Kodavere murrak kuulub idamurde alla, mis omakorda on osa põhjaeesti murretest. Murdealaks loetakse ajaloolise Kodavere kihelkonna põhjaosa (piki Peipsi rannikut Omedust Kodavere külani, sisemaal Assikvere, Pala, Savastvere jt külad). Kihelkonna lõunaosas kõneldi Kodavere Kavastu murrakut, mis kuulub lõunaeesti murderühma Tartu murde alla. Üleminek ühest murdest teise on siin järkjärguline ja kindlate piirideta. Seetõttu on hoolimata väiksest murdealast murdeerinevused põhja- ja lõunaosas üsna suured. Välja pole kujunenud ka ühtset kirjakeelt. Murrakule on iseloomulik pehme hääldus ja vadjapärased jooned.

 

Praegu kõneleb Kodavere murrakut igapäevaselt mõnikümmend inimest, reeglina vanemast põlvkonnast. Nende jaoks on kõdavere kiil olnud esimene keel. Oskajaid, kes murrakut igapäevaselt ei kasuta, on siiski rohkem. Iseloomulik on, et murrak on paremini säilinud ja kasutusel püsinud just murdeala põhjaosa külades. Küll aga ei saa rääkida murraku püsimisest, kuna vanemad pole seda lastele n-ö kodukeelena juba mõnikümmend aastat õpetanud. Siiski võib 21. sajandi alguses tänu murrakut oskavate entusiastide tegevusele täheldada kasvavat huvi kodavere kiäle vastu. Murrakut püüavad elus hoida ja tutvustada eeskätt inimesed, kellele see oli või on siiani kodukeeleks. Nii on hakatud korraldama näiteks Sääritsa külapäevi, mis on tänaseks kujunenud väga populaarseks kokkusaamiskohaks nii külaelanike kui ka piirkonnast pärit mujal elavate inimeste jaoks, haarates endaga kaasa eri põlvkondi. Murrakut ja kodukandi pajatusi jäädvustavad mitmed trükised.

Idamurret, iseäranis Kodavere murrakut, on nimetatud vadjapäraseks. Nähtavasti on sellise vadja-mõjutustega murde levikuala olnud ajalooliselt märksa laiem. Vadja keele mõjudele on kaks seletust. Nõukogudeaegne teadus eelistas hüpoteesi vadja-vene sisserändest 12.-15. sajandil. Uuemal ajal on tekkinud aga oletus, et I aastatuhandel ja II aastatuhande algul asustasid Peipsi ja Pihkva järve ümbrust koha peal kujunenud ja ühise päritoluga läänemeresoome hõimud, keda nende alade põhja- ja kirdeosas nimetati kirjalikes allikates vadjalasteks. Nii võidi nimetada ka idamurret kõnelevat rahvastikku Peipsi läänekaldal. Teisisõnu - polnud erinevad etnilised grupid (eestlased, vadjalased) tol perioodil veel üksteisest lahknenud. Igal juhul on vadja keelel Kodavere murrakuga kõige rohkem sarnasusi, näiteks rohke õ (õtsekõhe), st asemel ss (muss), eitusverbi muutumine kõigis pöördeis jne.

 

Soome keeleteadlane Lauri Kettunen (1885-1963) koostas Kodavere murraku häälikuloolise kirjelduse ning kaitses selle põhjal 1913. aastal doktoritöö. See oli esimene läänemeresoome keelte alane süvauurimus. Kettunen pidas murrakut juba sada aastat tagasi hääbuvaks keeleks, kuid õnneks oli tema kartus siiski ekslik - veel 20. sajandi keskel oli murrak paljudes külades laialt kasutusel.

 

Kodavere murrakus on lühipalu kirjutanud Juhan Liiv, murrakut on kasutanud oma juttudes ka Anna Haava. Mall Hiiemäe monograafia „Kodavere pajatused" (1978) kaardistab põhjalikult Kodavere kandi jutuvestmistraditsiooni, talletades seejuures ka murrakut. Kodavere murrakus on luulet kirjutanud Mari Vallisoo, nt kogus „Ussisõnad" (2001). Eevi Treial on koostanud mitmeid kohalike inimeste pajatuste kogumikke, nagu näiteks „Õlemä elon" (2006), „Põlvess põlve" (2007), „Elo kessäb" (2009), „Mälessusi eluss ja esivanematess: Kodavere murdetekste" (2011). Anne Elken on koostanud vanasõnaraamatu „Egän nukan õma muud: Kodavere kihelkonna vanasõnad" (2001).

Murrakut laialt igapäevakasutusse tagasi tuua ilmselt ei õnnestu ja selleks pole ka vajadust. Küll aga tuleks hoolitseda selle eest, et kõdavere kiil jääks oluliseks osaks kogukonna eneseteadvusest. Õnneks on praegu piisavalt palju peamiselt vanema põlvkonna esindajaid, kes murrakut oskavad ja seda huvilistele tutvustavad nii murrakule pühendatud kodulehekülje, erinevate trükiste kui ka murdelaagrite kaudu.

Kui meetmeid ei rakendata, võib Kodavere murraku saatuseks olla täielik hääbumine. Keeleoskajaist vanem põlvkond lahkub, noored aga murrakut enam ei valda, napib ka huvi. Üheks ohuks on veel praeguste kõnelejate eriarvamused n-ö „õiges" kirja- ja kõnelemisviisis.

Suuresti tänu entusiastidele, kelle missiooniks on murrakut ka järeltulevatele põlvedele tutvustada, on selle säilitamiseks viimasel kümnendil tehtud väga palju. 2008. aastal koostas Ann Kilk Kodavere murraku kodulehekülje koos sõnastiku ja lugemispaladega. Sääritsa külas korraldatakse Eevi Treiali ja seltsing „Särapi" eestvedamisel 1999. aastast keelepäevi ning laste murdelaagreid. Murraku kõnelejaid ja nende tegemisi on jäädvustatud Ann ja Andrus Kilgi videofilmis „Kodo kiil" (2007).

 

Kodavere murrakus näidendeid on kirjutanud ja lavastanud Mare Nõmm ja Eha Veskimets. Ann ja Andrus Kilgi ning Elle Pintsoni amatöörmängufilm „Kettunen ja Kodavere murrak" (2013) kaasas vanema põlvkonna murdekõnelejaid külainimeste värvikatesse rollidesse - nii kõlab filmis ehe murdekeel.

 

Ansambel Triskele plaadistatud „Kodavere laulud" (2011) sisaldab mh murdekeelseid laule Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalide põhjal. Piirkonna koolides on mõnevõrra taastärganud huvi õpetada lastele murdelaule ja -jutte. Kodavere murrakut püüab oma tegevusega tutvustada ka Liivi Muuseum Alatskivil, nt püsinäitusega „Kodavere - hää mürakas kihelkonda" (2013) ning igasuviste pärimuspäevadega. Loodetavasti õnnestub lähiaastail koostada aabits-lugemik, mis tutvustaks lastele kodukandi keelelist ja pärimuslikku eripära.

Liivi Muuseum