüelnud autentsuse poole. Laulupargis Õiõ Seto’ saavad olla need naised, kes on minu põhimõtetega nõus. Praeguses kiirelt muutuvas ja lühiajalise kuulsuse poole pürgivas ümbruses on väga raske hoida oma põhimõtet traditsioonidel põhineva laulukultuuri suhtes.

Minu vanaema, Suuvere (Vabarna) Matrjona suunas ja julgustas, et ma hakkasin käima laulmas Toivo Luhatsi ja Igor Tõnuristi ansamblites. Vanaema toas olen üles kasvanud tema laulujorude saatel ning arvan, et tema on minu teejuht läbi elu. Mul ei ole valikut, minu elu on laul ja kogu rahvakultuur, aga mul ei ole selle vastu midagi, mulle meeldib õppida, kogeda ja kaitsta ning anda omakorda endasi omi teadmisi.”

 

Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine

“Rahvamuusika, rahvarõivad ja rahvakultuur on olulised märksõnad mu elus. Loomulikult põhineb see kõik kodust kaasa saadud oskustel ja hoiakutel. Minu emakeeleks on seto keel, mida saan nüüd läbi erinevate trükiste hoida ja levitada. Nii on minu eestvedamisel ja kaasabil välja antud mitmeid setokeelseid raamatuid ning muid trükiseid. Lisaks olen aastaid olnud ajaleht Setomaa seto keele toimetaja ja tõlkija. Teist aastat käin eesti-võro sõnaraamatu kokkupanijate koosolekutel, et teost setokeelsete sõnadega rikastada.”

 

Teadmise, oskuse edasiandmine

“Setomaal elades laulan kõigi naiste ja kooridega, kes parasjagu lauluabi vajavad. Kõige enam olen koos laulnud ehk Helbi ja Koss´olka kooridega. Enim meeldib mulle koos laulda oma tütre Maarjaga, kellega tegutseme rahvamuusika ja -kultuuri vallas praegugi tihtipeale koos.

Meie perekonna rahvamuusikalik elulaad on mõjunud ka lastele ning lastelastele, kes kõik mingil määral laulavad, mängivad pilli ning tunnevad huvi nii muusika kui traditsioonilise elulaadi vastu. Oma mehe Ainiga (05.01.1948 – 26.09.2005) olime viis aastat Tallinna Tantsuklubi eestvedajateks, 2010. aasta sügisest on selle üle võtnud meie lapsed Maarja ja Jaan.”

 

Avalikkusele suunatud tegevused ja teenused

Esinemine: Huvilistele ja juhukuulajatele, suured lavad ja intiimsed kohad.

Konsultatsioon: Kultuurihuvilistele. Telefonitsi, kirjalikult, suuliselt.

Tutvustamine: Põhiliselt setodele, aga ka teistele huvilistele ja juhukuulajatele.

Õpetamine: Asjast huvitatutele, et tutvustada ja edasi anda teadmisi, oskusi.

 

Lisainfo

Fotod

 

Internetiallikad

Õiõ Seto’ myspace – Kuula leelokoori Õiõ Seto’ laulmas ja vaata fotosid

 

Koostaja: Õie Sarv (2010)

Andmed

Tegutsemisvorm: mitteametlik
Asutamisaeg: 1986
Töötajate, liikmete ja/või osalejate arv: 14

 

Lühitutvustus

Seto leelokoor Helmekaala’ koondab oma lauluparki Võru linnas ja selle lähistel elavaid setosid. Laulutraditsiooni jätkamise kõrval tutvustab leelokoor seto tavasid ja kombeid. Lauljad ise peavad kõige tähtsamaks emotsionaalse sideme hoidmist Setomaaga. Osavõtt leelopäevadest, kirmastest, laatadest, Seto Kuningriigi toimetustest, paasapühast ja teistest seto tähtpäevadest tugevdab Võrus elavate setode kultuurilist eneseteadvust. Seto leelot tutvustab Helmekaala’ ka rahvusvahelistel folkloorifestivalidel.
Peaaegu kõik Helmekaala’ lauljad on võimelised esinema sõnolidsõ ehk eestütlejana, luues kohapeal laule päevakajalistel teemadel. Leelot saadab ka lõõtsa-, kandle- ja viiulimäng. Helmekaala’ on välja andnud kaks CD-plaati.

 

Kontakt

Maakond: Võru maakond
Linn / vald: Võru
Postiaadress: Liiva 13 Võru 65609
E-post: apunamae@gmail.com
Kontakt: Anita Punamäe (liige (53325200))
Kontakt: Silvi Eksin (ringivanem (51998263))

 

Kirjeldus

Seto leelokoor Helmekaala’ tegutseb Võru kultuurimaja Kannel harrastusringina. Helmekaala` (e k helmekaelad ehk naised) nime pani koorile Vaike Sarv. Leelokoori kuuluvad Võru linnas ja selle lähistel elavad seto pärimuskultuuri kandjad emad ja vanaemad, kes kord nädalas lauluharjutustel käies annavad oma oskusi ja teadmisi edasi ka lastele ja lastelastele. Kahekümne aasta jooksul siit ilmast lahkunud laulunaiste asemele on tulnud nooremad pärimuse tundjad või huvilised, kes tahavad oma seto juuri taas leida. Nii jätkab Lii Pedaja tütre Mirjaga oma ema, tuntud Helbi rahvalauliku Manni Kala leelonaise eluviisi. Sirje Teppo tõi laulma tütre Mailise. Ringivanem Silvi Eksin seisab selle eest, et Helmekaala kannaks edasi tema tädi Anna Linnupuu pärimust ja peaks silmas koori asutamisel seatud eesmärke tutvustada seto tavasid ja kombeid nii võrulastele kui ka Võru linna külalistele.

Kooriga liitumise eelduseks on lisaks leelohuvile ka isiklike rahvariiete ja ehete omamine või tahe need endale muretseda. Koori repertuaaris on tuntud seto leelovara kõrval ka pärimuslikele viisidele kaasaegsetel teemadel loodud laulud. Helmekaala’ lauljad on sõnolidsõ andega ja võimelised omaloodud sõnu eest ütlema. Killõ Helle Metsik valdab lõõtsamängu. Tõrrõ Milja Udras oskab mängida kannelt, lõõtsa ja viiulit. Killõ Anita Punamäed võis näha filmis “Taarka” lauluemaga võistu laulnud rahvalaulik Toomka rollis.

Koor on tervikuna orienteeritud avatusele ja koostööle. Seto identiteeti hoitakse aktiivse osavõtuga Setomaa kultuurisündmustest. Seto kuningriigi ja leelopäevadel, kirmastel ja laatadel käimine, paasapüha jt seto tähtpäevade tähistamine ning kommete järgimine tugevdab põlvkondadevahelisi sidemeid ja julgustab noori oma juuri otsima. Osalemine iga-aastasel Võru folkloorifestivalil on Helmekaala’ jaoks iseenesestmõistetav. Väljaspool Eestit on leelokoor esinenud Saksamaal, Rootsis, Soomes, Tšehhis, Lätis ja Komimaal. 2003. ja 2004. aastal salvestas Helmekaala’ Kandle helistuudios kaks omanimelist CD-plaati.

 

Ajalooline taust

Helmekaala’ asutas Anna Linnupuu, tuntud ka lauluema Annena, kes Võru linnas elavad seto laulunaised kokku kutsus, et 2. augustil 1986. aastal Obinitsa leelopäeval üles astuda. Traditsioonilise nimetuse leelokoor asemel võeti algul kasutusele linnakultuurile sobivam sõna ansambel.

Tegevuse peaeesmärk on esimesest kokkutulemisest alates olnud seto omakultuuri tutvustamine. 1987. aastal Obinitsas ja Võru Kandles esitatud lavakava “Linapäiv” näitas kõiki lina kasvatamise ja töötlemisega seotud tegemisi. Töövõtete ja vahendite demonstratsioon toimus laulu ja mõnusa jutu saatel. Kandle kindapäeval sai linnarahvas teada, kuidas seto karjus kindad ja kapukad sai. 1991. aastal kutsus Helmekaala’ Võrru kõik seto leelokoorid, et teatrilaval üheskoos seto pulmad kosjast kojuviimiseni maha mängida. See ettevõtmine päädis 1996. aastal ehtsate seto pulmadega Täägloval ja Meremäel. Kõik Eesti leelokoorid osalesid kahepäevases pulmamängus, mis täismahus ka videolindile salvestati.

Selleks ajaks oli Helmekaala’ oma esinemistega pälvinud tähelepanu nii kodumaal kui ka väljaspool: kontsert Peterburi heliloojate majas, Viru säru, Baltica, soome-ugri festivalid Komimaal ja Soomes Joensuul. Rahvalaulutraditsioonide jätkamise ja arendamise eest sai Helmekaala’ 1992. aastal Hamburgi F.S.V. heategevusfondi Euroopa rahvakunsti aastapreemia. Paljudest kontsertreisidest ja tavaesinemistest erines osalemine 1997. aastal multimeedia lavastuses “Pühamu”, mida võis näha Kütioru Avatud Ateljees ja Tallinna Niguliste kirikus. 2000. aasta suvel ilmestati Lelle mõisa pargis leeloga Rummu Jüri seiklusi kajastavat lavastust “Tagaaetav”.
Anna Linnupuu ja Helmekaala on Eesti Rahvuskultuuri Fondi 2005. aasta pärimuskultuuri auhinna laureaadid.

 

Teadmise, oskuse edasiandmine

Koorisisene pärimuse jagamine ja nooremate õpetamine toimub iganädalaste ühislaulmiste ning erinevate koosviibimiste kaudu. Helmekaala’ osaleb oma liikmete ja nende sugulaste perekondlikel sündmustel. Tavaks on saanud, et Võru asutused kutsuvad laulunaisi oma pidudele selleks puhuks loodud sõnadega külalisi tervitama, esinema ja rahvalikku tantsumuusikat pakkuma.

 

Avalikkusele suunatud tegevused ja teenused

Esinemine
Põhilised esinemised on Võru Kandle pidudel, Võru folkloorifestivalil ja teistel festivalidel ning laulupäevadel Eestis, ka Setomaa kultuurisündmustel. Palju on osalemisi erinevates kultuuriprojektides, kontsertreise jagub Eestist väljapoolegi.

Tutvustamine
Temaatiliste folkloorikavade kaudu on Kandles, Võru kevadlaatadel, koolides ja lasteaedades tutvustatud seto kombeid, traditsioonilisi töid ja toimetusi, laule ning jutte. Laulude põhivara moodustavad Helmekaala’ asutaja lauluema Anna Linnupuu viisid ja sõnad.

Õpetamine
Õpetamine toimub koorisiseselt iga laulja kodust ja vanematelt päritud teadmisi ning oskusi vahendades. Kohtutakse teiste leelokooridega, et uusi laule ja tantse juurde õppida.

 

Lisainfo

Fotod

Video

Sõirategu
Leelokoori Helmekaala’ liikmed valmistavad sõira.
Filmitud 1998. aasta jaanuaris. ETV Tartu stuudio piirkonnasaate “Lõunakanal” Võrumaa videolõik. Salvestatud Navi külas ja Võru linnas. Reporter Silvi Jansons, operaator Guido Agar.

 

Audio*

Helmekaala. Linnupuu Anne. – Vaike Sarv tutvustab Helmekaala’ leelokoori ja Anne Linnupuud 2003. aastal väljaantud CD-plaati arvustades. Muusika nr 3, 2003, lk 37.

 

Teised materjalid

Helmekaala. Linnupuu Anne – Vaike Sarv tutvustab Helmekaala’ leelokoori ja Anne Linnupuud 2003. aastal väljaantud CD-plaati arvustades. Muusika nr 3, 2003, lk 37.

 

Bibliograafia

  • Jansons, Silvi 1996. Pulmad Täägloval ja Meremäel. Mäng või tegelikkus? – Võrumaa Teataja 10.08.
  • Valper, Liina 2000. Laul pakub hingele kosutust. – Võrumaa Teataja, 23.11.
  • Valper, Liina 2001. Õekesed ei hoia sõnu sõle all. – Elu: Võrumaa Teataja nädalalõpulisa, 30.06.
  • Valper, Liina 2002. Laul on Linnupuu Anne poliitika. – Elu: Võrumaa Teataja nädalalõpulisa, 09.02.
  • Valper, Liina 2003. Helmekaala kostitas laulude ja lambapraega. – Elu: Võrumaa Teataja nädalalõpulisa, 18.10.
  • Valper, Liina 2007. Helmekaala-Veera: latsõst pääle leeloga. – Võrumaa Teataja, 28.04.
  • Valper, Valdo 1997. “Pühamu” õnnistas sisse Kütioru Avatud Ateljee. – Elu: Võrumaa Teataja nädalalõpulisa, 30.08.
  • Vananurm , Ilmar 2001. Helmekaala on setu kultuuri üks leelõugastest. – Võrumaa Teataja, 02.08.

 

Internetiallikad

Helmekaala 25: täütvärki seto naase’ – Sarvõ Õiõ vaatab Helmekaala 25 tegutsemisaastale tagasi. Setomaa, 12.12.2011.

Helmekaalal küläh: “Üteh om õks lõbusamp.” – Nutovi Mirjam käis Võru Kandles uudistamas, kuidas Helmekaala` oma argipäeva laule harjutades piduõhtuga lõpetab. Setomaa, 19.05.2011.

Pühamu – Siim Kalder kirjutab multimeedialavastuse Pühamu valmimisest. Postimees, 13.08.1997

 

 

Koostaja: Silvi Jansons (2012)

Andmed

Tegutsemisvorm: MTÜ
Asutamisaeg: 1988
Töötajate, liikmete ja/või osalejate arv: 12

 

Kontakt
Maakond: Põlva maakond
Linn / vald: Värska vald
Postiaadress: Pikk 40 64001 Värska
Telefon: 5054673
Kodulehekülg: http://www.kuldatsauk.ee/
E-post: info@kuldatsauk.ee
Kontakt: Laine Lõvi (juhendaja)

 

Kirjeldus

Seto folklooriansambli Kuldatsäuk (Kuldkobar) eesmärgiks on seto kultuuri kandjatena Põhja-Setomaa laulu, tantsu, muusika, käsitöö ja kommete säilitamine, tutvustamine ja edasiarendamine.
„Laulame oma esiemade laule ja tahame, et need elaksid ka tänapäeval meis enestes, meie lastes ja tulevikus ka teistes inimestes,” ütleb leelokoori eestvedaja Laine Lõvi. Ansambli liikmed on kasvanud traditsionaalse kultuuri säilitanud kodudes, kuid on saanud esivanemate pärandit muutunud ühiskonnas vähe kasutada. Selleks annab võimaluse osalemine leelokooris. Lisaks laulude õppimisele tähendavad koori iganädalased kokkusaamised ka seltsielu: näiteks peetakse koos sünnipäevi ja rahvakalendri tähtpäevi.

Kuldatsäuga mitmehäälne regilaul on kõlav, jõuline ja veenev, vahel kurblik ja nostalgiline. Repertuaaris on kõik peamised Setumaal tuntud laululiigid. Peamiselt lauldakse argielust. Eeskujuks on teenekas leelokoor Leiko, endine Põrste koor jt. Nii annab üks lauljate põlvkond oskusi teisele edasi suulises traditsioonis. Lisaks on õpitud varasematelt heliülesvõtetelt ja mõnevõrra ka noodipublikatsioonidest. Laulude kõrval on repertuaaris setu tantsud ja laulumängud. Välja on antud 2 CD-plaati. ,,Kuule kulla külanoorik” ning ,,Mõrsjaitkud ja teised setu pulmalaulud”.

Esinemistel kannab ansambel erinevaid setu rahvarõivaid, varasemaid valgeid ja hilisemaid tumedaid kitasnikke, pikki tikitud ja lühemaid kootud käistega pluuse (hammõd). Näha saab vallaliste ja abielunaiste argi- ja pidupäevarõivaid, rohkelt hõbeehteid (tsäposkad, keed, kuhiksõled).

Tellimisel tutvustab Kuldatsäuk Värskas Seto Talumuuseumis külastajatele setu kultuuri, mõnel aastal kokku isegi 60 korral. Seal tekib kuulajatega tore, vahetu ja emotsionaalne kontakt, koori liikmete jaoks on see pigem mõnus koosviibimine kui esinemine. Väljaspool Eestit on esinetud mitmel pool Euroopas, Venemaal ja USAs.

Mitmed ansambli liikmed tegelevad ka traditsioonilise käsitööga ning õpetavad seda ka teistele. Ise õppides ja teisi huvilisi kaasates on Kuldatsäuk korraldanud projektipõhiselt õppusi seto hamede, pealiniku, peavüü kudumiseks, küpsetanud leiba, voolinud savi, värvinud lõnga jne.

 

Ajalooline taust

Kuldatsäuk sai esimest korda kokku 2. detsembril 1988. aastal Värska kultuurimaja juures. Alustas 12 seto naist, kelle seto keel ja lauluoskus on pärit kodust ja kooliajast. Praeguste kooriliikmete hulgas on 7 asutajaliiget.
Aegade jooksul on ansamblis laulnud ka mehed ja ansambliliikmete lapsed, kuid erinevatel põhjustel koorist lahkunud. Lapsed moodustasid foklooriansambli “Laanõtsirk”. Vahepeal lahkunud liikmeid on koori ka tagasi tulnud.

 

Teadmise, oskuse edasiandmine

Leelokoori üritustest ja kooslaulmistest võtavad osa ka lapsed ja lapselapsed. Peresiseselt kehtivad seto kombed, leelo ja pillimäng niipalju, kui võimalik.
Rahvakalendrilistel pidudel, Setomaa suurematel üritustel lauldakse koos Laanõtsirgu ja teiste kooridega.
Lisaks viib Kuldatsäuk läbi laulu, tantsu ja käsitöö õppeid.

 

Avalikkusele suunatud tegevused ja teenused

Esinemine: Kuldatsäuk on tuntud ja neid kutsutakse tihti esinema juubelitele ja teistele üritustele väljaspool Värskat. Suvel esinetakse pidevalt laulu ja tantsuga Värskas Seto Talumuuseumi üritustel. Väljaspool Eestit on esinetud mitmel pool Euroopas, Venemaal ja USAs.

Tutvustamine: Leelo ja seto kultuuri tutvustamine kokkuleppel Seto Talumuuseumis ja mujal.

Õpetamine: Vaata täpsemalt kodulehelt.

 

Lisainfo

Fotod

 

Video

Kuldatsäuk Seto talumuuseumis
Katkendid kolmest laulust.

 

Internetiallikad

20 aastakka – veid´o vai pall´o? – Laine Lõvi mõtted Kuldatsäuga 20. juubeli järel, märtsis 2009

Leelokoori Kuldatsäuk kodulehekülg

Kuula leelokoori Kuldatsäuk

 

Andmed

Tegutsemisvorm: mitteametlik
Asutamisaeg: 2000
Töötajate, liikmete ja/või osalejate arv: 5-6 aktiivset põhiliiget, mõnikord liituvad sõbrad, pereliikmed.

 

Kontakt

Maakond: Võru maakond
Linn / vald: Meremäe vald
Postiaadress: Obinitsa 65301 (Õie Sarv)
Telefon: 56252788 (Õie Sarv)
E-post: oie@sarv.ee
Kontakt: Õie Sarv (juhendaja)

 

Kirjeldus

Tallinnas tegutsev Õiõ Seto’ pole tavapärane ansambel, mille eesmärgiks on esinemine ja peamiseks tegevuseks selleks ettevalmistumine. Kõik ansambli liikmed on iseseisvad isiksused, kes oskavad ja suudavad esindada oma kultuuri, saavad igas olukorras täisväärtusliku setona hakkama ning sobituvad vajadusel igasse teise kollektiivi, igasse seto lauluparki.

Seto laulu juurde on igaüks tulnud erineval moel ja erinevatel põhjustel. Kõik lauljad ei valda seto keelt vabalt, aga mitme laulja keeleoskus põhineb just laulukeelel. Nagu juba mainitud, ei ole meie siht esinemas käia, vaid jõuda läbi laulutarkuste oma kultuuri erinevate kihtide juurde. Laulusõnadesse süüvimine tekitab küsimusi, vastuste otsimine loob aga teadmisi olnust ja olevast.

Osa laule õpitakse teisi kuulates ja koos lauldes, teised jälle päritakse vanematelt või vanavanematelt. Läbi laulude ollakse ühenduses oma algupäraga või siis jõutakse oma juurte juurde just laulu abil. Seto traditsiooniline laul on ülesehitatud järjepidevuse põhimõttel – seda nii heliliselt kui ka füüsiliselt, kuna ühendab inimesi eri tasanditel (mälestused, pärimine, jätkusuutlikkus, terviklikkus jne).

Põhituumik on koos laulnud päris pikka aega. Mõnes mõttes ollakse koos nagu pere. Ehk võiks öelda, et kõik laulupargid, leelokoorid, ansamblid (ükskõik kuidas neid nimetada), on justkui tänapäevane versioon külast, kus on sisemine kokkuhoidmine – on oma rõõmud, mured, tülid, leppimised ja õppimised. Ansambli juht on siis samastatav külavanema rolliga. Õiõ Seto’ juht Õie Sarv on lapsest peale kuulunud erinevatesse kollektiividesse ning ehk just seetõttu suudab hoida kollektiivis häid suhteid ning vaba olemist.

 

Ajalooline taust

„Ansambel tekkis loomulikust vajadusest koos laulda. Mitmed meist on varem laulnud ka teistes ansamblites.” Õie Sarve loodud ja juhitud oli ka ansambel Siidisõsarõ, mis jagunes – Õie ansamblisse koondusid ühtse lähenemisviisiga lauljad. Siit ka nimi: seto’, kiä’ tahtva’ Õiõga üteh laulda’ (setod, kes tahavad Õiega koos laulda). Nii lihtne see oligi. Nüüdseks on teine pool eelmisest ansamblist veelgi jagunenud.

Õie Sarv: „Mida enam tekib erineva nägemuse või erineva eestvedaja nägu lauluansambleid, seda mitmekülgsemalt oskab seto rahvas sõnastada oma arusaamisi ja soove kultuurist üldisemalt. Samuti saavad erineva suunitlusega kollektiivides paremini väljenduda kõigi oskused ja teadmised.”

 

Teadmise, oskuse edasiandmine

Püütakse koguda endasse võimalikult palju taustteadmisi, kultuuri laiemalt, et laulud ei oleks ainult sõnad. Laul kannab edasi olnud aega (ajaloo hoidja) ja elamise põhimõtteid. Peetakse õigeks erinevate põlvkondade kooslaulmist, mis rikastab kõigi lauljate mõttemaailma ning olemist. Väärtustatakse vanemate inimeste tarkusi ning oskusi, mis kanduvad kas õpetussõnade või olekuga edasi noorematele. Kui tekivad oskused ning tuleb tahtmine ise eest laulda, siis on see teretulnud. Laulude valikus lähtutakse isikust, laulja tundest, soovist, vanuselisest sobilikkusest, hingelähedusest, mitte kuulajate maitsest, – sellest mis võiks teistele sobida.

 

Avalikkusele suunatud tegevused ja teenused

Esinemine: Tellitud või enda poolt välja pakutud esinemised nii setodele kui ka kõigile soovijatele.

Konsultatsioon: Erihuvidega isikutele, setodele.

Muu: Vabas vormis ehk juhuslikud laulmised, näit. kirmased, pulmad jne.

Tutvustamine: Seto laulukultuuri ja tantsude laiem, üldisem tutvustamine huvilistele, erialateadlastele.

Õpetamine: Huvilistele, kes tahavad õppida või kellel on millegi jaoks vaja õppida.

 

Lisainfo

Fotod

 

Internetiallikad

Õiõ Seto’ myspace – Kuula laulmas Õiõ Seto’, vaata fotosid.

Esinemine XII Seto Leeopäeval 2010

 

Koostaja: Õie Sarv (2010)

Galerii

Lisainfo

Teised materjalid

Taotlus seto leelo kandmiseks inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja – 2009. aastal kandis UNESCO valitsustevaheline vaimse kultuuripärandi kaitse komitee seto leelo inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

 

 

Bibliograafia

  • Arukask, M. 2003. Jutustava regilaulu aspektid. 19. sajandi lõpu setu lüroeepiliste regilaulude žanr ja struktuur. Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis 3. Tartu: Tartu Ülikool.
  • Hagu, P. (koost, toim) 2004. Leeloantoloogia I. Lüroeepika. Tartu: Tartu Ülikool.
  • Honko, L. 2003. The Maiden’s Death Song & The Great Wedding: Anne Vabarna’s oral twin epic written down by A.O. Väisänen. FF Communications 131 (281). Helsinki: Suomalainen Tiedeakatemia.
  • Kalkun, A. 2003. Seto naiste eluloolaulud. Autobiograafiad ja utoopiad. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
  • Kalkun, A. 2005. The World of Seto Female Autobiographers. – Pro Ethnologia 17, 11-30.
  • Runnel, P. 2002. Traditsiooniline kultuur setude enesemääratluses 1990ndatel aastatel. Studia Ethnologica Tartuensia 7. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • Sarv, V. 1998. Uurimusi setu lauludest ja laulikutest: etnomusikoloogiline aspekt. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool.
  • Sarv, V. 2000. Setu itkukultuur. Ars Musicae Popularis 14. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum; Tampere.

 

Internetiallikad

Seto mitmehäälne laulutraditsioon – Rikkalike heli- ja videonäidetega varustatud ülevaade seto laulude eripärast. Karaoketoas on võimalik proovida nii laulmist koos seto leelotajatega kui ka kuulata iga laulja partiid.

Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi retseptsiooniloole – Andreas Kalkuni 2011. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö.

Aastak UNESCOh: Kas om leelo lepäst tett, vai om tammõst tahvtsõt? – Elvi Nassar kirjutab UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas olemise mõjust seto leelole. Setomaa nr 21, 8. november 2010.

Seto leelotajad, muusikud, tantsijad

Muusikat ja laulutekste – Suur valik lindistusi koos laulutekstidega.

Seto Leelo, Seto polyphonic singing tradition – Leelot tutvustav inglisekeelne lühivideo. 2009. aasta sügisel kanti seto leelo inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Video on osa UNESCOle esitatud taotlusest.

Laulab Jekaterina Lummo

XII Seto Leelopäev 2010

Setomaa.ee fotoalbumid