Idamurret, iseäranis Kodavere murrakut, on nimetatud vadjapäraseks. Nähtavasti on sellise vadja-mõjutustega murde levikuala olnud ajalooliselt märksa laiem. Vadja keele mõjudele on kaks seletust. Nõukogudeaegne teadus eelistas hüpoteesi vadja-vene sisserändest 12.-15. sajandil. Uuemal ajal on tekkinud aga oletus, et I aastatuhandel ja II aastatuhande algul asustasid Peipsi ja Pihkva järve ümbrust koha peal kujunenud ja ühise päritoluga läänemeresoome hõimud, keda nende alade põhja- ja kirdeosas nimetati kirjalikes allikates vadjalasteks. Nii võidi nimetada ka idamurret kõnelevat rahvastikku Peipsi läänekaldal. Teisisõnu - polnud erinevad etnilised grupid (eestlased, vadjalased) tol perioodil veel üksteisest lahknenud. Igal juhul on vadja keelel Kodavere murrakuga kõige rohkem sarnasusi, näiteks rohke õ (õtsekõhe), st asemel ss (muss), eitusverbi muutumine kõigis pöördeis jne.
Soome keeleteadlane Lauri Kettunen (1885-1963) koostas Kodavere murraku häälikuloolise kirjelduse ning kaitses selle põhjal 1913. aastal doktoritöö. See oli esimene läänemeresoome keelte alane süvauurimus. Kettunen pidas murrakut juba sada aastat tagasi hääbuvaks keeleks, kuid õnneks oli tema kartus siiski ekslik - veel 20. sajandi keskel oli murrak paljudes külades laialt kasutusel.
Kodavere murrakus on lühipalu kirjutanud Juhan Liiv, murrakut on kasutanud oma juttudes ka Anna Haava. Mall Hiiemäe monograafia „Kodavere pajatused" (1978) kaardistab põhjalikult Kodavere kandi jutuvestmistraditsiooni, talletades seejuures ka murrakut. Kodavere murrakus on luulet kirjutanud Mari Vallisoo, nt kogus „Ussisõnad" (2001). Eevi Treial on koostanud mitmeid kohalike inimeste pajatuste kogumikke, nagu näiteks „Õlemä elon" (2006), „Põlvess põlve" (2007), „Elo kessäb" (2009), „Mälessusi eluss ja esivanematess: Kodavere murdetekste" (2011). Anne Elken on koostanud vanasõnaraamatu „Egän nukan õma muud: Kodavere kihelkonna vanasõnad" (2001).